Näitleja Rein Areni surmast on möödas juba 30 aastat. Teatritundja Reet Neimar sõnastas 2006. aastal, et näitlejast jääb järele legen või ei midagi. Rein Areni elust, näitlejaks olemisest, jäävad peale legendide ka filmid. „Corrida” (1982) on üks neist, kus näeb mehe tippvormi.
Ilmselgelt üliandekast Rein Arenist oleks võinud saada skulptor. Ta õppis neli aastat Tartu riiklikus kunstiinstituudis Eesti ühe kõige kuulsama skulptori ja õpetaja Anton Starkopfi juures skulptuuri. Mulle seekord neid asju kirja pannes andis mõtlemisainet, et kunstiinstituut oli Tartus ja see kõrgem kunstiõppeasutus töötas ka sõja ajal. Areni õpingud kestsid 1942–1946 ja jäid siis pooleli. Väidetavalt oli professor Starkopf Arenit puruandekaks kunstnikuks pidanud ja ta lahkumise puhul öelnud, et Rein Aren vahetas skulptoriks olemise aplausi vastu. Enne Moskvasse näitlejaks õppima minekut töötas ta Vanemuises koorilaulja ja balletiartistina. 1949–1951 õppis Rein Aren Moskvas GITIS-e eesti stuudios. Sealt on pärit ka esimene legend.
Armastus kogu eluks
Noored Rein Aren ja Jelena Blinova õppisid teatrikoolis ja armusid. Lena oli noorena väga kaunis naine ja tal oli olnud palju rikkaid austajaid. Päritolult oli Lena Doni kasakate järeltulija, nende n-ö aadelkonda kuuluv tüdruk. Kes valis Reinu, armus. Sellega ei olnud suguvõsa rahul – mingi tšuhnaa… Aga naine ei hoolinud. Nad olla olnud selline kaunis paar, et kui käisid mööda Arbatti, siis rahvas pööras pead ja vaatas neile järele. Ja siis jäi Rein haigeks, kopsupõletikku. Rohtusid oli vaja, aga need olid tol ajal väga kallid. Raha tudengitel ei olnud. Jelena Blinova võttis seepeale kätte ja müüs maha oma perekonna reliikviana saadud kaunid ehted. Müüs maha, ostis rohud ja Rein jäi ellu, aga Lena sisuliselt visati suguvõsast välja. Temaga enam ei suheldud. Ehteid müües ta teadis seda ette.
Ja siis tulid nad Eestisse, abiellusid ja Jelena Blinovast sai Vene teatri näitleja. Võõristus, mis sündis Doni kasakatega, avaldus ka Eestis, Reinu abielule „venelasega” ei vaadanud paljud hästi. Kirjanik Teet Kallas kinnitab, et playboy kuulsusega Rein Aren oli kuni oma surmani oma naisele truu ja armastas teda ka pärast tema surma, oli monogaam.
Üksildane inimene omas ajas
Selle „üksildane inimene omas ajas” ütleb Rein Areni kohta välja kirjanik Teet Kallas, kelle viis näitlejaga kokku – muudele, elulisematele seikadele lisaks – Olav Neulandi 1982. aastal valminud film „Corrida”. Aren mängis seal kirjanikku ja kirjandusteadlast Oskar Rassi, kes koos oma noore naisega läheb üksikule saarele maamajja tööd tegema. Tänases mõistes määrab ennast vabatahtlikku isolatsiooni. Filmi stsenaarium on tehtud Teet Kallase samanimelise, paar aastat varem ilmunud romaani järgi.
„Ta oli… läbi aegade on olnud selliseid näitleja- või kirjanikunatuure, kes on pidanud vaprat võitlust ka oma nõrkustega. Rein sai nendega enamasti toime, aga mitte alati.” „Corrida” filmiga seoses, mäletab Teet Kallas, oli Rein Aren režissöör Olav Neulandile andnud „raske ausõna” võtete ajal mitte juua. Seda ausõna mees pidas. Teet Kallas lisab, et vaatamata sellele, et ahvatlus oli suur: „Rein oli majutatud Saare külas majja, kus oli alumisel korrusel pood. Rein elas selle üle, ei läinud poodi viina ostma. Vägev. Hea näitleja oli.”
Elu ja boheemluse kogemused
Küsin Teet Kallaselt, kuidas ta sundisolatsiooni suhtub. „Mulle see isegi sobib. Olen viimased paar aastat ikka tsiteerinud Winston Churchilli, kes ütles: milleks kõndida, kui võib seista, milleks seista, kui võib istuda, milleks istuda, kui võib lamada. Ainuke asi, et viskit ma ei joo.”
Rein Areni ja filmi juurde tagasi tulles ütleb Kallas, et film läks ikka romaaniga võrreldes üsna teist teed. „Mul oli see Rass natuke nipernaadilik, eks jah, seal oli ka. Asjaolud sundisid, seal lõpuosas oli süngeid värve ja muda nagu ikka. Siis tootmistsükkel aina venis. Suve asemel oli „Corridas” isegi niimoodi, et töömehed kleepisid puudele lehti. Ja vaesed näitlejad, kes pidid vette kukkuma ja ujuma – tegid seda umbes 10kraadises külmas vees. Tuli mängida suve oktoobrikuus.”
Kallase sõnul võttis Areni mängitud tegelase prototüübi vabatahtlikult enda kanda kadunud kirjanik ja kirjandusteadlane Oskar Kruus. „Ta kirjutas sellest ise koguni, et ju ma teda olen silmas pidanud. Mina ei teadnud sedagi, et Kruus autot oskab juhtida. Kruus mängis, et on natuke tige sellepeale, aga tegelikult talle meeldis. Ütles: mis parata, see on ju positiivne kuju.”
Rein oli tark mees, ütleb Teet Kallas, mõtleb ja lisab: „Kõhutunne oli tal täpne. Aren oli kõige rohkem lugenud mees tolle aja näitlejatest üldse. Ta puistas varrukast seda, teist ja kolmanda, tsitaate.” Muigamisi lisab Teet Kallas veel, et stsenarist võtteplatsil on täiesti mõttetu nähtus ja et ta ei olnud isegi stsenarist seekord.
„Mäletan võtet jahedas sügisõhtus, mis pidi suve imiteerima, kui kohtuvad – romaanis oli ka niimoodi – mees ja pull. Rein ilmselgelt pabistas. Taamal oli püssimees ka igaks juhuks. Mina ka pabistasin, aga ütlesin, et Rein, ma tulen suga kaasa. Mina selle välja mõtlesin ja olen siis vähemalt kaaskannataja. Läksime. Ma hoidsin tahapoole, et mitte kaadrisse jääda. Visuaalselt tundus see päris äge. Hiigelsuur pull oli. Ja siis pull raputas korra pead. Oh sa helde taevas, suur raskekaalus Aren ja mina oma poolraskekaaluga olime ühe hooga nagu tõkkejooksjad üle kiviaia. Pärast sai see ikkagi ära tehtud. Loom oli maha rahunenud ja teda tuli isegi tagant torkida, et ta kurjem paistaks.”
Legendide kobar
1984. aastal esietendub Draamateatris Mikk Mikiveri lavastatuna Jaan Kruusvalli näidend „Pilvede värvid”. Rein Aren on selles vanaperemees Isa Jakob ja Ita Ever on tema partner ema Anna. On aasta 1990, veel on Nõukogude liit ja Draamateatrisse saabub kiri, et Moskvast tullakse sel ja sel kuupäeval vaatama etndust „Pilvede värvid”, et lõplikult otsustada, kas lavastaja Mikk Mikiverist saab Nõukogude Liidu rahvakunstnik. Lihtsalt meenutuseks: esimene selle tiitli kandja on Ants Lauter (1948), seda tiitlid kandsid Kaarel Karm, Ants Eskola ja Jüri Järvet, Voldemar Panso ja Kaarel Ird. Vikipeedia andmetel on selle aunimetuse 50 aastat kestnud okupatsiooniaja jooksul saanud vaid 19 inimest.
Igatahes on Rein Aren sel ajal, kui tähtis komisjon lavastust vaatama on tulemas, pildilt kadunud. Ilmselt „Pilvede värve” enam suurt ei mängita ja tänavateater on hõivanud publiku tähelepanu. Rein telefonikõnede peale toru ei tõsta. Tekib paanika, et mis saab. Ja siis kohtab päev enne etendust asjaosaline kõrge kultuuriametnik prügikasti välja viies näitleja Rein Arenit. Reinu seisund pole kiita. Ta kuulab ära, et peab mängima ja miks. Ütleb vastuseks, et tuleb, ja taarub minema. Ärevus ei kao enne järgmise päeva pealelõunat. Rein Aren on teatris, etendus toimub ja Mikk Mikiverist saab viimane Nõukogude Liidu rahvakunstnik Eestis.
16. mail 1990, 30 aasta tagasi Rein Aren sureb.
Ilmus Maalehes. Fotod lehe arhiivist.