See Viio Aitsami kirjutatud tõsine lugu ilmus aasta tagasi Maalehes. Riputan selle loo teile siia lugemiseks pisut ka protestiks ülbuse ja rumaluse vastu mida võimendatakse massimeedias. Usun, et teatritasku lugeja saab aru. Viio ütleb, et  see on lugu sellest, kuidas taasiseseisvunud Eestis läks võim liiga ruttu parteide kätte.

 

 

Viio Aitsam

 Ühiskonna-uurija Andrus Ristkok räägib vana aja tarkadest (nõidadest), kes läksid metsa elama, kui keegi neid enam ei kuulanud. Tegid suu lahti, kui ekstra tuldi nõu küsima.

Ristkok ei ütle, et tal sellega seost oleks. Aga paralleel on silmatorkav: me kohtume Villevere küla taga metsas ja meiegi ühiskonnas pole enam kombeks kuulata – igaüks tahab ise tark olla.

 

 

 

Esimene jutt: emotsioon juhib riiki

 

 

Andrus Ristkok, mis võib juhtuda, kui inimesed ei oska enam oma tarkasid kuulata?

Nad hakkavad üha sagedamini üllatuma ootamatustest. Näiteks kliimamuutused. Kolmkümmend aastat tagasi oli teada, et kliima muutub. Nüüd näeme, et Leningradi teadlaste toonased ennustused on osutunud õigeks – kõige markantsemad muutused ilmnevad just siin, meie laiustel.

Põllu- ja metsamehed oleks võinud kolmkümmend aastat tagasi hakata selleks valmistuma. Meil hoopis kõik hüüavad appi iga teine sügis, et oh, torm, üleujutus, talve ei ole ja loomad kas surevad välja või paljunevad üle. See on igal aastal üllatus.

Keegi ei tee järeldusi ja keegi ei vaata strateegilisi käike ette.

Me hoopis laiendame kaitsealasid – paneme looduse n-ö purki seisma, arvestamata, et homme on sel alal kliimamuutuste tõttu võib-olla hoopis uued liigid.

Mulle tundub, et kaitsealade laiendamine on omaette mingi meeleheitlik reaktsioon siinseile erastamismetsikustele.

Brüsseli silmis oleme looduskaitsega heas kirjas. Kas mõte kaugemale on läinudki?

Otsused võivad olla sündinud paljude tegurite kokkulangemisel, aga alati mõjutab neid ka nii-öelda pinna all olev hoovus. Näiteks me fosforiidisõja-aegne tunne, et nüüd on kodumaal lõpp, see kaevatakse läbi. See tunne surus inimestes 50 aastat sisse istutatud hirmu alla ja pani nad liikuma. Muud asjad tulid soodsalt juurde.

Üksi perestroika poleks meid võib-olla päästnud, aga just see pinnaalune ärritaja pani iga viimase kui mühaka ka kodumaa eest võitlema.

Kuidas erastamine sai sinna aluskihtidesse sama võimsa paugu panna?

Faktid ei pruugi seda kinnitada, aga hirmud olid ju küll, et kõik metsad raiutakse maha ja kõik rannajoon müüakse välismaalastele. Mingil määral see ka ilmnes. Kindlasti puhuti ka üles, ent see tekitas tundeid ja hoiakuid, ka ametnikes. Seda enam poliitikutes, kes on emotsionaalsed ja ratsionaalselt ei opereeri.

Nojah, ja kui teaduse poolt ei tule teadmist tegelikkusest, sünnivadki otsused, mis on tehtud emotsioonide najal.

Kõige markantsem ongi praegu meie ühiskonnas see, et räägime infoühiskonnast, aga info hulk juhtimisel järjest kahaneb. Ametkonnad peavad internetis tuhandeid andmebaase, aga need on omavahel sidustamata ja keegi andmeid ei tõlgenda.

Alles andmete võrdlemisest sünniks info, mis peaks olema ka riigi juhtimise aluseks. Kuna seda infot pole, tuleb järjest rohkem otsuseid emotsioonide ja mingi kunagise koolitarkuse baasil. Kedagi ei huvita infot koguda.

Eks globaliseerumine inimhinges toimu ka. Meile üritatakse paljusid asju pähe määrida, tehakse ajupesu uuel moel. Näiteks, et rahvustel pole vahet, rahvust pole vajagi.

Mulle tundub, et eesti sugu on seni selliste asjade suhtes olnud suhteliselt resistentne – peame vastu. Teatud kriitiline hulk eestlasi on alati seda kohta siin hoidma jäänud.

Võib-olla on nüüdki see kontingent olemas, kes ei lähe siit kuskile ja oskab end kaitsta sopa eest, mis ajupesu korras meile pähe aetakse.

Mulle tundub, et kui praegu tekiks mingi uus oht, nagu oli fosforiidikaevandus, tuleks osa eestlastest välismaalt kohe tagasi. Kas olen idealist?

Ma parem ei ütle, mis juhtus Toompeal 1991. aasta augustis, kui oli Moskva putši aeg. Kui palju oli neid, kes oma peresid korraldasid välismaale…

Aga inimesi on alati igasuguseid, rahvas jagunebki eri gruppidesse. On põrsaid ja idealiste ja missiooniinimesi. Iseasi, kui palju ühte või teist gruppi alles jääb ja kui otsustavaks grupid kujunevad.

Kunagi saab me ramm võib-olla ka otsa, aga me ei tea, millal.

Mulle vahel küll tundub, et äkki see aeg polegi kaugel, kui nii edasi läheb. Sest ajupesu, mis praegu käib, on tüki võimsam kui varasemad ja seda istutatakse seestpoolt palju tugevamini kui näiteks omal ajal punast. Meil on suur hulk n-ö arvamusliidriteks peetavaid inimesi, kes ilmselt pahaaimamatult selle töö ära teevad. Arvan, et kui nad saavad natuke vanemaks, võib neil selle pärast piinlik olla.

Kõik tegurid uuristavad me olemist praegu rohkem kui varem – demograafilise languse trend, tormituultes loodus, nafta lõppemine maailmas, neegrid Eesti külas… Pluss info puudumine, mis ajab inimesed segadusse.

Mida selle vastu teha saame?

Ega väga palju ei saagi, meile pole neid hoobasid jäetud.

Vanasti õpetasid inimesi keerulistes olukordades targad, need nõiad, kes teadsid, kuidas asjad juhtuvad, oskasid süsteemselt mõelda ja mõtlesid ette. Selliseid inimesi on kindlasti ka praegu, aga raske on neid üles leida. Kõnevaht peidab.

Kas nutta taga vanu aegu või leppida olukorraga?

Mulle tundub, et kohanemine on olnud me olemasolu võti läbi aegade. Iseasi, kui targalt seda teeme, sest kohanedes võib mõnest asjast ka lootusetult ilma jääda.

Kõige tähtsamad väärtused õnnestub ehk säilitada. Vastu hakata ei ole mõtet, sest kõik jõud on nii palju suured me vastas.

Pigem tuleks üritada aru saada, millised on tegelikud trendid, kus suunas jõgi voolab, ja siis vaadata, kuidas me üle jõe saame, kui vool tugevamaks läheb.

 

Teine jutt: partokraadid riigi rahakoti kallal

 

Meil käib nii: maavalitsustelt võetakse otsustamisõigus ära ja siis varsti imestatakse, et oh, nad ei otsustagi midagi, vaja nad ära kaotada. Kas niisugused käigud sõltuvad globaalsetest mõjuritest või on see kohalik lollus?

On kohalik, aga ka globaalne selles mõttes, et kui meil algas riigi uuesti üles ehitamine, oli kogu ühiskonnateadlik ettevalmistus kasin. Väga palju üritati malli võtta väljaspoolt. Selles usinas tegevuses unustati, et võiks ka mõtelda, miks on mõnes muus riigis seadused just sellised, nagu on.

Arvan, et kopeerimine ongi, mis kõige rohkem kahju teeb. Vastavalt sellele, kuidas valdkonna juhtkond on muutunud ja kus välismaal nad on käinud… Aga sellega, kui kaugele me ise omal ajal jõudsime, mis oli halvasti, mis hästi, mis praeguseks on muutunud, oma päid ei vaevata. Tänaseni käib see, et Rootsis on suured vallad, teeme meie ka, sest vaata, kui hästi nad elavad.

Kui meil valdade liitmise jutt algas, hakkasid soomlased just osavaldasid tegema, sest nad olid aru saanud, et suure valla tasemelt juhtimine jääb paikadest liiga kaugele.

Kas Eestis võiks ka juhtuda, et juletakse eelmise otsusega tehtud vigu tunnistada?

Mingi trend ju on, et üritatakse midagi parandada maakondades. On leitud, et omavalitsusliitudele tuleb anda roll, mis enne oli maavalitsustel.

Samas käivad edasi liitmised ja võimu tsentraliseerimine, mis lähtub Toompealt. Aga see on üldisem nähtus.

Arvan, et meil ei õnnestu näiteks kahetasandilist omavalitsust taastada just sel põhjusel, et Toompea sellega ei nõustuks. Ressurss ju kohe hajuks – neile jääks jagamiseks hoopis vähem. Mida väiksem juhtimisorganisatsioon (Eestis ongi see väike), seda tugevam on tung tipus ühiskonna tsentraliseeritud ressurssi enda käes hoida.

Kuidas oleks võimalik seda tungi lõhkuda?

Võib-olla isegi osavalt mingi grupeeringu ühele poole rääkimine võib viia sinna, et tekiks eeldusi tekitada juhtimisdemokraatiat. Aga praegu on meil ikkagi diktatuur.

On küll nii, et igaüks võib rääkida, mida tahab, teda ei panda vangi. Aga see, kuidas igaühe vajaduste järgi demokraatlikult riiki juhtida, ei huvita kedagi.

Kelle diktatuur see siis on?

Partei diktatuur, partokraatia. Pole vahet, kas riiki juhib üks või viis parteid, diktatuur on see ikka. Partei dikteerib ja neid ei huvita, mida elanikud vajavad, mis siis, et elanikkond neid valib. Elanikud isegi ei saa otsustada, keda valivad, sest valiminegi on partokraatlik.

Räägin demokraatiast sotsioloogilises mõttes. Tavaliselt räägitakse politoloogiast ja poliitikast. Võib-olla seal on asjad demokraatlikumad. Minu arvates ei ole.

Põhimõtteliselt pole vahet nõukogudeaegsel ja praegusel juhtimissüsteemil. Tase on nii palju kõrgem ja riik avatum, et kõik ei paista enam lihtsalt nii hästi välja.

Kas siinne parteiline diktatuur on nähtus, mis mõjutatud globaalsetest asjadest või on see kohalik lollus?

Nii ja naa. Taas on otsitud mujalt eeskujusid ja ka vabandusi, et neil seal on ju samamoodi. Ongi samamoodi Taanis, Rootsis, Soomes või Suurbritannias, kus ka on diktatuur. Nemadki nimetavad seda demokraatiaks.

Aga vahe on selles, et nendes maades on sotsioloogilises mõistes demokraatlik korraldus nii kaua eksisteerinud, et seal on olemas ühiskonnasisene iseregulatsioon. Partei diktatuur on ohjeldatud avaliku arvamuse ja nende mehhanismidega, mida meil ei ole tekkinud. Meil pole see saanudki tekkida, sest oleme ainult 17 aastat seda riiki ehitanud.

Nii ei tohiks ju olla!

Jah. Aga mida teed selle vastu? Arvan, et tuleb järgmisi ja järgmisi võimalusi otsida, kuidas mõistuspärast lähenemisviisi jälle esile tõsta. Või oodata, kuni inimesed targemaks saavad või ise kogevad… Kahjuks ongi nii, et peab kõik ise läbi käima, sest keegi ei kuula ju teisi.

Kõik, mida ennustasime, kui 1990 tegime oma sotsioloogidega põhiseaduse analüüsi ja kriitikat, ongi nii läinud. Ja see polnud laest võetud arvamine, vaid arvestatud oli põhiseaduse iga sätte toimimisahelat, selle tulemust tulevikus. Toona kõik vaidlesid vastu, et oh, mis me põhiseadusest ringi teeme, on ühiskondlik kokkulepe ja kiire.

Kas tooksite mõne näite põhiseaduse asjus?

Meie põhiseaduses pole öeldud, et Eesti on rahvusriik. Preambulas on, aga see pole kohustav säte. Nüüd ongi nii, et mitte mingit põhjendust pole ühelgi ministril teha midagi ainult Eesti rahva jaoks. Ta ei saa öelda, et me ei saa seda ja seda sätet rakendada, kuna meie põhiseadus seda ei luba.

Teine asi on riigikogu korraldus – riigikogu liige on põhiseaduses vabastatud vastutusest valija ees. Seda põhjendati teiste riikide põhiseadustega, kus nii ongi kirjas. Aga igas riigis on neil sätetel omad põhjused.

Meie oludes välistas see demokraatia tekkimise. Meil oli vaja seda alles juurutada ja teha põhiseadus, mis tekitaks demokraatliku juhtimissüsteemi. Isevoolu see ei teki.

Kuna põhiseadus ei näe ette ka riigi juhtimisorganeile funktsioone, mida nad peavad tagama, üritasin omal ajal võidelda, et need kirjutataks valitsuse seadusesse. Juristid leidsid, et see oleks vastuolus põhiseadusega… Nii ongi, et ka iga minister võib teha, mida tahab.

Ükskõik, mis asutuse või organisatsiooni põhimäärusest leiad ikka vaid, millega tegeldakse. Seda ei ole, kas tegelemisest midagi johtub ja kas kaasneb ka mingeid kohustusi. Et riigi juhtimisel pole kusagil sõnastatud mitte ühtegi kohustust, on superlapsus.

Seda on vaja, et ametnikud ei unustaks oma kohustusi ühiskonna ees. Kõrge ametnik, kellele pole ametliku juhtimiskorraldusega seatud piire, hakkab teatud olukordades käituma põhimõttel “oma särk on kõige lähemal”. See on inimlik, igas inimeses olemas motivatsiooni aluspõhjana, mis käivitub näiteks kriitilises olukorras.

Aga kui nii hakkavad käituma inimesed, kes on pandud teiste asju korraldama, on see ühiskonnale ohtlik.

 

Kolmas jutt: parajalt lapsi maantee ääres

 

Kas on võimalik kuidagi peatada maapiirkondade tühjenemist?

Arvan, et ei ole, see on trend. Inimlik aluspõhi tõmbab inimest sinna, kus saab kergemini ja kiiremini mingeid asju, et elada nagu pildiraamatus. Selle vastu ei saa.

Aga kui me tahaks, et kogu Eestis elu käiks ja maa tühjaks ei jääks, tuleks luua tingimused, et inimesed, kes on oma mujale mineku kogemused kätte saanud ja pettunud, saaks tagasi tulla. On vaja tingimusi, et ka maal saaks inimväärselt elada.

Nagu aru saan, polegi Eesti riigis kedagi, kelle kohustus oleks seista selle eest, et need tingimused oleks loodud.

Ega ei ole jah. Tingimuste loomisega tegeldakse nagu sekundaarse ringiga, regionaalpoliitikaga üritatakse midagi, aga see on kuidagi kampaanialik. On EL poliitika ja Eesti riik on sunnitud kaasa minema, kuigi Toompeal võib-olla ei peeta seda üldse tähtsaks.

Näiteks on Eesti Energial sel aastal raha, et viimased elektrita majapidamised Eestis saaks elektri. See tehakse ära, aga see on üks normatiiv. Ilmselt võidakse muidu Brüsselist meie valitsusele ette heita, et pole ikka õige, kui 21. sajandil pole mõnes talus elektrit. See ei johtu riigi juhtimiskorraldusest endast.

Kuidas peaks olema?

Riik peab tagama inimgruppidele, keda on ühiskonnas mitmes lõikes palju, tingimused, mis on neile gruppidele eluks vajalikud ja mille loomine pole inimestele endile jõukohane.

Need grupid on ka maal piirkonniti väga erinevad. Tegelik regionaalpoliitika tähendab, et meil peaks olema teada, mida on ühes või teises piirkonnas vaja teha. Sellist ülevaadet ei ole praegu Eestis kellelgi.

Kas kusagil on üldse päris demokraatia veel alles?

Võib-olla šveitsis. Tundub, et seal kantonid domineerivad föderaalvalitsuse üle.

Võimalik, et on ka Suurbritannias, mis on küll kapitalistliku turumajanduse stressi all elanud, aga riigi juhtimistavad on juba 200 aastat suunatud elanikega arvestamisele. Seal diktatuur pole nii äge ja vähemalt igal parteil on instituut, mis uurib rektoraadi vajadusi. Sel baasil koostatakse valimisprogramm, mida püütakse ellu viia. See põhineb vähemalt mingilgi adekvaatsel infol.

Meie parteidel pole sellist mehhanismi, ükski infosüsteem ei varusta juhte infoga, mis räägiks, mida tegelikult inimestel vaja on, mismoodi kõike korraldada, mis vahendid olemas on.

Meil arvatakse, et piisab, kui minister saab korra Haapsallu või Pärnu, vaatab kahele poole teed, et ahhaa, siin on harvemini majad, siin on rohkem maju, siin lapsed jooksevad üle tee… Ja siis pärast otsustab Tallinnas selle järgi, et näe, seal oli lapsi päris hästi.

Siis demograafid ütlevad, et jah, üldine trend on selline. Tegelikult on erinevused piirkondade vahel väga suured juba ühes maakonnaski. Keskmine on ka tähtis, aga riiki keskmiste järgi juhtida ei saa, see ei ole vajadustega arvestamine.

Mis lootusi meil on?

Kui asjad on sassis, siis ikka tuleb ka settimise ja selginemise aeg. Aga ühiskonna arengus võtab see kõik kahjuks väga pikalt aega, terve põlvkonna või rohkem, sest ühiskond on ikkagi inertne ökosüsteem.

Sellepärast on eriti kurb vaadata, kui satutakse Toompeale ja kukutakse seal lõhkuma. Kohe vaja vana kaev täis sülitada, mõtlemata, et ühiskonnas nii ei või. Iga vea käes ühiskond kannatab, kõik vead on fataalsed ja tohutult kallid.

See on põhjus, miks vanemates demokraatiaga maades satuvad parlamenti eakamad inimesed ja ministriks üle keskea, elukogenud inimesed. Kui sinnani jõutakse, võetakse seda kui midagi erilist, kui suurt usaldust.