„Klapp. C4, duubel 13, Ants Ander: „Kunst on läbi inimkonna ajaloo tegelnud vaimsete probleemidega. Lihtsamalt võiks nüüd ütelda, vaimsed probleemid inimhinges ongi see piir, mida kunstnik ei tohi oma töid tehes lõhkuda…“

Kunstnik Ervin Õunapuu monteerib hetkel oma lühifilmi „Argentiina tango“. Filmi esilinastus peaks olema tuleva aasta jaanuaris.

Ervin ei taha rääkida sellest, mis filmi ta tegi. Ütleb: „Ma ei taha lugu avada. Filmist ei räägita, filmi vaadatakse.“ Pika pealekäimisega õnnestus kuulda veel kahte repliiki: „film on kunstniku elust” ja “on elujanust“. Lugeja võib mind uskuda, et ega see vana sõbra puiklemine mind väga rõõmsaks ei teinud. Nüüd olen teadmatusega leppinud ja mõtlen isegi samamoodi kui Õunapuu.

Lisaks on meil keskkooliajast üks ühine kirjandustunni kogemus. Ma pole seda klassivennaga jaganud, aga mäletan, ja siis Ervin mind toetas ka, kuidas mul paluti kirjandustunnis jutustada ümber luuletus, oma sõnadega. Ega see oleks ju raske olnud, aga olin siis just nii targaks saanud, et punnisin vastu ja seletasin, et kui Juhan Liiv oleks tahtnud oma kuulsat luuletust “Lumehelbeke tasa, tasa, langeb aknale tasa, tasa” kirjutada novellina, ei oleks seda luuletust olemas. Oleks novell ehk. Luuletused, jah, on lugemiseks ja mitte ümberjutustamiseks.

Siinkohal on paslik öelda, et Ervin Õunapuu filmitegemise soov on pärit sestsamast noorte meeste tark olemise ajast küll.

 

Ratastega tüdruk

Ervini käsiloleva lühifilmi lugu hakkab minu jaoks pihta ikka kolm-neli aastat tagasi, kui ta napilt kommenteeris oma tegemisi, kasutades sõnu: „Kirjutan stsenaariumi. Lihvin dialoogi. Mõtlen võttepaikadele. Valin osalisi. Sul on ka ses filmis osa. Vaatan pilte…“

Eesti Filmi sihtasutuse koduleheküljel on jälg sest Ervini pikast mõttetööst. Filmide rahastamistaotluse all on juttu ka lühifilmist „Ratastega tüdruk“. Ja seal selline tekst: „Maapoiss Ekke satub esimest korda suurde linna ja usub, et kõik, mida räägitakse ja tehakse tõsise näoga, on arukas, ehk lihtsalt üks nabata lugu.“ Ratastega tüdruk on rulluiskudel kihutav tüdruk, kes maapoisile Ekkele kustumatu mulje jätab. Miskit sellist mäletan Ervinit ka rääkimas.

Ma seda Ervin Õunapuu detailitäpsuse tagaajamist olen viimastel aastatel väga hinnanud. Tähele pannud seda etendustes, kus ta kunstnikutöö on teinud. Ja detaile hakanud hindama elus ja filmides. See annab vaatamismõnu lisaks. Elu vaatamise mõnu kusjuures ka.

Tean ka seda, et Ervin Õunapuu selle filmi tegemiseks täna palju kärpima pidi, oma fantaasiat vist ennekõike. Minu osa läks samuti kärpesse koos palju muuga.

 

Viimane võttepäev

Kui nüüd siis lühifilmi võteteni jõuti, oli mus soov tegemist näha. Võtetele Murdmaa mereäärse obeliski juurde mind ei lubatud. Põhjenduseks, et külm ja ebamugav, kusagil äratuntavuse piiril ka see, et hoida saladust. Ja sellest, et sel võttel külm oli, andis viimasel võttepäeval tunnistust marlimask grimeerija suu ees. Esimesena tuli pähe küll seagripp, aga siis kohe sai tüdruku köhast aru, et ta hoiab teisi, mitte ennast.

Kutse sellele viimasele võttepäevale Vabaduse väljaku kunstigaleriis siiski sain. Ülesande ka, et võta diktofon kaasa, oled filmis ajakirjanik, kes intervjueerib kunstiteadlast. „Teksti sul ei ole,“ kirjutas Ervin.

Suhtusin pakkumisse üpris skeptiliselt. Sesse ajakirjaniku mängimisse. Läksin kohale kindla teadmisega sellest filmist kirjutada. Ma ei teadnud siis, et saan paar tundi pealt vaadata, kuidas 78 aastat vana näitleja Ants Ander oma osasse ja teksti suhtub. Vaadata ja näha kontsentratsiooni, selle kadumist ja taasteket ja mitut moodi tegemist. Kõike korduses. See oligi ülihuvitav. Lisaks oli galeriis üleval Ervin Õunapuu näitus.

Viimane võttepäev Maarjamäel. Keskel Ervin Õunapuu.

Näitus kolmeks tunniks

 

Olen seda kusagil kirjutanud juba, aga kunstnik Ervin Õunapuu tahtis kolm aastat tagasi sessamas galeriis teha oma 50. sünnipäeva näitust. Talle öeldi ei. Ja nüüd sai soov teoks. Kolmeks tunniks küll, aga lisaks filmiti kõik üles.

Olen neid Ervini töid näinud ühes teises galeriis ja sest ka kirjutanud. Tunnistan, et just selles galeriis ja vaid filmi jaoks ülespanduna oli elamus suurim. Näituses oli pinge.

Seks puhuks näitusesaali tagaruumi tõstetud pärisnäitus, mis galeriis päevade viisi vaatajatele avatud, ei jätnud Õunapuu „Miraažide“ taustal miskit muljet.

 

Ander kogu eluks

Roman ja Ants võtte vaheajal.

Niisiis olin ajakirjanik sõbra filmis. Mees, kes pärast näituse avamist, diktofon peos, kuulab vana ja auväärset kunstiteadlast, akadeemikut. Kuna ma püüdlikult täitsin käsku, sai mu diktofoni kolmteist duublit Ants Anderi juttu.

Mu pähe salvestus pilt vanast näitlejast. Usun, et see meetrikauguselt nähtud näitlejasilma jõnksumine, kustumine, segadus, selgus jääb minuga käima koos. Ma nägin, kuidas näitleja otsis, seda paremat ja õiget.

Sebastian, siis kunstnik, keda filmis mängib Roman Baskin, ütles seal vahepeal kord meile, et ärge suhelge minuga. Tema osa nägi ette, et käib mööda näitusesaali ringi, suhtleb avamisele kogunenutega. Kord astus ka meie juurde. Ja see oli just Ants Ander, kes ta kohe mängu võttis, oma mulle räägitavat juttu ka Romkaga jagada püüdis. Ja mina siis kah tegin mängu kaasa.

Ühel duublivaheajal poetas päriselus lavastaja Roman märkuse, et räägi, Ants, seda juttu kirglikult. Ja Ants siis rääkis. Rääkis nii, et mõtlesin: see Ander on mul meeles Jaan Toominga lavastustest, aga nii lähedalt seda näha on õnn. Millise usuga, millise jõuga vana mees erinevaid lähenemisi otsib, seda ei näe enamik inimesi üldse. See, kuidas jõutakse tulemuseni, on siin elus ja teatris kah, ja filmis kindlasti, see huvitavaim osa. Filmis lisandub veel montaaži ime.

Ja Õunapuu filmitegijana salvestus kusagile emotsionaalsesse mällu. Sellest ma küll kirjutan kunagi tõsise väega loo.

 

„Argentiina tango“ – lühifilm, mustvalge ja värviline, video, 28 minutit

 

Stsenarist, kunstnik ja režissöör: Ervin Õunapuu

Peaosas: Roman Baskin

Teistes osades: Mattias Jürgens, Väino Laes, Ants Ander, Ain Jürisson, Mait Malmsten, Ivo Uukkivi, Tõnu Virve jt.

Operaator-lavastaja: Rein Kotov

Steadicam-operaator: Oliver Matkur

Tootja: Film Tower Kuubis

Produtsent: Margus Õunapuu

Helirežissöör: Ivo Felt

Filmi rahastas EFSA

 

Valik Ervin Õunapuu filme

 

1989 „Kõrbekuu“, lühifilm, 35 mm, Stuudio Allfilm, stsenarist ja režissöör

 

1996 „Linnapea ehk hirmu põhivormid“, video, ETV, koos Toomas Hussariga (lavastaja) kaasautor ja kunstnik

 

1996 „Kuuskümmend aastat sekundis“, portreefilm Mikk Mikiverist, video, ETV, stsenarist, režissöör, kunstnik

 

1997 „Aaria“, video, Stuudio Allfilm, stsenarist, režissöör, kunstnik

 

2004 „Lihtsad küsimused“, dokumentaalfilm, video, stsenarist, kaasoperaator ja režissöör, Anu Foto OÜ