Loen oma  eile ERMis esietendunudavastuse „Kaupo ja Lembitu” proovipäevikut. Lavastaja Jaan Tooming on ühel proovil küsinud, kes on näitleja, kui ta ei mängi? Teisal ütleb meister: „Osa on eesti keeles õnn. Näitleja mõtleb ja elab õnnele. Väljaspool osa ei ole näitlejat olemas. Kui näitleja usub endasse, mitte oma osasse, on ta diletant.”

Raplas kultuurifestivalil Särin rääkisid Tõnu Õnnepalu ja Toomas Paul vaikusest. Muu hulgas ütles Toomas Paul: „Inimene ei saa inimeseks, kui teda ei kasvata teised inimesed. /—/ See on väga suur pingutus, ennast lahti raputada sellest ja teistmoodi kogeda. Aga igal juhul vajalik on emakeeles saada baasharidus. Ma ei mõtle siin kooliharidust, vaid sissejuhatust ellu.” Vaikusevajadus on inimeseti erinev. Teatris on vaikuse nimi paus ja parimatel hetkedel vaikus kõneleb.