Täna alustab Tõnu Kaljuste Tallinna kammerorkestriga Eesti helilooja Heino Elleri (1887–1970) keelpillimuusika kontsertide sarja. Eesti kirikutes ja Triigi Filharmoonia hooaja lõppkontserdil. Maestro ütleb muusikat silmas pidades – aga selle saab laiendada ka kogu maailma nägemisele –, et ta ei soovi endale kasvatada n-ö kõrva-silmaklappe.

Ilmselt ei oska te vastatata kui palju kontserte olete dirigeerinud, aga äkki meenutate seda ühte, mis erit meelde on jäänud? Mis teeb dirigendile kontserdist meeledejääva elamusliku kontserdi?

Kõige südamlikum koostöö on mul kindlasti Tallinna Kammerorkestri ja Eesti Filharmoonia kammerkooriga. Kui rääkida kõige meeldejäävamatest kontserdipaikadest, siis tooksin esile Ameerika. EFK ja TKO-ga Ameerikaturneedelt naastes on küll imeline tunne olnud, sest sealne publik annab artistidele kuidagi erilise energia.

Teisalt on alati rõõm esineda Eestis. Möödunud aastal tegime TKO-ga turnee Eestimaa väikestes maakirikutes, esitasime Hydeni “Saabumissümfooniat”. Kogemus oli nii sümpaatne ja vastuvõtt nii soe, et alustame ka sel korral hooaega samal moel ja külastame uue kavaga taas meie väikeseid kirikuid.

Kuidas teie arvates on, kas selleks, et olla andekas muusik, helilooja, laulja, peab peale ande olema ka see inimloomuse osa, mis inimesest isiksuse teeb?

Repliigiga „ta on isiksus” võib mu poolt vaadatuna anda hinnangut igale orkestrandile, koorilauljale heliloojale. Teatav protsent andekusest on aga kindlasti mingil määral seotud ka isiksuse eripäradega.

Osa hinnangust „andekas inimene” vajab erinevate muusikute puhul täpsustavaid iseloomustavaid lauseid. See on nagu ütlusega „musikaalne inimene”. Kellele piisab selle väljendi puhul juba viisipidamisest, kellel peab öeldu taga olema pisut rohkemat. Seega: see määratlus justkui midagi ütleb, aga palju jätab ka lahtiseks. Jumal on meid loonud ikka selliselt, et ajas ja ruumis ning erinevates kogukondades kujunevad isikud isiksusteks suhtes muu ümbritsevaga.

Kollektiivse kunsti puhul on vägagi soovitatav, et juht näeb kollektiivi rohkem isiksuste kui massina.

Kuidas dirigent iseendaga töötab, et orkestri või koori ette minna? Mis tähtis on?

Dirigent töötab helilooja partituuriga. Mida rohkem ta seda valdab, seda suurem enesekindlus on orkestri ja koori ette minnes. Ütleme nii, et tuntud partituuri ja esiettekandele jõudva teose ettevalmistuses on teatavad erinevused, kuid mõlema puhul on tähtis saavutada ettekande tehniline ja sisuline kvaliteet.

On teil kujunenud mingid rituaalid – enne proovi ja kontserti?

Enne lavale minekut peab endas esitatava teose mõtted koondama. Keskendumine pole vist rituaal. Üks asi, mida esineja ikka jälgib, on hingamine. Mul pole standardseid tagatisi keskendumiseks. Teeme proovi ja esineme iga päev uues maailmas, mille suhtes ma ei soovi kasvatada n-ö kõrva-silmaklappe.

Kas muusikuks saab õpetada või peab selleks siiski sündima?

Koos oma südame rütmiga oleme muusika ühe algelisima nähtuse, pulsiga, kõik seotud. Edasine tee sõltub mustmiljonist juhusest. Arendada saab väga erinevaid muusikalisi omadusi – kuulmist, rütmi, harmooniat, mälu. Kaasasündinud imeliste omadustega muusikuid sünnib siia ilma ikka väga vähe. Seega: õpetada saab palju, aga mitte kõike.

Te õpetate dirigente, millest te oma õpetuses lähtute?

Esiteks kultuuriloost – peab teadma Eestis ja maailmas loodud muusika ajalugu. Sellest algavad paljud kvaliteedid, mis seda eriala kujundavad. Tudengi lai silmaring aitab haridust saada kõiges. Teiseks: juhiks õppimisel on oluline osata ette mõelda. Dirigeerides on ettemõtlemise väljenduseks dirigendi ettevalmistav liigutus auftakt. Kolmandaks: tähtis on arendada endas analüüsivõimet tehtu ja plaanitava osas.

Kas muusikat saab üldse liigitada? Kaasaegne muusika ja klassikaline muusika … Või on lihtsalt hea muusika ja halb muusika? Kui palju selles liigituses on osa maitsel?

Igasugune liigitamine on sümboolne. Inimesed peavad ju nähtusi kuidagi nimetama. Tavaliselt iga sildi saanud stiil või „ism” on hiljem lisatud nimetus. Tähtsam kui muusika liigitamine on eelhoiakutest ja eelarvamustest hoidumine. Igal hetkel võib maailma sündida midagi ainulaadset, mida inimesed ei pruugi alguses omaks võtta.

Olen märganud põlglikku suhtumist, et oh, see on mõtlemises 20. sajand, see ei kõlba kuhugi, elame 21. sajandil. Olete te sellist suhtumist märganud ka muusikamaailmas?

Üha tihedamini olen muusikutelt kuulnud, et meelsasti elaksid nad muusikalises mõttes 16.–17. sajandis. Selle ajastu tervendava muusikaga veedavad oma pensioniea paljud muusikud. Noored, kes muutuste avangardis, vaevalt tervise peale mõtlevad.

Kuhu te paigutate Eesti muusikamaailmas? Mis on meil sellist, mida mujal maailmas ei ole?

Ma ei mõtle paigutuste peale. Püüan eesti keeles sündinud muusikat esitada nii, et see maailma leviks, sest selles keeles mujal midagi ju ei sünni. Ka instrumentaalmuusika võib olla vägagi „eestikeelne”.

On öeldud, et kõige ilusam muusika on vaikus. Kuidas te seda seletate?

Vaikuse keelt ei seleta. See ju mõjub tänu sellele, et vaikuse ehedus tekib pärast teatavaid kõlasid.

Juhatasin kord kontserti, mida reklaamiti kui maailma kahe vaikusekuninga kohtumist – helilooja Arvo Pärdi ja videokunstnik Bill Viola. Tänapäeva tajud vaikusest on niivõrd erinevad. Sellel kontserdil jäi muusikalise vaikuse mõju visuaalse vaikuse tekitaja, uriseva videoprojektori mõjuväljale alla … Seega olen kogenud, et tõeline muusikaline vaikus on tõesti ilusaim siin ilmas.

Kasvasite sellel ajal, kui maailma sündis biitmuusika. Mis see teile tähendas ja tähendab?

Eelarvamuste lõppu ja uue energia sündi.

Aga mida meri teie jaoks tähendab?

Looduse ülimat väljendust. Elades riigis, mis mere ääres, oleme igasugu võimalustele valla.

Naissaar teie elus?

Meretagune koht, kuhu ma ei sõida praamiga ja tänu sellele saan merelt kogu aeg õpetussõnu nii vastu- kui pärituult sõites.

Saab muusikat võrrelda sõnateatriga?

Ikka. Artikulatsioon ja välted on ju sisemine rütm. Dramaturgia on ju sisemine dünaamika ning lahendust nõudvate harmooniate olemasolu.

Kas on olemas poliitilist muusikat?

Muusika abil saab liigutada ka poliitikat. Olen kogenud. Aga mitte poliitilise muusikaga, vaid hea luule ja muusika koosmõjul.

Eestlastel on ilus ütlemine, et me laulsime ennast vabaks. Kuidas kommenteerite?

Jah, tõesti, me vabadus ei saabunud tänu heidutusrelvadele, vaid oma kultuurile. Tänu mõjuvõimsatele tekstidele, mida muusika aitas võimendada.

Peame olema ülimalt õnnelikud, et sel hetkel suutsid poliitikud relvasid vältida. Seega kujund „laulsime ennast vabaks” ei peaks tähendama vaid laulmist, vaid veretut iseseisvuse saavutamist.

Mismoodi suhtute loomeinimeste sekkumisse poliitikasse? Kas see aitaks poliitikat helgemaks muuta?

Hea on inimestega kaasa mõelda ja neist aru saada, kui tead ja tunned, et nad väljendavad oma mõtteid ilma hirmudeta. Erinevatele kaunite kunstide vallas tegutsevatele inimestele on loomevabadus üks olulisemaid. Ega iga sekkumine pruugi minna n-ö kümnesse, kuid see, et suudetakse kaasa rääkida, on ülimalt oluline.

Olen mõelnud, et selleks, et looduses sündivast rõõmu tunda, seda ilu märgata ja lasta sellel oma elu kanda, ei pea olema loodusteadlane või ökoloog. Kas muusikat saab võrrelda loodusnähtusega? Või on nii, et muusika vastuvõtt ikkagi sõltub sellest, kui haritud inimene selles vallas on?

Looduspargis on loodusharidusega inimesel loomulikult rohkem jälgitavat kui tavakülastajal. Sama erinevus on muusikat kuulates muusikalise haridusega ja tavakuulaja vahel.

Nii looduse jälgimine kui ka muusika kuulamine on protsess. On ju ilus, kui inimene oma elu jooksul vananeb ja areneb üheaegselt.

Olete dirigeerinud maailma suurimates ja kuulsaimates kontserdisaalides ja ometi tahate esineda ka meie väikestes kirikutes. Miks?

Sest need on minu jaoks maailma kauneimad paigad. Loodan kohtuda seal kuulajatega, kes arvavad samamoodi.

Alustasite filharmoonia kammerkooriga 1978. aastal samuti meie kirikutes. Veljo Tormise „Tornikell minu külas”. Mis muutunud on?

Alustasin tudengina suviste kontsertide andmist mahajäetud kirikutes (Haapalu Toomkirik, Hanila kirik, Muhu kirik, Pühalepa kirik) seitsmekümnendate algul. Siis tegin seda Tallinna Konservatooriumi Üliõpilaste Teadusliku Ühingu kammerkooriga.

1978. aastal esinesime praeguse Eesti Filharmoonia Kammerkoori eelkäija, Ellerheina kammerkooriga.

Võrreldes aastaga 1978 on olukord tohutult muutunud – paljud kirikud on korda tehtud ja tegutsema hakanud.

Helilooja Heino Eller, kes ta oli ja kas tema helilooming ulatub Eesti piiridest üle?

Kuigi tema sümfooniad pole veel maailmas palju kõlanud, on ta kammermuusika leidnud palju kuulajaid, eriti plaadistuste kaudu. Lisaks on meil tänu temale rahvusvahelisel tasemel heliloojate koolkond.

Tallinna Kammerorkestri sissemängitud Elleri CD-album „Neenia” sündis just tänu plaadifirma ECM huvile Arvo Pärdi õpetaja vastu. Tunti huvi, kuidas kõlab Pärdi õpetaja muusika.

Kui peaksite oma maailmavaadet muusikaliselt väljendama, siis mis teos seda kõige paremini väljendaks? Miks?

Alustaksin Veljo Tormisega – „Tornikell minu külas”, mille algussõnad Fernando Pessoalt: „Niipalju kui maa peal võin näha, näen mina oma külas kõiksust …” Ja seejärel üks palve Arvo Pärdiga – „Da pacem Domine …” („Anna meile rahu, Issand”).

Kontsertide sari „Eesti eleegiad“

Tõnu Kaljuste kontserdi kavalehel

Inimesed, kes alustavad muusikuks õppimist, on tihti olukorras, kus helilooja nime teatakse enne kui ta muusikat. Nii juhtus minugagi.

Laulasmaal suvitades läks jutt alatihti Heino Elleri peale, kui ta Helikülast mööda jalutas. Kord astus professor meilt läbi ja uuris, kas pole külas mõnd töömeest, kes aitaks tal rannaliivale teha maakividest piirdeaeda, et ta saaks päevitamisel tuule eest varjuda. Mu isal polnud töömehi, kuid andis Ellerile märku minule osutades, et kolmeteist-aastane võiks ju tööga toime tulla. Hiljem, kui nägin Oskar Lutsu raamatu järgi tehtud filmi „Suvi”, meenutas Kiire kivide veeretamise stseen mulle väga mu esimest töömehekogemust. Vahe oli Kiirega võrreldes vaid selles, et ma sain töö eest elus esimest korda raha …10 rubla.

Minu teine mälupilt on seotud muusikalise elamusega aastast 1969, kui juubelilaulupeol kõlas „Kodumaine viis”. Teos tuli kordamisele. Esimesel korral juhatas teost Heino Rannap, teisel korral autor ise. Nägin, kuidas Eller pani kaks kätt sirgelt ette ning kõlama hakkas teise tempo ja meeleoluga teos kui esimesel kuulamisel. Kogesin imestusega, kuivõrd erinev võib olla sama muusika erinevate dirigentide juhatusel.

Olen kuulnud Heino Elleri õpilastelt, eriti Arvo Pärdilt, et Heino Eller õpetas orkestri faktuuris detaile välja joonistama. Partituur kontrolliti noot-noodilt läbi, et igal noodil oleks piisavalt kujunduslikkust ja mõjuvälja.

Kui 20 aastat tagasi salvestasime Tallinna Kammerorkestriga plaadifirmale ECM Heino Elleri albumi „Neenia”, siis mind saatis see Elleri „noot-noodilt” jutt igal plaadistushetkel. Tänastele kuulajatelegi soovin, et leiate meie esituses igast noodist tuge, mis aitab teid tänasel õhtul koos meiega mõista, mis on Heino Elleri „Eesti eleegia”.

Veel eraldi:

Algselt tähendas eleegia itku ehk nutulaulu

Eleegia on lüürilise luule žanr.
Algselt tähendas eleegia itku ehk nutulaulu, laiemalt kaebelaulu, milles kasutati kindlat värsimõõtu: eleegilist distihhoni. Sellest tulenes ülekantud tähendus: kurb lugu või jutt. Tänapäeval nimetatakse eleegiateks väga mitmesuguses vormis lüürilisi luuletusi.

20 aastat tagasi ilmus Heino Elleri autoriplaat “Neenia” (ECM Records 2001), millele salvestatud lood jõuavad Tõnu Kaljuste dirigeerimisel uuesti kuulajate ette, sama koosseis esitab muusikat ka plaadil. Kontserdipaikadeks on valitud väikesed Eesti kohad, sest ka Elleri orkestrimuusikas annavad tooni looduspildid ja ekspressionistlikud meeleolud.

Heino Eller, kelle 135. sünniaastapäeva Eesti järgmisel aastal tähistab, töötles oma muusikas traditsioonilisi eesti elemente ja rahvaviise, kuid ta lasi end inspireerida ka impressionismist, ekspressionismist ja teistest 20. sajandi muusikavooludest. Peale selle mõjutasid teda Frédéric Chopin, Edvard Grieg ja Jean Sibelius, keda ta noore mehena ka ise kohtas.

Kontsertidel on kavas teosed Elleri loometee erinevatest kümnenditest: “Eleegia” (1931), “Lüüriline süit” (1945), “Neenia” (1928), “Sümfoniett” (1965-1967) ja “Viis pala keelpilliorkestrile” (1953), mille viimane osa on Elleri populaarseim teos “Kodumaine viis”.

Toimub kuus kontserti.

Ilmus Maalehes. Pildistas Alari Tammsalu.