Tartu Ülikooli kirjastus andis välja omalaadse eluloo. „Kuidas bioloogiat õpiti ja õpetati 1970ndate alguse Tartu Ülikoolis” on mälestuste raamat, ajaloo raamat ja lugude raamat, kus räägitakse, kuidas targaks saadakse.

Ses oma aja üliõpilasaastate ülevaates, mille autoriks 34 1970. aastal Tartu ülikoolis bioloogiat õppima asunud noort 50 aastat hiljem, avanes mu jaoks ka see, kuidas tekkis isu õppida ja selgeks saada. Ja seal on palju õppejõudude iseloomustusi. Raamatus saavad sõna ka neli tollast õppejõudu.

Viiekümneaastane filter juhib mälestuste mälu. Ja ilmselt just seetõttu, et bioloogidele õpetati looduse uurimist ja nad tegid teaduslikke uuringuid, kumab pea kõigist mälukildudest läbi enam kui vaid nending, et noorus on ilus aeg. Bioloogiat õpetati tollal viis aastat.

Õppijate mälestusi sedaviisi kõrvuti ja järjest lugedes tekivad ka suuremad pildid – miski kordub kõigi mälestustes. Miski erineb. No näiteks kasvõi professor Viktor Masingu meenutus käib loost lukku. Niiviisi joonistubki välja õpetaja kui ise kogu aeg edasi õppiv, teadmisi mõnuga jagav isiksus.

Raamatu eesõnas, mille kolm toimetajat Sirje Vilbaste, Toomas Tiivel ja Kalevi Kull pealkirjastavad „Eluringiks”, kirjutatakse toda aega iseloomustades: „Rebasteks lõid meid Rajacad. Vanemuine vedas teatriuuendust. Kunsti tulid Vindid. Teaduses räägiti süsteemsest lähenemisest ja modelleerimisest.”

Mulle kuidagi meeldib pealekauba vaadata ja mõelda selle pehmekaanelise 328-leheküljelise raamatu kaaneveergusid. Neid on kaks ja seal on kirjas õppeained, mida kirjutajad pidid viie aasta jooksul omandama. Üsna paljud õppeainenimed vajavad selle lugeja jaoks, kes pole bioloog, ilmselt arvutist või teatmeteosest mõisteseletust. See teeb need bioloogid kuidagi salateadmiste valdajaks. „Produktsioonibioloogia, tsütogeneetika, planktoloogia, algoloogia, mikrobioloogia ja viroloogia, ontogeneetika, hüdrobiontide ökoloogia…” Iseloomulik on, et kaanteveergudel olev loetelu lõpeb ladinakeelse väljendiga et cetera.

Ega ma seda seletada ei oska, aga mind on alati võlunud inimesed, kes tunnevad taimi ja putukaid nimepidi. Bioloogid, kellega olen elus kokku puutunud, ütlevad vahel nimedele järele ka ladinakeelseid nimetusi ja see mõjub veel erilise looduseloomingu austusena..

In memoriam Toomas Frey

Toomas Frey sai bioloogiadoktoriks 1968. aastal. Eile ta maeti. Kõneks oleva raamatu peaaegu lõpuosas on Andres Koppeli ja Kalevi Kulli tehtud dateeeritud intervjuu – 8. veebruar 2020. Toomas Frey õpetas bioloogidele ökoloogiat ja looduskaitset. „Aga seal oli ka nii, et professor Trassile meeldis ise välja mõelda õppeainete nimetusi,” räägib Frey.

Toomas Frey annab Kalevi Kulli küsimusele, kuidas hinnata 1970. aastate bioloogiat, üsna ilustamata ja valusa vastuse: „Küüditamisest ei olnud väga palju möödas. Paljud inimesed olid kas kaduma saanud või laiali pillutatud. Selle jagu oli Tartu haritlaskond ja teadlaskond ju palju hõredam kui ta Eesti ajal oleks olnud. See tase ei saanud paugupealt ei tea kuhu hüpata.”

Toomas Frey bioloogist naine Jane ütleb, et 1970. aastad oli Viktor Masingu aeg. Ja Toomas Frey oskab ka siin olla pisut kriitiline, öeldes: „Viktor Masing oli muidugi aktiivne inimene ja laiade huvidega. Tema oli alguses ornitoloog ja metsatedlane, aga pärast ta muutus botaanikuks ja osalt koguni ökoloogiks. Aga (kvantitatiivse) ökoloogia alaseid töid tal peaaegu pole. On siiski sellest, kuidas laukavee happesus muutub ja kuidas siis (Sphagnum) megallanicum sellega kaasa mängib.” Viktor Masing oli muu hulgas suur soodeuurija. Ja seda tunnistab ja tunnustab ka Toomas Frey. Nõnda, et ilmselt võib jutuksolevas raamatus olev kunagiste õpilaste ja hilisemate kolleegide intervjuu olla üks viimaseid vägeva elu elanud loodusemehe elus.

Ökoton

Miks tahan seda bioloogide seltskonda ülikoolis ökotoni paigutada? Ökoton on servaala. „Ökoton ehk ökotoon (inglise ecotone) on kahe ökosüsteemi (või koosluse) vaheline põimeala, siirdeala, piir (piiriala). Ökotonid on näiteks veekogu kaldavöönd (veeökosüsteemi ja maismaaökosüsteemi siirdealana), metsaserv (metsa ja niidu siirdealana) jms,” defineerib Vikipeedia.

Seda raamatut lugedes lihtsalt järjest süvenes tunne, et just selline servaala seal Tartus ja ülikoolis 1970. aastatel bioloogide seltskonnas tekkis – hästi liigirikas, kasvav ja kahanev. Mind üllatas lugedes vist kõige enam just see, kuidas õppides kasvab soov rohkem teada saada. Ega keegi seda seal raamatus nii otse ei ütle. Ikka on meenutuste hulgas praktikumides elatud elu ja reisid, aga see on ka sees, et eksamil tuli asju osata ja teada. Ja kui ennast lihtsalt läbi vedasid, siis õppisid hiljem järele.

Lõpetuseks on paslik tsiteerida selle raamatu tagakaanetekste. Juhan Aul on öelnud 1971: „Te unustate ära üksikasjad, mida olete õppinud eksamiks, aga teil tekib arusaam.”

Ja veel üks tsitaat sealt tagakaanelt, mis võiks olla see suur eesmärk, mis me poliitikute plejaadidel öeldakse puudu olevat, see tegelikkuse tundmine: „Eluslooduse tundmine on igas kultuuris ülimalt oluline. Loodusetundjaiks kasvamine võtab aega ja nõuab juhatust, bioloogide õpetamist bioloogide poolt. Igas põlvkonnas tuleb seda korrata. Igal maal.”

Eraldi:

Kuidas bioloogiat õpiti ja õpetati 1970ndate alguse Tartu Ülikoolis

Tartu Ülikooli kirjastus

Toimetajad: Sirje Vilbaste, Toomas Tiivel, Kalevi Kull

Pehmete kaantega, paljude ajalooliste fotodega illustreeritud, 328 lehekülge