Vene Teatris esietendus ja mängitakse Vene teatrifestivali Kuldne Maski laureaadi, Krasnojarski Noorsooteatri peanäitejuhi Roman Fedori ( ) lavastust „Antigone“.
Lavastus ja ka selle alusmaterjal on omalaadne eksperiment, mis väga tänapäevase Euroopa tippteatri moodi. On mõjuv, mõjub ja mõjutab. Lavastusel on kolm vaatust, viimases neist mängitakse Sophoklese tragöödiat, mida esimest korda etendati 442. aastal enne Kristust, nii nagu see lugu võiks kogu maailmani jõuda me massimeedia-ajastul. Antigone on surma mõistetud, suremisviisi üle otsustab tapalaval seisvat kangelast telekast vaatav rahvas, kellel on valida viie tapmisviisi vahel. Valimiseks tuleb kasutada mobiiltelefoni.
Kogu ses lavastuses on tunda meeskonnatööd. Näitlejatööd on huvitavad, lavastus on lavastajanippide ja kohandumiste tulevärk ‒ valgus, kummalised liikumised, muusika, peeglid ja pildistamine tühermaal vedeleva laiba taustal, mida tsaar ei luba maha matta. Ses loos on Ernest Hemingwayd ja Jean Anouilh’i, on antiiki, tragöödiat ja 21. sajandit ning see kõik püsib koos.
Pärast etendust küsis üks keskealine mees oma naistest saatjatelt korrektses vene keeles paraja irooniaga: “Nooh, kas klassika teid ikka hingeliselt liigutas?“ Küllap liigutavad täna Vene teatris sündivad lavastused ka paljude vaatajate hinge, aga kindlasti on neis uus see tahk, et on palju neid, keda see, mida näidatakse, ärritab. Tähtis on, et ükskõikseid ei olegi.
Külaliskriitik Aljona Karas
Kel soovi, sai pärast „Antigone” teist etendust, kus peaosas eestlastelegi tuttav näitleja Alina Karmazina, kohtuda nii näitlejate kui Moskva tuntud teatrikriitik Aljona Karasiga. Aljona Karas on lõpetanud GITISe teatriteaduskonna ja on hetkel samas teatriajaloo kateedri dotsent ja kursuse kunstiline juht.1994 – 1999 oli ta teatritoimetaja raadiojaamas “Эхо Москвы”. Aljona Karas on aktiivne teatrikriitik, kes kirglikult huvitub kaasaegsest teatrist nii Venemaal kui Euroopas.
Aljona, kui te peaksite täna nähtud Eesti Vene Teatri “Antigone” paigutama tänasesse Vene teatripilti, siis kuhu ta kuuluks?
Ta asetub sinna, mida me täna võime nimetada mõjuvaks mainstriimiks. Lavastaja Roman Fedori on küll pisut noorem, aga ta kuulub sellesse põlvkonda, kus ka lavastajad Konstantin Bogomolov ja Kirill Serebrennikov ‒ nad on sarnased. Nemad on aretanud Vene teatris vägava trendi, mis ühest küljest toitub Poola teatri eeskujudest. Natuke on seal ka Saksa teatrist saadut, aga põhiline on ikka Poola eeskuju. Me nüüd armastame Poola teatrit. Ma vahel istun etendusel ja mõtlen: ahah, Konstantin Bogomolov saab impulsse Poolast ja Fedori omakorda Bogomolovilt. Võimalik, et see pole üldse nii, äkki see on lihtsalt kriitiku viljaka mõistuse tuletis.
Aga ma ikka mõtlen trendidele, et trendikas on tabusid lõhkuda, tähtis on kasutada postdramaturgilist teksti. See tähendab ‒ teha raskelt mõistetav uus oma terviktekst, kompositsioon erinevatest varem kirjutatud ja oma lugudest.
Mulle selles Eesti „Antigones“ jäi ehk puudu mingist veel teravamast 20. sajandi tekstist, mis puudutaks palju teravamalt näiteks Teist maailmasõda. Sellisest tekstist, mis oleks valus eestlastele ja venelastele Eestis. Et valu oleks konkreetne, et valu oleks ebamugav ja et see valu poleks abstraktne, nagu ta ses lavastuses ju oli. Valu, mida meile laval näidatakse, peaks olema konkreetne.
Seda on vahel näha ka Moskva lavastustes, et püütakse olla väga teravad, aga siis jääd mõtlema, et kui palju nippe seal on ja kõik sellepärast ei mõju. Püütakse olla euroopalikult hüperkriitilised, aga kusagil sügavuses see ei puuduta reaalset iga inimese isiklikku valu. Jäädakse, kuidas seda öelda… plakatlikuks.
Ma vaatasin Bogomolovi lavastust „Ideaalne mees“, etendust, kus avameelselt ja plakatlikult, paroodiliselt paljastatakse Venemaa tänase poliitilise eliidi koletuslikke tegusid. Ja siis mul tekkis selline tunne, et selle kohta, milles meie isiklikult, need meie, kes seda saalis vaatavad, süüdi oleme, polnud ju midagi.
Ja ka siin oli kõik huvitav, isegi väga, aga pisut, pisut jäi puudu iga vaataja vastutusest või valust. Ma tahaksin, et vaataja hakkaks enam tundma isiklikku vastutust selle eest, mida talle laval näidatakse. Praegu oli see nagu kõrvaltvaataja pilk, millega ma lavastust vaatasin.
Te tunnete puudust sellest?
Jah, ja see tunne ei puuduta ainult seda siin nähtud lavastust. Ma näen seda teatris vähe. See “Antigone” on tehtud nagu intellektuaalne kollaaž. Selline Wikipeedia printsiip, kus on koos kõik see, mis antud teemas võib koos olla ja leida. See töötab teatris ja väljaspool teatrit, et maailm on nii keeruline, ühe tekstiga seda ei kata ega hooma, ning siis soovitakse leida ja näidata dialoogi. Fedori seda oma lavastustes teeb.
Te kuulajatele rääkides ütlesite, et tahate lavastust vaadates mõtlemise ruumi, et tahate mõelda, mitte tunda?
Muidugi ma tahan tunda päriselt, aga seda juhtub väga-väga harva. Ma vaatan ja näen väga palju teatrit, pean ennast sellega kuidagi lepitama ja siis ütlengi, et hea oleks, kui saaksin etendust vaadates hästi mõelda. Seda ei ole vähe tahta.
Tunded ja mõtlemine võiks ka teatris olla tasakaalus. Mäletan oma noorust, kui me erutusime ka teatris mõtetest, need sundisid meid tundma sügavaid tõelisi tundeid ja need omakorda panid meid üle elama enneolematuid mõtteid. Teatris muidugi oleks vaja mõtteid mõista nagu tundeidki. Aga seda kohtab nii harva, seda on vaja nõuda.
On vaja.
Te inspireerite mind, jah, on vaja lausa nõuda seda tegijatelt. Muidugi ma näen, kuidas teatrisse vahel tulevad inimesed, kes seal nii sagedasti ei käi kui meie ja nad erutuvad ja elavad kaasa neile näidatud mikronist, mis minus ei tekita isegi nullemotsiooni. Aga nemad valavad pisaraid! Emotsionaalse vastuvõtu piir on muutunud põlvkondade lõikes. Ilmselt on muutunud ‒ mida selle teadmisega peale hakata, ma ei tea. Need tunded, mida teie ja mina ilmselt ootame, neid see ei puudutaks vahest grammigi.
***
Vene teatris pärast pikka etendust peetud kohtumisel kuulasid kriitikut ka lavastuses mänginud näitlejad. Ja see oli sisuline jutt, mida seal aeti.