Jaan Tooming

 

„Globaalne vaimutu küla valitseb. Määrav pole inimlikkus ja vaimsus, vaid majanduskasv“ ‒ lavastaja Jaan Tooming kirjutab psühholoogilisest realismist teatris ja elus.

On moes praegu rääkida tolerantsusest, sallivusest. Kuid paratamatult on inimestel oma seisukohad, väärtushinnangud ning nende järgi kiputakse ka nähtusi hindama. Vaba inimene ei hinda, ta on üle eitusest ja jaatusest, elab „rahus, mis üle mõistuse„ . Aga kas on praegusel ajal selliseid inimesi? Ka kristlased, kes peaksid nii olema, ei suuda ilma võitluseta elada. Ja nii ka teatris. Igaühel on oma vaatepunkt või ühinetakse klannideks ning kinnitatakse, et ainult neil on õigus. Siit ikka uued ja uued manifestid, uued moeröögatused, ühtede taevani kiitmised, teiste mahategemised ja kolmandate surnuks vaikimine.

 

Mis ikkagi on ajast ja arust

Tihti öeldakse, et „psühholoogiline realism„ teatris on ajast ja arust. Öeldakse, aga ma ei ole veel kohanud selle mõiste definitsiooni, mis mind rahuldaks.

Kui me võtame psühholoogia, siis see sõna tuletub kreeka keelest: psüühe = hing ja logos = sõna ‒ sõna hingest. Muidugi, hing on ammugi moest läinud, seda häbenetakse kasutada. Kuigi vanasti öeldi rahulikult “hingeteadus”. Veel vähem usutakse, et hing, psüühe on surematu.

Tegelikult olgu tegu millise tahes teatrivormiga, ikka on seal tegemist psüühikaga, hingega, kui tegemist inimesega. Ka looma psühholoogia on olemas, kuid enamasti patustatakse teatris loomade kujutamisel sellega, et loomi kujutades ei lähtuta loomapsühholoogiast, vaid püütakse ikkagi looma kaudu kujutada inimest.

Realismiga on olukord veelgi keerulisem. Aetakse segi igapäevane tegelikkus (tegemised) ja reaalsus (kõiksus kogunisti). Meie igapäevasel elul pole midagi tegemist reaalsusega. Tegelikult on meil lausa raske leida kontakti reaalsusega. Reaalsus on palju suurem, vägevam ja hoomamatum kui igapäevane elu. Reaalsusesse mahub kogu Universum, kõiksus. Abstraktne mõtlemine ei suuda ühendusse astuda reaalsusega, see ainult suurendab lõhet. Ehk ainult vahetu kontakt tegelike fenomenidega võimaldab mingit reaalsusetaju. Kvasariga me elavat ühendust ei saa. Ta ikkagi jääb meile objektiks, mis saab olevaks ainult teadvuse tasandil. Seega psühholoogiline realism on mõttetu ütlus, niisugust asja pole olemas.

 

 

Meil on ainult keel

Me võime rääkida tegelikkuses toimuvate psüühika- ehk hingeavaldustest ja psüühilistest protsessidest inimeses. Kuid kõige õudsem on, et tegelikult ei suuda me kunagi tunda ennast teise inimesena. Me ei suuda isegi kunagi näha nii nagu teine inimene näeb, kuulda nagu teine inimene kuuleb…

Meil on ainult keel, mille abil võime edasi anda oma siseelu, kuid seda siseelu läbi elada teise asemel me ei suuda iial. Muidugi, seda taibates püütakse siis mõista teist vaikimise, pauside, žestide, miimika kaudu, kuid ikkagi jääme maailmas oma hingega üksi. Räägitakse küll reinkarnatsioonist, hingede rändamisest, zombidest… kuid see kuulub rohkem religiooni ja ulme valda.

 

Credo quia absurdum

Me peaksime loobuma sellest rumalast kombinatsioonist ‒ psühholoogiline realism ‒ ning leppima sellega, et REAALSUS on ikkagi väljaspool meid. Sellest, et me ei saa reaalsusega päris kontakti, on pärit ka paljudel meeleheide, jõuetus, ängistus, üksinduse ja mõttetuse meeleolud… Hakatakse rääkima absurdist. Kuid absurd pole ometi mõttetus. Tertullianuse vägev lause: „Credo quia absurdum” ei tähenda mitte, et “usun, sest on mõttetu”. See on hoopis: “usun, sest see on võimatu”.

Tertullianus oli kristlane ja julges öelda, et usub Kristuse ülestõusmist, sest see on võimatu. Iga usklik, kes samuti usub, saab vägevaks. Kuid kui absurd on vaid mõttetus, siis on tõesti ainus tee ennast ära tappa. Mõttetu elu on tühi ja õudne. Usklik võib ka tunda olemise mõttetust ajuti, kuid tal on lootust, et Jumal halastab ning näitab teed kriisist välja. Need, kellel pole Jumalat, langevad musta masendusse, loidusesse ja tuimusesse. Kui me ei leia tähendust oma elule, siis tõesti on väljapääsuks enesetapp. Kuid lootma ja uskuma peab.

Niinimetatud absurditeater on tõesti mõttetuseteater, kui ta on valesti tõlgendanud absurdi mõistet. Ja kõik need absurdinaljad teatris, mis meilgi praegu moodi on läinud, need on tegelikult mõttetud naljad, mis ühtegi mõtlemisvõimelist inimest naerma ei aja.

 

Inimene on muutunud märgiks

Meil ikka ja jälle vaieldakse, kumb on tähtsam, kas lavastada näitekirjaniku kirjutatut või on tähtis grupitöö. Tegelikult on ajaloos ammu olnud teatrirühmad, kes kaua koos olnud. Näiteks näitekirjanik Moliere oma näitlejatesagaraga. Või commedia dell arte´ rühmad, kus autorit ei olnudki, oli stsenaarium ja tüübid. Meie ajal on inimene nii nivelleerunud, et isegi eredaid tüüpe pole, suurtest isiksustest rääkimata. Seepärast pole enam mõtet rääkida karakteritest.

Tegelikult on isikud lagunenud, mitte ainult skisoidseteks. Inimene koosneb ammu mitmest minast ning tihti ta ei teagi, kes ta tegelikult on. Siit see moekarje: identiteedi otsimine.

Inimene on muutunud märgiks, tarbijaks, nupuks masinavärgis nimega ühiskond. Suured tegijad on kunstimaailmas staarid, kes tegelikult võivad olla tühised inimesed. Kuid tühise inimese jutt lähebki korda, sest maailm on muutunud tühiseks ja mõttetuks.

Ülevate mõtete, tunnete ja suurte ideede üle naerdakse, õigemini neid polegi enam. Kõik on standardiseerunud ja šabloonidesse surutud. Globaalne vaimutu küla valitseb. Määrav pole inimlikkus ja vaimsus, vaid majanduskasv. Majanduskasv on toonud maailma ökoloogilise katastroofi ja üksikud targad julgevad öelda, et seisame seina ees, mis võib meile peale variseda ning meid lömastada.

 

Eks igaühel on vabadus valida, teistsugust teha ja vaadata, mis meeldib

See jutt algas sallivusest. Jah, seda on tõesti vaja. Tooksin näidetena, millised võiksid olla teatriliigid, ilma et neist ühte väga teisele eelistada: absoluuditeater, igavikuteater, ideeteater, mõtteteater, psühholoogiline (hinge-) teater, naljateater, tark teater, mõttetuseteater, absurditeater, sotsiaalne teater, vaimne teater, luuleteater, superorgaaniline teater, igatsuseteater, ropp teater, püha teater, anarhistlik teater, metsik teater, trenditeater, surnud teater, surnute teater, elus teater, mõistuse teater, mõistlik teater, pedantne teater, uus teater, vana teater, vanakeste teater, noorte teater, lasteteater, loov teater, argiteater, rõõmus teater, kurb teater, elamusteater, actionteater, loomateater, vaikuseteater, mürateater, tehnikateater, elektrooniline teater, videoteater, homoteater, kambateater, lavastajateater, näitlejateater, näitekirjanikuteater, kammerteater, sitt teater, mänguteater, rumal teater, seksiteater, dokumentaalteater, lollide teater, totaalne teater, minimalistlik teater, vaene teater…

Jaan Tooming