Kadi Herküli koostatud ja Katre Rohumaa kujundatud suurde kunstialbumisse „AIME UNT” on muu hulgas koondatud ligi seitsesada kavandit ja fotot teatrikunstniku lavaloomingust. Raamatu andis välja Tallinna Linnateater”
Loen raamatust „Aime Unt”: „Meil oli Kesk-Eestile tüüpiline õuna-ja marjaaed. Lähedal oli kuusik, millest kirjutab „Seitsmendas rahukevades” Viivi Luik, olime üleaedsetest küladest.” Ja imestan, et kuidas nii läheb, et üleaedsetest küladest pärit andekad naised ühe lehe külgedele satuvad ühel ajal. Aga nii on. „Üleaedsed külad” on ise omamoodi väljend filosoofilisteks mõtisklusteks. See ka, kuidas me suured anded enamasti just maal on kasvanud ja linnas ennast teostavad/ on teostanud, aga see pole selle imelise kunstiraamatu teema.
Ma ei oskagi öelda, kumb mõte mu pähe enne tuli – ju tuli kaks mõtet korraga, kui esimest kord sirvisin raamatut „AIME UNT”. Et see on kunstialbum ja köitev teatriajaloo õpik. Asjalikult kommenteeritud pildiraamat. Selline värviline.
Nüüd, kui olen raamatuga põhjalikumalt tutvunud, domineerivad need kaks ikka, aga on lisandunud ka teadmine, et oma lühikestes tekstides, enne kui algab Aime Undi teatrikujunduste osa, sõnastab ta ise ka selle, mida tähendab hea teater üldisemalt, milline on seal ja selles kunstniku osa ja muidugi ei pääse mööda sellest, et nagu teater, nii on ka elamisväärt elu iseloomustatav sõnaga kunst. Raamat on kaunis nii sisult kui vormilt. On tervik.
„Kunstniku elukutse”
Selle pealkirja all kirjutab Aime Unt muu hulgas, et teatrikunstnik peab looma lisaks näitlejatele vajalike tingimuste ka midagi enda poolt. Peab midagi juurde andama. „Minu jaoks on kõige olulisem tabada ära meeleolu, mida lavastus endas kannab ja millest mina pean looma visuaalse, materiaalse maailma.” Kunstnik Unt ütleb, et teatrikunstniku abivahend on ettekujutus materjalist: „…on ta „külm ja karvane” või vastupidi, „soe ja pehme.”” Ta tõstab esile värvide tähtsust, öeldes, et värvide tähendus ruumis on kõige peenem mateeria.
Ja veel ühe tähtsa mõtte ütleb kunstnik oma loomingus, ütleb, et hindas lavastajat, kes oskas ette näha, et võib-olla ülehomme sünnib „see”. Ütleb, et talle meeldisid ka poolikud mõtted, mis tihtipeale olid huvitavamad kui silutud lõpptulemus seda oligi.
Aime Unt on lisaks draamalavastustele kujundanud ka muusikalavastusi – ballette ja oopereid. Eraldi on raamatus välja toodud lastelavastuste kujundused. Suurim osa kujundustes kuuluvad ses raamatus liigenduste „Maailmakirjandus” ja Eesti kirjandus” alla.
„Pilvede värvid”
Selle Jaan Kruusvalli näidendi lavastas 1983. aastal Mikk Mikiver. Kujundas Aime Unt. Lisaks fotodele ja kavanditele raamatus räägib Aime Unt seal pikemalt, kuidas kujundus sündis. Üks lugu on sellest, kuidas „Pilvede värvide” proovides juhtus palju ilusaid spontaanseid asju. Proove tehti sügisel ja keegi tõi korvi õunu. „Mari Lill, kes mängis nooremat tütart, võttis õuna, hammustas „ampsti” ja läks kohe stseeni. Ja nii ta jäigi lavastusse selle õunaga.” Aime Unt kirjutab, kuidas hiljem, etenduste ajal olid rekvisiitorid hädas, et kust nad iga kord selle õuna saavad.
Selles lavastuses viis lavasügavusse must tee valgete jalajälgedega.” Laudseintel olid perekonnafotod, mis kadusid pereliikmete lahkumisega. Järele jäid pleekimata jäljed seinal,” kirjeldab kunstnik.
„Ramilda Rimalda”
Aime Unt kirjutab: „Sinimustvalge lavapilt aastal 1979! Ime, et seda ära ei keelatud.” Raamatus on selle kunstnikutöö kavand, sinimustvalge ja tollases Noorsooteatris lavastust üsna tihedalt mängiti. Ja muidugi milline koosseis! Paul-Erik Rummo kirjutas, Lembit Peterson lavastas, mängisid noored Kaie Mihkelson, Sulev Luik, Aleksander Eelmaa ja muidugi diiva Lisl Lindau. Kuskilt osaliste juttudest on meeles, et selle lavastusega nad käisid ka Stokholmis, sealsetele väliseestlastele mängimas. Ja see oli enamuse tegijate elu esimene välisreis üldse. Ilmselt rääkis seda Sulev Luik, et nad ei raatsinud magada seal ka.
„Circulus”
Toon selle lavastuse kujunduse välja põhjusel, et juhtida tähelepanu sellele, et Aime Unt ei ole lavastusi kujundanud ainult teatritegemiseks mõeldud ruumides. „Circulus” oli Eesti harrastusteatrite liidu suur vabaõhuprojekt Otepääl 1993. aastal. „See oli üks keeruline töö. 300 näitlejat, 1000 kostüümi ja üks nädal ettevalmistamisaega.” Selgub, et Merle Karusoo kirjutas kohapeal uusi pilte ja õhtusel koosolekul tahtis, et hommikuks olgu see või teine asi olla… „Aga meil olid ainult vihmapiisad ja lepalehed,” kirjutab Aime Unt.
Seda raamatut vaadates ja lugedes tekib õigustatud kahtlus, kui palju see teater ikka kaduv kunst on. Kui hing ja hingus on sees, ei kao miski kuhugi.