Lavastaja Adrian Giurgea otsustas 10 aastat tagasi New Yorkis elades ja töötades, ta oli siis 48 aastastane, et võtab vastu sõbra pakkumise osaleda näitlejana Moskvas lavastuses „Kuningas Lear“. Keelt ta ei osanud ja näitlejaks ennast ei pidanud.

 

Lavastaja Adrian Giurgea (59) tulid Moskvast, peaaegu esietenduselt ja lendas New-Yorki. Vahepeatus Tallinnas oli seotud teatritegemise plaanidega Eestis. Eesmärgiks kohtuda produtsent Märt Meosega.

 

Mida sa Moskvas tegid?

Ma lavastasin kaasaegse Ameerika näitemängu, mille kirjutas noor ameerika näitekirjanik Annie Baker (32). Ta on oma maa näitekirjanikest praegu üks parimaid. Näidendi originaalpealkiri on „Circle Mirror Transformation“, vene keeles siis “Зеркальное превращение по кругу“.

Moskvas esietendus näidend nime all «Начнем все сначала» („Alustame kõike algusest“). Lavastus esietendus tõesti just äsja, 11. aprillil (me ajame juttu 18. aprillil Tallinnas Vene teatris ‒ MM) Moskva kunstiteatris.

 

Millest see näitemäng räägib?

Mitte millestki.

 

Mittemillestki?

Jah. Mittemillestki, sama palju nagu Tšehhovi näidendid on mittemillestki. See on elust. Sündmustik hargneb väikeses Ameerika linnas sarnaselt väikestele linnadele Tšehhovi näidendites, Vermontis, kus grupp inimesi kohtub iga nädal, et osaleda näitlemistundides. Tavalised inimesed.

Kuid näidend pole muidugi näitlemistundidest, vaid see on elust ja sellest, kuidas vaid kuue kuu jooksul nende elu muutub ja kuidas teater osaleb selles suures muutuses.

Inimeste elud on sellest kogemusest täielikult transformeerunud. See on armas näitemäng, väga inimlik. See puudutas Moskva Kunstiteatri inimeste südameid ja kuna nad tahtsid teha näidendit, mis ühtlasi oleks tõlgitav mitte ainult keeleliselt, vaid ka hingeliselt, siis see sobis hästi. Nad leidsid, et see näidend räägib tavainimeste probleemidest mitte ainult Ameerika kontekstis, vaid universaalselt.

 

Miks sa töötad Moskvas, mitte New-Yorkis?

See on väga hea küsimus. Võib-olla sa vastad mulle ise, kui olen rääkinud selle loo. Kunagi keegi küsib arvuti käest samuti: “Mis on tõde?” Arvuti mõtleb väga pikalt ja siis ütleb nii nagu mina: “Ma räägin sulle nüüd ühe loo. Ei saa ju kohe tõde välja öelda. Las ma räägin kõigepealt loo.“

Kümme aastat tagasi ma töötasin Ameerikas ja mu sõber, kes oli väga kogenud teatraal ja samaaegselt väga noor lavastaja Dmitri Krõmov, palus mul tulla Moskvasse, et osaleksin näitlejana tema lavastuses “Kuningas Lear”.

Ütlesin talle, et ma pole näitleja. Ta vastas, et sel pole tähtsust, mul pole vaja näitlejat. Ütlesin, et ma ei räägi vene keelt. Tema, et: õpid. Siis arutasime seda oma naise ja väikese tütrega. Nad arvasid, et see pakkumine on midagi nii pöörast, et seda peab tegema. Ma arvan, et kõik me peaksime umbes iga kümne aasta möödudes ennast uuesti leiutama, leidma ennast uuesti, et teha uusi asju. Nagu Märt Meos mulle ütles, sa oled näitleja…

 

…ma olin.

Jah, sa olid, aga nüüd oled ajakirjanik, kirjutad teatrist, kultuurist. Aga kümne aasta pärast sa võid teha hoopis midagi teist. Hakkad lavastama või maalima. Meie sees on palju elusid.

Niisiis ma otsustasin hakata vene näitlejaks, kui olin 40 aastat vana. Täpsemalt 48 aastat vana. Ma lendasin Moskvasse ja olin näitleja Anatoli Vassiljevi teatris kaks aastat. Õppisin oma osa foneetiliselt ja see oli erakordne kogemus.

 

Mehhaaniliselt, jätsid meelde?

Ma jätsin teksti meelde foneetiliselt. Ja õppisin palju näitlemise kohta. Tuletan meelde, et enne seda ma olin vaid lavastaja. Nii et see oli otsekohene lühike vastus, kuidas sattusin Moskvasse.

Kuid teiseks. Pole võimalik minna väga kaugele vene teatrist, ükskõik kui palju sa seda ka ei püüaks.

Ma sündisin Rumeenias, mis nagu Eestigi on väike riik, väike rahvas suure impeeriumi piiril. Ja me seal nagu teie siin mängime Vene näitemänge. Me interpreteerime.

Kaasaegne teater sai alguse Venemaalt. Algas see ju Tšehhovi ja Stanislavskiga ja Meierholdi ja Vahtangovi ja Tairoviga… Mul on tunne, et just sellepärast olen alati tahtnud töötada suurte vene näitlejate ja lavastajatega. Ja kui ma siis hakkasin tööle Dima Krõmoviga, tundsin, et ma olen sisenemas läbi suletud, lukustatud uste keelatud linna saladuste juurde. Kuid siin ma olin, tegin tööd koos Anatoli Efrose pojaga. Ja nii ma tasapisi õppisingi. Kohtusin ja tutvusin paljude Vene kuulsate lavastajatega. Olen hea sõber Gama Kinkasega, Lev Todiniga ja paljude noortega. Kohtusin ka nüüd selle teatri juhi Marat Gatsaloviga ja tundsime kohe, et me räägime ühte keelt.

 

Miks sa lahkusid oma kodust?

Sellele on mitu põhjust. Esiteks: teater on igal pool välja suremas. Iga kord, kui me läheme Youtube´i või üldse internetti, kaotab teater ühe minuti oma elust.

Teater Venemaal on aga rohkem elus kui üheski teises riigis, ka täna. Venemaal on palju teatreid, palju näitlejaid, traditsioonid, teatrikultuur… Tahtsin saada sellest kõigest osa, enne kui see kaob.

Teine põhjus on, et Ameerikas ei ole päris teatrit. On kommertsteater, muusikalid, väga professionaalselt tehtud, seal liigub palju raha, palju on kunstvalgust, plahvatusi ja vaatemängu. Aga seal pole teatrit isikliku loomingu ja loovuse tähenduses. Seal pole teatri lavastajaid, lava-näitlejaid, seal pole repertuaariteatrit, traditsiooni, harva kui üldse näed laval klassikat. See juhtub tavaliselt siis, kui mõni suur staar televisioonist tahab endale tõestada, et ta on võimekas näitleja.

Ma pole sellisest teatritegemisest huvitatud. Mulle meeldib teater, kus ma saan töötada inimestega, kes teatrit armastavad. Venemaal on selliseid teatreid ja inimesi.

Viimased kümme aastat ma olengi töötanud ainult Venemaal.

 

Kas su naine ja lapsed tulid sinuga Venemaale kaasa?

Minu kaua kannatanud naine ja lapsed elavad New Yorgis. Jumal tänatud, et on olemas Skype, nii et meil on midagi, mis sarnaneb perekonnaelule.

 

Miks sa oled Eestis ja Tallinnas?

Märdi (Märt Meos ‒MM) pärast. Ta sattus Moskvas mu Kunstiteatri proovidesse ja küsis, kas ma tahaksin Eestisse tulla ja ma ütlesin kohe jah, kuna olen huvitatud sellest seiklusest olla osaline Eesti teatri uuendamise loos. Mul on tunne, et Märdil on selles loos oma osa.

 

Millised on teie plaanid?

Meil on mitmeid plaane? Ma pole kindel, et saame nendest veel rääkida, sest nad pole veel ahjus. Me oleme alles turul ja ostame koostisaineid. Ostame jahu, võid ja piima, aga me pole veel hakanud küpsetama. Kui me lõpetame ainete kokkusegamise, enne, kui paneme koogi ahju, anname me teile sellest teada. Aga meil on plaane – väga põnevaid plaane. Mõistad?

 

Jah, loomulikult.

Meil on kõik vajalikud koostisosad olemas, aga kook lihtsalt ei ole veel küpsetamiseks valmis.

 

Miks teater on?

Miks teater on? Ma küsin seda endalt iga päev. Mitte ainult miks on, vaid ka, et kelle jaoks? Need on minu arvates kõige olemuslikumad küsimused, mida teatrit tegev ja armastav inimene peab endalt küsima.

Ma arvan, et teatri on loonud inimesed, kes ei saa olla üksi. On inimesi, kes saavad üksi olla ja luua, nad vajavadki üksi olemist. Kui oled luuletaja või kirjanik, siis ongi vaja loomiseks üksi olla oma toas, koos oma mõtete, unistuste ja alateadvusega, oma kujutlustega. Selleks, et midagi sünniks, ei ole vaja enda ümber palju inimesi, kes sinu kirjutamisele kuidagi kaasa aitaksid.

Aga teater on kollektiivne kunst, seda teevad ühendunud inimesed, perekonnad, sõbrad, inimesed, kes kantud samadest ideedest. Ning on inimesi selles maailmas, kelle jaoks üksi töötamine on võimatu. See on üks põhjusi, miks ma teen teatrit. Ma ei suuda olla üksi, vaid iseendaga. Ma keeldun olemast üksi.

 

Teatrit ei oleks ilma vaatajateta.

Publik on osa ühest ja samast kogemusest. Need on samuti inimesed, kes ei saa olla üksi. Nad on siin teatris, sest nad ei taha olla kodus oma arvuti või teleri ees. Vaatajad tahavad osa saada samast kogemusest koos teiste inimestega. Hingata koos teistega, naerda ja nutta koos. Publik on osa ühisest teatrikogemusest.

Minu arvates on vaataja iga etenduse peaosatäitja. Peategelased pole laval, on saalis. Peategelane on publik.

Kelle jaoks me teeme teatrit? Esmalt muidugi nende inimeste jaoks, kes on teatrisse tulnud. Aga ka iseenda jaoks. Teatrit ei saa teha kellegi jaoks, kes on abstraktne või välja mõeldud. Sa teed seda, sest sul on kõrge standard, seepärast, et sa ei taha olla üksi. Sa teed seda selle pärast, et sinu latt on kõrgel. Sa teed seda, sest sa tahad kuuluda, sest … teed sellepärast, et see on armastusavaldus inimestele, inimkonnale.

Kuid sa teed seda ka kõrgemate eesmärkide pärast: et jagada oma ideid, oma unistusi…, et harida ja saada haritud. Sa teed teatrit, sest maailm pole koht üksikutele inimestele, maailm on inimestele, kes elavad perekondades. Keda ühendab soov ja idee teha koos midagi ilusat.

***

Teatrikülgede tänu selle loo valmimise abi eest kuulub Katrin Helend Aavikule ja Nero Urkele.

 

Adrian Giurgea

• sündis Rumeenias 1954. aastal

• 1979. aastal lõpetas Bukaresti teatri- ja kinoakadeemia

• Juhib Colgate´ ülikooli teatrikateedrit

• On õpetanud näitlejameisterlikkust ja lavastajaid Rumeenias, Iisraelis, Ameerikas

• 1980. alguses keelati Bulgaarias tema lavastus „Saadanasigidik“, mille tegi Fjodor Sologubi romaani põhjal

• Tänaseks on lavastanud ligi 120 lavastust, muu hulgas Giovanni Boccaccio „Dekameroni“ ja Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita“.

• Mängis Moskvas Dimitri Kõmovi lavastustes „Kunigas Lear“ ja „Kolm õde“

• Samaaras lavastas Tšehhovi „Kirsiaia“ ja Pirandello „Kuus tegelast autorit otsimas“, Peterburis Samuel Becketti „Godot oodates“

 

•