Hannes Korjus annab teada

20 aastat tagasi kutsus Matthias Hartmann mind lavastama tema juhtimise all olnud Šveitsi suurimasse teatrisse Schauspielhaus Zürich, kus töötasin seejärel 7 talve ja tegin 7 lavastust (ka pärast tema lahkumist). Kohtusime taas Viini Linnateatris, mida ta seejärel juhtis. Ka Viini Linnateater sai minu teiseks koduks paljudeks aastateks, isegi pärast Matthiase lahkumist.

Minu jaoks on väga oluline, et kohe pärast Riia Uue Teatri remonti sain meie juurde lavastama kutsuda kaks lavastajat ja Riia Uues Teatris teevad praegu proove kaks lavastajat – Matthias Hartmann ja Juris Rijnieks, kes on väga suurel määral mõjutanud nii mu isiklikku saatust, kui ka meie teatri käekäiku.

Mulle on täiesti selge, et ilma Juris Rijnieksita poleks Riia Uut Teatrit üldse olemaski. Samuti poleks Riia Uue Teatri näitlejaid.

Riia Uue Teatri suures saalis jõuab esimest korda läti teatripubliku ette saksa teatrirežissööri Matthias Hartmanni lavastus. Seni on ta töötanud Saksamaa, Austria, Šveitsi juhtivates teatrites, samuti lavastanud oopereid Milano Teatro alla Scalas, Firenzes, Pariisis, Zürichis ja Genfis. Ta on olnud Schauspielhaus Bochum, Schauspielhaus Zürich ja Viini Linnateatri kunstiline juht.

Hartmann otsustas Riia Uues Teatris keskenduda lihtsameelse Parsifali tegelaskujule, kes on läbi sajandite paelunud eri kultuuridest pärit luuletajate, kirjanike ja kunstnike mõtteid.

Parsifali lugu on lugu inimese teekonnast Püha Graali juurde, inimese teekonnast iseenda juurde. Parsifali ema kasvatas poega metsas üksi, inimestest eraldatuna. Et ta kurjaks ei muutuks. Kuid inimeste maailma sisenedes ja üksnes oma instinkte järgides, pole sellest pääsu. Sest ta pole õppinud kaastunnet. Ei ole enda jaoks adunud ega mõistnud inimlikkust.

Lavastaja Matthias Hartmann, olles uurinud keskaegseid värssromaane värssides Parsifalist ja Pühast Graalist, Richard Wagneri testamenti inimkonnale – ooperit “Parsifal” -, Ameerika visionäärile lavastajale Robert Wilsoni ja Tankred Dorsti „Parsifali“, Adolf Muschgi suurejoonelist romaani “Punase rüütel. Parsifali lugu“, on kirjutanud oma “Parsifali loo”.

Parsifali saadavad tema inimesestumise ja ja Püha Graali otsingute teel joonistaja Vilis Daudziņš ja näitlejad – Guna Zariņa, Gundars Āboliņš, Vilis Daudziņš, Kaspars Znotiņš, Ivars Krasts, Aminata Grieta Diarra, Evelīna Priede, Ričards Murāns.

Juris Rijnieks lavastab Tennessee Williamsi “Klaasist loomaaia”, trupis on Elita Kļaviņa, Agate Krista, Ritvars Logins, Toms Harjo.

Juris Rijnieks: Liigestest lahti pääsenud aegadel on inimesi, kes paistavad silma või keda on õnnistatud iseäranis peene tundetaibuga, justkui kuuleksid kaugete sündmuste kajasid, kusagil teisel kontinendil kostvat müra või vaalade hingamist ookeanis. Need inimesed võivad tunduda ümbritsevatele pisut ebaharilikud, kuid nad kannavad endas midagi, mis on meile kõigile tuttav – tundmusi kaugest lapsepõlvest. Nende meeled tajuvad maailma tervikuna ühekorraga, koos. Raske on meile midagi ette heita, kui muretseme oma elatise, töökoha ja inimeste kaleduse pärast – kui olud panevad meid võitleja olukorda ja me peame käised üles käärima ja võitlema koha eest päikese all, kui kardame enda, tuleviku, hävingu pärast selle päikese all. Ja ikkagi. Hirm hävitab unistused. Hirmumaailmas võideldes pääsete ligi ainult sellele, mis terendab ees või mis on ära pandud minevikku – vanadel headel aegadel, kui kõik oli hästi. Ja minevikus elades oled homsele selja pööranud. Kuid meie unistused on tugevamad kui igapäevaelu.

Alvis Hermanis, Facebook, 2025. aasta aprill

Läti keelest tõlkis Hannes Korjus