Ma ei teagi, kumb on suurem uudis, kas see, et Moskvas teeb sõja(=kurjuse)vastaste näidenditega ilma Marius Ivaškevicius, Leedu dramaturg, kelle näidendit „Väljaheitmine” mängitakse meie Draamateatriski, või see, et meil Eestis ei jätku Henrik Kalmeteid ja seepärast tundub kõik paigal seisvat.

Tumemust kevadine kuldnokk ja küntud must muld on ilusad. Selle väljaütlemine lugu alustades tundub mulle väga tähtis. Maalehes eriti. Et meelest ei läheks.

Mulle tuli Martin Repinski pulmapilte vaadates – miks ma neid küll vaatan, kui on võimalus vaadata kuldnokkade pulma – meelde, kuidas me Peeter Ernitsaga ühel Maalehe reisil suures amfiteatris kõrvuti seisime. Sellest on mul üks paberpilt, tehtud 17 aastat tagasi. Peeter Ernits oli aastaid mees, kelle lood määrasid mu jaoks Maalehe vaimsuse – kandsid elu jälgimise oskust, võttes looduse igavest ringkäiku ühiseks eetiliseks nimetajaks.

Loominguline kriis ühiskonnas

Olen – tõsi küll, muus kontekstis – sageli mõelnud loomingulisele kriisile ja aru saanud, et me ülikoolides, kus loovusega seotud elukutseid õpetatakse, sellest ei räägita. Mõni nüüd siis võib ju irooniline olla, et ajakirjanikul ja poliitikul ei saa olla loomingulist kriisi.

Hiljuti taas Vene parima lavastaja Kuldse Maski saanud Andrei Mogutši ütles kord Viinistul mere ääres, kui sellest rääkisime: „Ma seda räägin siin meistriklassis ka ja armastan sageli korrata, et teatrimaastikul on kaks asja ‒ teadvus ja teadmatus, vabadus ja kord, kord ja improvisatsioon… ja otsida tuleb nende tasakaalu. Kool on ankur, mis ei lase sul kosmosesse ära lennata igaveseks. Sa pead vabalt lendama, aga pead olema ka maa külge seotud, muidu hukkud. Jälle see kahetisus, teatri kaksikloomus, mis teebki teatrist kunsti.” Kas me saame seada endale eesmärgiks, et teeme oma elust kunsti?

Repinski juurde tagasi tulles ‒ ajakirjandus tõestas üsna hiljuti, et see mees on pehmelt öeldes suli. Mina ei tea, kas on, aga sel taustal hakkas teravasti silma, isegi kohutas põllumeeste poolehoid, et poisist saaks minister. Põhjenduseks oli, et noormees tegeleb kitsekasvatamisega ja teab, kuidas ja kui raske elu maaharijal on.

Maaelul ja maaharimisel on muidugi vahe. Iga toetus, mis suurendab sõltuvust, on kurjast. Jah, minu riigi peaministri viibimine parteikaaslase pulmas nüüd peaks kõikvõimalikud kahtlused maha võtma.

Näh, kuhu mõte nüüd läks: kas siis, kui maailm on haige, saab väike riik mere ääres olla terve ja ellu jääda?

„Ärkamised” sumbuvad kuskile

Vaadates Rail Balticu vastast meeleavaldust Vabaduse väljakul kinnitus teadmine: Eesti riigis tuleb tänavale meelt avaldama vanem ja keskmine põlvkond. Noori pole. (Tõele au andes, metsasõjas neid on.)

Mõeldes tervele riigile: kas oleks palju tahta, et kui Rooma klubi targad hoiatavad, et suure raudtee projekt teeb me riigile kurja, siis nad ei pea oma arvamusele võimenduse saamiseks tänavale tulema? Ja teistpidi: kui riigi peaminister ennast noorte riigikogulaste pulmas näitab, siis peaks ka intelligentsi kahtlused sulindusest maas olema? See oleks usaldus. Aga just seda pole. Ja just see, usalduse puudus meil, omade keskel, ei lase me riiki mu meelest kusagil tõsiselt võtta. Haritlased ei usalda poliitikuid ja poliitikud haritlasi… rahvast rääkimata – teda ei kuula keegi. Paljude tasu suu kinni hoidmiseks on lepalehed, mitte me maa ja rahva tulevik.

Tõnis Mägi ütles, et pani seal Vabaduse väljakul lauldes oma südame lavale. Ta on sellise raudtee vastu. Tõnise pinginaaber kooliajast on Siim Kallas, kes on raudtee poolt, ja kokkusaamine selles küsimuses näib võimatu.

Hyperloop-rongi asemel on ehk reaalsus, sellest vähemalt mõeldakse ja räägitakse. Milline aga on protestimise, meeleavalduste 21. sajandi uus vorm, ei arutatagi. Ikka tänavale kõva häält tegema ja ikka nii, et sellega ei arvestata. Noor intelligents on vait, ei hakka vastu kummalegi leerile. Et siis on kas ükskõikne või hästi kasvatatud.

Ainult seitse aastat tagasi ütles Silver Meikar avalikult välja selle, mida kõik teadsid: et me parteid, reformikatega eesotsas, sahkerdavad musta rahaga. Tulemus oli, et tegeldi Meikariga, mitte sellega, mida ta ütles. Mitte nendega, kes kuritegeliku skeemi taga. Meikar löödi parteist minema, tema astus uude, ei asutanud uut. Ja kõik läks samamoodi edasi.

Viimane on muidugi pooltõde, ilmsesti muutus rahaga sahkerdamine keerulisemaks. Ja Kristel Michael, üks skandaali peategelane, kandideerib Tallinna linnapeaks. Taust on see, et just me pealinn on koht, kuhu raha koguneb, olgu ta siis mis värvi tahes, ja just siin on võimalused sahkerdada kõige suuremad.

Ma ei mäleta, millal viimati Meikarist kuulsin. Ta osutus ühekordseks tõerääkijaks. Oeh, kas tõesti… Või siis, millega ta suu kinni topiti…? Ma väga tahaks eksida selliseid mõtteid haududes ja paberile pannes.

Praegu on meil ainult üks, kes julgeb poliitkorrektsust lõhkuda, ja see on Jürgen Ligi. See on särtsakas, annab ka meie elule värvi. Aga mis siis?! Ja ikkagi, kuidas võidelda kurjusega, kui ärkad liiga hilja? Autoriteetide puudus… Aga sellest olen juba kirjutanud.

Aastaid Raplas elav ameeriklane, õpetaja ja luuletaja Richard Adang rääkis kord, kuidas ta tuttavad ameeriklased ta elu Eestis nii ette kujutasidki, et kui tahab, siis sööb Pariisis lõunat ja käib Berliinis raamatukogus. Mõttekäik sellest, et Euroopa vahemaad on nii väikesed.

See on ammune jutt, aga ega ma nüüdki ei tunne meil kedagi, kes oma palga eest seda endale lubada saaks. Olgu siis rong või ärgu olgu.

Näitleja Hendrik Kalmetiga läks, tundub, samamoodi nagu Silver Meikariga. Noormees oli süsteemikriitiline, rääkis sellest, mida teatriringides ikka räägitakse ja teatakse – julgen arvata, et isegi lahendustele mõeldakse ametnike arguse ja agarusega, kuid tulemus oli… Põlvkond, keda ta ju ka esindab – miskipärast arvan, et ta pole marginaal –, ei tõusnud ta seljataha, vähemalt kõvahäälselt. Tõsi, tulemusest on veel vara rääkida, aga see, kuidas noormehe süsteemikriitiline ja isegi pisut vastuoluline jutt keerati kitsalt Linnateatri asjaks, on mage. Kalmet hüüab vanemale põlvkonnale, et ärgake või kobige minema, ja talle vibutatakse sõrme, et poiss, maga meiega koos.

Mis Elmo Nüganeni puutub selles asjas, siis tõesti, ma usun, et tuleb aeg, kui ta suu lahti teeb. Ju siis hetkel ei ole veel ta jaoks õige aeg. Ja lavakoolis ikka tõesti võiks kõnelda psühholoogiast ja inimese loomingulisest kriisist – neist me elu ju koosneb – sama tõsiselt nagu hääle tegemise võimalustest ja oskustest. Seda on vist hetkel palju tahta, et mis tahes ülikool annaks me noortele filosoofilise alghariduse, et kujundada oma maailmapilt.

Seda siin mõeldes ei teagi, kas tahaks, et protestimeelsed noored Kalmetid tänavale koguneksid. Vanainimeste mass on isegi protestides vaoshoitud. Noored lõhuvad kokku saades ja üksteisest indu saades ehk kogemata ära selle, mida hiljem suuremaks kasvades hakkavad ehitama ja hoidma.

Mul on noor sõber, rohkem kui poole noorem must, me aastaid satume kokku ühes teatrit vaatama ja siis sellest räägime. Ja alati mind südamest rõõmustab, et pole olemas mingisugust põlvkondade lõhet me vahel. Muidugi ei ole me kõiges ühte meelt, aga peamises, nimetame seda siis hetkel „et kurjus ei võidutseks”, oleme ühel nõul.

Jäämegi hiljaks…

Tark toimetaja Jaakko Hallas riputas oma FB seinale loo  Stefan Zweigist, mis iseloomustab, jah, praegust Eestit: “Nõnda mõjub vägagi tänapäevaselt vastus, mille Zweig annab Buenos Aireses toimuva PENi kongressi ajal talle tualettruumi järgnenud Ameerika ajakirjanikule, kes nõuab Zweigilt Hitleri režiimi hukkamõistmist.

Stefan Zweig selgitab ajakirjanikule, et pole midagi haledamat, kui hakata kiruma Hitlerit tuhandete kilomeetrite kaugusel asuvas saalis, kus kõik on niikuinii ühte meelt.
“See on minu silmis lausa obstsöönne,” lausub kirjanik, ning silme ette kerkivad tänapäeva maailmaparandajad, kes võitlevad oma väljaannetes, sotsiaalvõrgustikes ja sõpruskondades suuresõnaliselt tegelike või illusoorsete vaenlastega. “Igasugune vastupanužest, mis endas riski ei kätke ja millel puudub mõju, pole mitte midagi muud kui tähelepanuvajadus,” lausub kraanikausi najale nõjatuv Zweig.”

Mis võiks olla see meie Eestis, millel ei puudu mõju? Loo alguses mainisin Leedu dramaturg Marius Ivaškeviciust, ta ütleb, et kirjutab sõjast ja elust koledalt, isegi räigelt, ei romantiseeri seda. Ja Leedus läksid kriitikud omavahel vaidlema: ühed arvasid, et nii ei tohi, ja teised hoopis, et just nii peab nüüdses maailmas. Leedus siis nad ka vaidlevad vormi üle, jättes kõrvale asja sisu.

Mina küll ikka veel arvan, et mida kauem me magame, ja oma maad unustades, seda raskem on ärgata arukusele. Mis ometi ei tähenda, et see on võimatu.

Kuldnokad muide on maailmarändurid ja must maalapp me jalge all ei lähe siit suures plaanis mitte kuhugi. Kas ka meie jääme? Kas tahame?