Panso kooli VII lennu diplomilavastus „Kosjasõit”esietendus 26.oktoobril1975 Eesti Draamateatri suures saalis. Lavastuses mängis kaas kogu kursus. Alumises reas vaskult: Anne Paluver, Merle Karusoo, Kalju Orro ja Kadri Tamberg. Keskel: Sulev Luik, Tiit Berg, Urmas Kibuspuu, Külliki Tool-Saldre ja Jüri Krjukov. Ülemises reas: Eero Spriit, Lembit Peterson, Aare Laanemets, Toomas Ots ja Peeter Volkonski. Pildilt puudub Priit Pedajas ja „Kosjasõidu” lavastaja Ago-Endrik Kerge.

Merle Karusoo sirvrib oma lavakaaegseid märkmeid ja erialapäevikuid  mõeldes Jüri Krjukovile.

Merle Karusoo

• 1973, talv (jaanuar)

VII lennu esimene erialaeksam

– Voldemar Panso: „Eksam oli tasemel, ei petnud lootusi. Märgiti ära, et kursusel on ühtne hingus, on mõtlevaid päid ja sisemisi otsinguid.

Kriuks (üks Jüri Krjukovi hüüdnimedest) – palju ülesandeid, eri võtmeis. Alguses ma ei olnud Kriuksust nii heal arvamusel kui praegu. Te olete töömees, täitsa asjalik poiss. Olete lahtiseks läinud, kõik sünnib kohapeal. See on suur väärtus. Kui veel pärast tuleb oskus edasi anda inimvaimu elu!”

• 1973, kevad-suvi

Tants

– „Krjukov võiks 10 korda paremini teha.”

– „Krjukov vajab vitsakest. Ta laseb end lõdvaks. Hoiab nahka. Ta on eeldustega, aga maksimumi ei taha välja panna.”

Lavakõne

– „Krjukov – tugevamaid poisse, aga temalt tuleb nõuda, tuleb hoida pidevalt töös.”

– „Kiire vastuvõtja ja saavutab kiiresti. Tuleb peos hoida kogu aeg!”

– „Krjukov tore poiss, aga puudub suur pingutus ja suur hüpe.”

– „Krjukovile tuleb lajatada. Peksta tuleb. Andekuse peal kaua ei sõida.”

Erialaeksam

– „Krjukov kunstlik, ei mingit mõtteprotsessi. Seda poissi peab vist väga tõsiselt hakkama vaatama. Ta vist tundub endale ilusa ja šarmika näitlejana.”

– „Krjukovil mahakäimise kallak. Kas ta alkoholiga ei tegele? Käib seltskondades.”

– „Krjukov – läbi tümitada.”

– Eriala hinne – 3.

See jahmatas kursust. Jüri ema olla küsinud: kas sa ei võinud siis eile õhtul ära õppida?

Sündmuste analüüsi juhend ütleb, et vaata, mis oli enne, mis nüüd ja kui tegevuse käik (ehk siis hinded) on muutunud, siis otsi sündmust. Ja sündmus oli – Panso infarkt. Minule teatas sellest just Juura (ka see oli üks ta hüüdnimedest) ise öises telefonikõnes.

• 1974, talv

Tants ja lavakõne

– „Kursus on hakanud end muusikaliselt tunnetama.”

– „Kursus on ühtlasemaks läinud. Nii mõnigi läinud ka sirgemaks.”

– „Krjukov meeldib.”

– „Krjukov kevadel kolm. Nüüd on sellest oma järeldused teinud. On töösse tõsiselt suhtuma hakanud.”

– „Nad on liiga enesekindlad. Vastu seina visata nagu märgi kassipoegi. Näitlejat peab julmalt kohtlema, elu neile mõnusaks teha ei tohi. Nad arvavad, et neil on juba käes.”

Eriala

– „Kuigi on arvestus, peame panema hinded ja hoiatama neid, kes kevadel võivad välja langeda.”

– „Meeldis Krjukov.”

– „Nad on siiski väga lapsed veel. Naiivsed.”

– „Krjukov on teinud tohutu hüppe edasi.”

– Voldemar Panso: „Kateedri arvamused olid üksmeelsed. Hinne ei tohi teis tekitada komplekse. Jäägu kõlama: ma proovin oma reserve!

Krjukov 4+. Tendents on tõusu poole aga olid ka miinuse poolt mõned.”

• 1974, kevad-suvi

Tants ja lavakõne

– „Tantsuarvestusel oli kõigil ühtlane riietus – teist korda terve kateedri ajaloo vältel. Tähelepanuväärne! Riietus sobis neile. Eksami loominguline alge oli suur.”

– „Üldse on see lemmikkursus, kriitiline meel kaob ära.”

– „Olen samuti heldinud.”

– „Mahajääjaid ei ole.”

– „Ammu pole nii hea tundega klaveri taga mänginud. Mingit head hõngu oli sel arvestusel! Vaimsust!”

– Voldemar Panso (lavakõnest): „Kursusel tervikuna vaimne nivoo tugev ja see peegeldub arvestusel. Krjukov meeldis.

Ei ole pidanud praegusel etapil vajalikuks vormi panna. Las teevad, mis tahavad. Neis on veel palju argust, ei julge mängida. Nõudsin vastupidist – las mängitsevad, las eksivad, las olla või maitselibastumisi, aga neid tuleb julgustada ennast avama. Muidu lööme kohe alguses kinni. Raami neid pärast panna on lihtne. Las tuiskavad endid välja. Peame nägema, mis nendes on.”

– „Neil praegu veel püüdlus ennast varjata. Häbenevad veel. See tuleb vist intelligentsi tasemest. Krjukov vahetu, impulsiivne.”

– „Krjukov meeldis.”

Erialaeksam

– „Millest lähtuda, kas sellest, millist teatrit me tulevikus tahame, või kohandame lapsi selle teatri jaoks, mis praegu meie ümber on?”

– Voldemar Panso: „Vaatamata eksamirõõmule on kateedril täna väga raske päev. Pool teed on käidud. Me peame endale aru andma, mis see tähendab. Me pidime otsustama, kes teist on vajalik professionaalsele kunstile ja kes mitte. Kateedri suhtumine kursusesse on olnud soosiv, aga on ka selge, et erialas pole kõik ühte jalga astunud. Numbrite keel on selline: Krjukov 5– . Esimese kursuse šokiline 3 mõjus. Aga ka Teil on enesekordamise oht.”

• 1975, talv

Tants

– „Väga tore ja üksmeelne kursus. Töötahteline. Kõik poisid on sirgemaks läinud.”

– Voldemar Panso: „III kursuselt paistis hästi silma Krjukov.

Kursus on väsinud ja murelik. Iseseisvate töödega läksid hasarti, on võtnud endale tohutud ülesanded. Toompea remont on nad ka ära väsitanud. Toompeal käib tohutu möll. Kunstnikud tassivad dekoratsioone kokku. Kõik see on iseseisev töö, ilma õppejõudude vahelesegamiseta.”

Lavakõne

– „Krjukovil ilmne areng. Meeleolu varjutab tihti mõtte. Forte pole paindlik. Tähtis, et tal üleminekud pianolt fortele oleksid loomulikud. Hinne – 5.”

– Voldemar Panso: „Kas Tuglas, Jessenin, Semper või Shaw – kõik üks. Kui te vahet ei hakka tajuma siin koolis, ei hakka te tajuma seda kunagi. Kas ma olen valmis – see hirm peab olema III kursusel. Hirm ja vastutustunne. Kui palju inimene suudab endasse ahmida? Mida on vaja enese teostamiseks? Ärge raisake aega tühja mulisemise peale. Hoolitsege oma vaimse mina eest. Kas jätkub teil kultuuri, vaimset taset. Carpe diem!”

Eriala

– Voldemar Panso: „Kateedri üksmeelne arvamus on, et peame hindama teie töökust, töömahtu, ulatust, organiseeritust, vastupidavust. Mulje, et ühiselt on tehtud. Härraskülalisi nagu kursusel ei oleks.

Krjukov oli täna ka huvitav.”

• 1975, kevad-suvi

Tants

– Voldemar Panso: „Mõnede meeste alateadvuses ripub vist mõte, et tants on naiselik alge ja viimaste finessideni ei tasu seda viia. Tants – see on ürginimlik ja vale ettekujutus viib häbenemiseni. Ei pinguta lõpuni. Ei saa aru, et keha on minu suurim relv, et kehaga suudaksin väljendada kõik, mis minu sees toimub.”

Lavakõne

– Voldemar Panso: „Isiksuse mõjust ja interpretatsioonist lähtudes oli tänane arvestus kõrgetasemeline. Omapärane interpretatsioon oli Krjukov, Kibuspuu… Palju mitmekesiseid materjale oli. Ootamatud kohandumised. Isiku ja mõtte intensiivsus.”

– Karl Ader: „Elu on voogamine. Pidev mõõnade ületamine. Ma ei saa ja ma ei suuda – seda lauset ei tohi olla. Nagu Lurich maadles endaga. Krjukov ja Kibuspuu maadlesid. Ärge kunagi mõõka kauaks tuppe jätke, seda mõõka, mida te enda vastu peate tarvitama! Ärge laske seda mõõka rooste minna!”

Selleks ajaks olid Urmas Kibuspuu ja Jüri Krjukov juba partneritena kokku kasvanud ja kokku kasvanud oma lavastaja Endrik Kergega, tänu kellele saame neid ikka ja jälle näha – mitte palju vanematena kui koolis – ETV arhiivi lavastustes.

• 1976, talv (jaanuar)

IV kursuse lõpueksamid

– Jüri Krjukov – tants 5, lavakõne 5.

VII lennu riigieksami erialahinded

– Jüri Krjukov – 5, suunatud Viktor Kingissepa nimelisse Tallinna Riiklikku Akadeemilisse Draamateatrisse.

– Voldemar Panso: „Kui te midagi uut kunstis ei suuda teha, olete ilmaasjata õppinud. Me kõik kanname endas kultuuri kogemust ja meie silmade ees on järgmised 30 aastat eesti teatri ajalugu. Võib-olla kunagi on teil kahju, et ei osanud küsida. Aga siis ei ole enam kelleltki küsida. See on tähtsaim, mis tahtsin täna öelda.”

Niisugused sõnad anti meile teele kaasa. Kuidas Jüri Krjukov seda teed käis – sellest on juba Eesti teatriajalool rääkida.

Urmase matuste ajal võttis Juura mu käest kinni ja ütles: „Ei ole enam tähtis, et ta suri. Nüüd on tähtis, kuidas me ta ära saadame.” Urmas Kibuspuu oli juba teine VII lennust, kes meie üle valvama saadeti. Tänaseks on neid viis.

Ja nüüd on tähtis, et me mäletaksime…

Ilmus Maalehes.