Läinud laupäeval Peipsiveeres Kolkjas kohe Sibulatee peatänava ääres kasvavas võsas esietendunud näidend „Serafima+Bogdan” on antiiktragöödia mõõtu halastamatu kurjuse võitu väljendav meelerännak. Monumentaalne.

Loen näidendit pärast selle nägemist ja ikka ja jälle uuesti seda remarki: „(Raimond hakkab märatsema ja peksma, aga mitte kui hullumeelne, vaid süsteemselt, kirglikult ja täpselt, naudinguga)”. Te ilmselt ei usu mind, aga kindlasti on see, mis te etendust vaadates näete, jubedam kui see, mida mina või kes tahes sellest kirjutab. Jah, see on teatrisündmus. Jah, ma ei saanud esimese hooga pärast lõppu sellele plaksutada.

Sellist intensiivsust pika lavastuse jooksul ei meenugi. Kui võrrelda, siis ehk NO teatri, Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastusega „Kõnts”. Aga „Kõntsas” jätavad lavastajad ja näitlejad vaatajale võimaluse need helgemad kohad, kus inimene ennast saab puhtaks pesta tuhandeaastasest porist, üles leida; jätavad lootuse. Lavastaja Ivar Põllu Peipsiveeres seda ei tee. Neli tundi kestev lõputu pinge, vaev, õudus… ei lahene helgusesse. See on lõpp…

Me maailm põleb

Etendus algab ja lõpeb sellega, et tulekahju lõõmab ja tulekahju hääl tungib kõigi vaatajate kõrvadesse. Õigemini kõrvaklappidesse, mis on põhjusega jagatud kõigile vaatajatele. Ja siis jooksevad võsa vahel tulekustutajad. Needsamad tegelased, kes meile selle apokalüptilise loo mängivad. Lavastaja annab kohe alguses kuhjaga vihjed: kustutajad pigem ripuvad pika tuletõrjevooliku küljes, see toetab neid, mitte nemad teda; esimese kustutaja käes on veesüliti, kust ei tule tilkagi vett; ja kui selle rivi lõpp võsavahelt publiku silme ette vingerdab, siis on selge, et voolik on katkenud. Ja nad tulevad aina uuesti ja uuest… Voolik ei ole allikas ega kaevus või jões, järves, meres, kust võiks saada päästvat vett. Pähe tuleb võrdlus kõrbega. Tavaliselt liigutakse seal oaasi poole. Selles lavastuses aga pole oaasi ja pole lootustki, et ta kuskil on.

Mu jaoks sai selgeks, miks lavastaja Ivar Põllu meile lootustki ei jäta alles, palju hiljem pärast etenduse nägemist. Sai siis, kui jõudis kohale, et küsimus „Kas meil tõesti pole enam lootust?” tekkis ka mu kaasvaatajate seas. Tekkis nii, et nad ei saanud samuti rahuliku meelega koju sõita, mõeldes endamisi rahulolevalt, et oh, küll ma olen tubli, käisin teatris, olen kultuurne. Lavastus sundis mõtlema ja otsima väljapääsu. Ehk ka vastu vaidlema, et nii ju pole. Ehk ütlema veel kord, et mis see Uue Teatri seltskond nüüd jamab, me pole nii hästi mitte kunagi elanud… Siis võiks meelde tulla stseen, kus miilitsa piirkonnavolinik Raimond Uusküla, kelle sees on näitleja Priit Loog, seisab üksinda võsa taustal pika tribüüni ees ja rahulikult arvestab, kui palju inimesi on küüdiautodesse (või -vagunitesse?) aetud. Mõnele ütleb tere, ähvardab neid naisi, kes tahaksid kinnivõetutele söögipoolist teele kaasa anda… Kas me istume 21. sajandi küüdiautodes? See on lõpp.

Kuidas nii?

Lavastuse kunstnik Kristiina Põllu ei anna ei kostüümidega ega nende asjadega, mida näitlejad kasutavad, mitte mingisugust vihjet sellele, mis ajal see kõik, mis sünnib, sünnib. Kogu rekvisiit on tegelikult vanaraud. Kord sellest mõeldes mõtlesin, et vanaraud läheb üha kallimaks… Mootorita mootorrattad, reformvoodid, plekk-karbis on koledana mõjuvad lambapügamise käärid, kõik on roostes…

Mootorrattakiiver ehk jah on ajast 30 aastat tagasi, aga kuidas see taas selles lavastuses mängima hakkab… Piirkonnavolinik toob oma poegadel kingituse. Kilpkonna, kelle peremees või kelle eest hoolitsev pere on kinni võetud või pandud. Selle juurde käib uhke kuri mäng. See isa, kes poegi peksab, on äkki hea, aga taas hea kurjalt. Ja see kilpkonn on mootorrattakiiver. Hiljem on see kilpkonn, kes elab vähemalt saja-aastaseks, ühe tulekustutaja peas…

Selle eelnevaga ma tahan viidata korraks oma kiivrita pähe hiilinud mõttele, et see kõik, mida meile näidatakse, on mingi aastatetagune asi. Meie ajal enam nii ei ole. Muidugi võib ka nii arutleda ja mõelda, aga lavastaja, trupp ja kunstnik seda ei tee.

Foonid

Otsisin sõna, millega iseloomustada vaatajate kõrvaklappidesse kostuvat pidevat helikujundust, ja leidsin sellele vastuse kavalehelt. Seal on kirjas foonide kaks autorit. Need foonid mõjutavad vaatajat. See on holliwoodilik ja ka Vene filmides kasutatav võte: näiteks kui on tulemas armastuse stseen, ennustab muusikaline motiiv või foon seda ette. Veel paremini saab asi selgeks, kui mõtleme taas filmimaailmale ja sellele foonile, neile foonidele, mis ennustavad, et tulemas on katastroof, kuritegu, maailma lõpp, veeuputus…

„Serafima + Bogdanis” see ärev foon on katkematu. Nüüd kirjutades mõtlesin mõttele, et lõpp on vaikus. Ärevuse foon mu meelest ei katke kogu etenduse vältel. Hingetõmmata ei lasta. Ja kui on lõpp, etenduse oma, siis tõesti kuuled vaikust. Aga see pole veel lõpp.

Võsa

Ma vihjasin, et NO teater tegi lavastuse poris, Ivar Põllu viib elu võssa. See on mu meelest veel jubedam. Ma ei hakka seletama, miks, võtan hoopis teksti, monoloogi, mis Priit Loogis pulbitseb ja kuulajateni jõuab.

Raimond: „Te arvate, et ma olen mingi lurjus. Te arvate, et ma lihtsalt olen mingi räme jõhkard, kes peksab oma lapsi ja naist ja terroriseerib kogu küla. Nii lihtne on mind hukka mõista. Hea küll. Teie elate hoopis teises ajas ja ruumis. Te ei saa mitte midagi aru, ma ütlen teile. Te ei saa mitte midagi aru! Te elate oma udus, oma roosas mullis, mingis väljamõeldises, mingis oma muinasjutus! See siin, mis siin toimub, see on hoopis midagi muud! See on päris elu!

Ma olen nii vihane! Iga kord kui ma vihaseks lähen, aga ma lähen kogu aeg vihaseks, siis tulen siia võssa. Võsa rahustab. Selles pole midagi maalilist ega majesteetlikku. See on lihtsalt võsa. Lihtsalt. Ma armastan seda paika. Seda vaikset veekohinat läheduses ja seda võsa. Visa võsa, mis hoiab kümne küünega kinni kehvakesest maast, et see vette ei voolaks. See võsa on nagu eestlane. See võsa on nagu mina. See võsa on nagu meie, eestlased. Umbrohi, mis ei kao. Hävita palju tahad. Tee mis tahad!

Kui palju on seda võsa raadatud ja maha võetud ja tallatud, aga me tõuseme jälle. Sa võid meid üles künda ja teha siia oma sibulapeenrad, jobtvõimatj, aga kui sa selja pöörad, siis on su peenrad umbrohtu täis ja siis on juba võsa peal.

See on meie, eestlaste vägi. Me oleme siin maa sees. Meie juured on siin maa sees ja neid ei rohi sa kunagi välja, jobani rot, kui sügavalt sa oma sitase hargiga ka ei kaevaks. Kui kasvõi üks väike juuretükike jääb siia meie kehvakese mulla sisse, siis niipea, kui sa selja keerad, värdjas, on umbrohi peal ja ümberringi võsa ja nuga kõri peal sul, vaata ette, raisk!”

Puhastus

Põleva maailma kujund, antiiktragöödia mõõt, katastroof ei aimdu, vaid on juba käes. Andres Mähar on Bogdan, keda ümbritsevad on hakanud pidama pühakuks. Ja jubedaks teeb asja see, et Bogdan ise teab, et ta seda ei ole. Et ta elab soos ja loeb raamatuid mitte sellepärast, et tahab olla erak, vaid olude sunnil. Ivar Põllu ja ka Vahur Afanasjev on erakule kuklasse kirjutanud soovi olla peremees.

Serafima – Ilo-Ann Saarepera sees – tapab oma pojad, sest nad osutuvad nõrgaks, et tappa kurategijast isa, kätte maksta. Ta magab oma venna Bogdaniga, saab kolmanda lapse, kes siis äkki… mitte ei paranda midagi, vaid maksab kätte. See on lõpp.

Hingamine

Mul on meeles aastate tagant lavakoolist, kuidas meile õpetati, et emotsiooni mängides on hingeldama hakkamine halb toon. „Serfima + Bogdani” tegelased ei hinga, nad hingeldavad. Mikrofonid võimendavad seda ja see on jube. On täpne – just nii. Kõige võimsamalt hingeldab valitseja, eestlasest piirkonnavolinik Raimond. Priit Loog on selles etenduses hingeldamise suurmeister.

Millest ei mahu kirjutama

Lihtsalt ei mahu, aga tuleks kirjutada veel selle lavastuse geniaalsest montaažist, filmilikkusest, sellest, et sellel lavastusel ei ole algust ega lõppu. Pole ka spiraalset liikumist, on kinnine ring. Ühe tribüüni ees kulgeb Bogdani lugu, teise ees Serafima oma. On vaheaeg ja tribüünide asukad vahetavad pooli. Kirjutama peaks ka võsas liikuvatest varjukujudest.

Lavastuse kavalehel on kirjas: „Kustumatu tänu kuulub teatripublikule, kes jõudis etendused ära oodata, ja Vahurile, kes ei jõudnud.”

Lavastaja Ivar Põllu kirjutas enne esietendust FBsse: „Võib-olla räägib „Serafima+Bogdan” sellest, et oled justkui pimedasse metsa lootusetult ära eksinud, märkad tulukest ja lähed kogu elu selle poole. Kui kohale jõuad, saad aru, et see on metsatulekahju.” Kirjutab võib-olla, aga lavastab kahtluseta.

Tõe huvides pean lisama, et kõrvaklappides kukkus ka kägu ja olla olnud linnulaulu. Ma ei kuulnud seda. Nalja ei näinud ega kuulnud, irooniat hetketi küll.

„Serafima + Bogdan”

Laval: ILO-ANN SAAREPERA (Ugala), KRISTEL LEESMEND, RENATE KEERD, ELISE METSANURK, ANDRES MÄHAR (Vanemuine), PRIIT LOOG (Endla), MARTIN KORK, EKKE HEKLES.

Autor: VAHUR AFANASJEV

Dramatiseerija ja lavastaja: IVAR PÕLLU. Kunstnik KRISTIINA PÕLLU

Valguskunstnik ja tehnikajuht RENE LIIVAMÄGI. Muusika EETER

Produtsent MAARJA MÄND

Esietendus 31. juuli 2021 Kolkjas Peipsiveerel

Ilmus Maalehes, pildistas Gabriela Urm.