Margus Mikomägi

 

Kui ma oskaks, siis oleks siin koht, kus kirjeldada Kalle Kasemaa naeru. Ta naerab sagedasti just oma mõttekäikude peale. Minu arvates naeraks nii paksu kultuurkihi kasukasse riietatud vana tark juut.

Kirjutati aasta 1974, kui sain Raplast teatrit lähemalt nuusutama. Arvan, et siis kohe kuulsin legenditaolisi jutte pastor Kalle Kasemaast, ta suhetest teatriuuendajatega. Ei mäleta, et oleks räägitud, kuidas pastor tõlgib ja tõlgib neid raamatuid, mida ma lugeda tahan. Mälu on selektiivne, tol ajal jäi Kasemaast meelde, et ta on oma poiss teatri- ja kultuuriringkonnas. On kultuuripastor, kes annab nõu.

Nüüd Kalle Kasemaaga kohtuma minnes heietasin mõtet, et kui ma ei teeks mitte midagi muud kui loeksin Kalle Kasemaa tõlgitud raamatuid, siis lõppeks mu elu enne kui tema looming.

Vana tark tunneb rõõmu mittereeglipärasusest. Tartu Ülikoolis, kus ta aastaid ja veel hiljuti oli Vana Testamendi ja korraline professor, olla asi lõpuks rutiinseks läinud. Emeriitprofessor ütleb, et on vabanenud küsimustest, mis päeval, mis kell ja mida rääkida… „Nuriseda võib selle üle, et mitmed asjad on pinnapealsemaks läinud, inimestel on kiire, aga see ei ole pettumus.“

 

 Kalle Kasemaa, vana tark.               Pildistanud Viio Aitsam

 

Miks vanad targad kultuurikasukaga mehed viimasel ajal nii vähe sõna võtavad? Kas võib olla, et nad ei tahagi oma mõeldud mõtteid välja öelda?

No ega see ka võimatu ei ole. Teisest küljest on põlvkondade vahetus avalikus elus, töös ja teaduses. Ülikoolis on seda näha, kui palju on noori õppejõude. Põhjused võivad olla mitmesugused. Kui Tulviste oli rektor, siis ta väevõimuga saatis 65-sed pensionile, et noortele ruumi teha. Pärast, tõsi küll, selgus, et kõigi tühjade kohtade jaoks ei jätkunud noori. Nüüd neid noori on tekkinud kümne aastaga. Pilt ülikoolis on väga muutunud, kultuurivaldkonnas ka.

Vanad väsivad ja pettuvad ja lõpuks surevad. Ütleme, Jaan Krossi põlvkond, kes on pettunud ja väsinud… Ma arvan, et näiteks sellest põlvkonnast, kuhu kuuluvad Jaan Kaplinski ja Hando Runnel – nemad teevad küll. Runnel teeb väga palju Ilmamaas, annab raamatuid välja. Avalikkuse suhtes, jah, nad on resigneerunud ehk ja pettunud – ei taha.

Kurb ju. Aga ma vist saan sellest aru.

See on arusaadav küll. Mina kujutan ette, et kui inimene veel ka tunneb, et noored hakkavad temast üle sõitma või et ta on kõrvale tõrjutud, siis… see sõltub inimesest, kas ta laseb sellel juhtuda. Kui ta ikka ei lase, siis ei tõrju teda keegi. Kõrvaletõrjutus võib olla oma tunne. Pigem paljud taanduvad ise ja kui tuleb pakkumine, aga oled tükk aega olnud kulisside taga, ega siis ei taha nähtavale tulla küll enam, see on täiesti arusaadav.

Ma tahaksin, et kultuuris kostaks noorte kõrval vanade tarkade hääl. Siis, ma arvan, saaks rääkida tasakaalust, hetkel seda pole.

Kipub kaduma. See sõltub ka kultuurivaldkondadest, äkki mõnel juhul on üks põlvkond ka puudu. Ega see vist ka võimatu ei ole. Näiteks muusikas, kui kujutada ette – et Lepo Sumera, Pärdist rääkimata, see on üks põlvkond, ja on ka noori, kes teevad laule ja löövad läbi… Ma pole küll muusikainimene, aga mulle tundub, et seal võiks vahelt puududa üks põlvkond. Kirikus on ka nii, seal on küll minu põlvkond see, kes oli nõrgalt esindatud. Kümme-kakskümmend aastat vanemaid, paljud enam ei ela, neid oli vägevaid mehi kõvasti. Minu ja Toomas Pauli põlvkond oli väga nõrgalt esindatud.

Kultuuris on võib-olla ka nii, et noori on palju ja vanu on ka veel järel, aga vahepealseid ei ole. Aeg mehaaniliselt töötab vanade kahjuks. Noortele kuulub tulevik, nad tunnevad seda, on aktiivsed. Võib-olla see viib selleni, et need vanad on pettunud, ei viitsi ka enam midagi.

Kas saab elus pettuda või…

…niisugune mulje jääb. Mitte elus ei pettuta, aga ollakse hästi aktiivsed oma tahtmistes ja püüdlustes, siis see ei teostu… ja siis enam ei huvita avalikkuse ees esineda. Kui inimese hoiak on juba selline, kui teatakse, et ta ei esine, ja kui esineb, siis hakkab teravusi ütlema või pahandama, et asjad ei ole läinud nii, nagu ta kunagi lootis… Siis ju enam ei kutsuta ega küsitagi.

Aga kuidas saab vana mehena leppida sellega, et su unistused, mis ongi olnud õiglased ja õiged, ei ole täitunud?

Peab realistlik olema. Ma ei saa päris adekvaatselt seda kinnitada, aga ma kardan, mul on tunne, et üheksakümnendate alguse optimism oli nii suur, et see oligi ebareaalne. Asjade loomulik käik on, et kõik asjad ei lähe teoks nagu nad kavandatud on. Üheksakümnendate algus oli meil ülevõimendatud aeg. Väga elav ikkagi, aga arusaadav, et see ei jäänud pikaks ajaks kestma ja kõike ei tehtud nii nagu loodeti.

Mulle hirmsasti on meeldinud juudi kirjandus. Mõtlesin sellist mõtet, et kui ma täna alustaks sellega, et ei tee midagi muud kui loen teie tõlkeid, siis elu saab enne otsa, kui teie tõlgitud raamatud.

Tõsi küll, nende arv on soliidne, umbes kuuskümmend nimetust. Aga küllalt palju on selliseid, mis on õhukesed, nii et nende lugemine siiski eluaega ei võta.

See on aukartust äratav. (Huvilisematele lisan, et veebis on olemas Kalle Kasemaa bibliograafia seisuga 10. märts 2008 – MM.)

Tõepoolest on, midagi pole öelda. Eestis on inimesi, rääkimata Uku Masingust, kes on teinud uskumatuid asju. Mina olen tasapisi nokitsenud. Nii on nad tulnud, aja jooksul.

Kui paljudest keeltest te olete tõlkinud?

No kui jupikesi ka arvesse võtta, siis tuleb keeli üle kümne. Neid keeli, kus tõlked on ilmunud raamatuna, siis kuus või seitse. Saksa, prantsuse, inglise, hollandi, vanakreeka, uuskreeka, heebrea, jidiš, araabia, siis veel etioopia…

See arv ei ole suur maailma mõistes. Ma loen ühe Iisraeli kirjaniku mälestusi. Need puudutavad Jeruusalemma 1930.-1940. aastatel. Tema kirjutab oma isa ja onu kohta, kes on vanema põlve intelligendid, et isa luges raamatuid umbes 15 keeles, aga rääkis 11 keelt. Kõike, tõsi küll, rääkis vene aktsendiga, ütleb ta. Teistsugune aeg oli, kus nad kasvasid.

Mis oli teistmoodi?

Aega oli inimestel rohkem siis. Neid häirivaid tegureid, mis võtavad aja ära, oli vähem ja pühenduda oli kergem. Isegi sotsialismi ajal, nõukogude ühiskonnas oli ühe asjaga tegelda mõne inimese jaoks lihtsam kui praegusel ajal. Kõrvalisi ahvatlusi oli vähem.

Kui on huvi olemas… seda ei saa vist niimoodi võtta, et eesmärk, minul vähemalt ei olnud nii.

Kui ma teoloogiat õppima hakkasin, siis küsisin mõni aasta tagasi surnud peapiiskop Kiiviti isalt, et mis pärast saab. Tema ütles väga ilusasti, et see on teie asi, te ei hakka ju matemaatikat õppima selleks, et raamatupidajaks saada. Õppima minnakse ikkagi huvist asja vastu. Nii oli minuga ka, huvi oli suur keelte vastu.

Mis teid aitas? Keskendumine?

See ehk ei mänginud erilist rolli, aga ikkagi oli minu elus selline moment ka, et paar aastat sain tarvitada sellist Ungaris valmistatud ainet, mille nimi oli Tsentedriin. Ravim, mida anti lenduritele enne lendu. See oli psühhofarmakon, mis kõik kõrvalised mõtted tõrjus kõrvale, et nad ei jääks lennukis lindusid ega pilvi vaatama, vaataksid ainult armatuurlauda. See tablett mõjus viis-kuus tundi ja kui selle ära võtsid, siis tegelesidki ainult ühe asjaga. Ma sain seda rohtu maa-apteegist, kahe arsti allkirjaga.

Mis te siis tegite?

Siis ma õppisin keeli. Või lugesin algajana mõnd sellist teksti, mille keelt olin just õppinud ja mis nõudis pingutust ja tähelepanu. Nii et lugesin asju, mis mulle ei olnud igapäevane.

Ma kujutan ette, et kui ma selle jutu nüüd kirja panen, siis öeldakse, et, näed, Kasemaa oli narkomaan.

(Naerab muhedalt ja pikalt.) Umbes nii jah. Kui see ravim müügilt kadus, siis selgus, et tootmine lõpetati sellepärast, et see oli organismile kahjulik. Aga Nõukogude Liidu lenduritele oli seda siis antud aastate vältel. Narkomaan, nii võib öelda küll, ma Vaino Vahingu käest küsisin, kui see rohi otsa sai, et kas on mingit analoogi olemas. Vahing ütles, et on, aga ma siis ei pidanud seda enam nii tähtsaks, sain ilma hakkama. Nüüd ma olen entsüklopeediast vaadanud, et eelkõneldud aine analoog on fenamiin ja see on sama, mis amfetamiin. Nõnda et lähebki asi narkootikumide juurde.

Kuidas te juudi kirjanduseni jõudsite?

Tänu Uku Masingule. Keele kaudu ka, teoloogia õppimisel oli heebrea keel nõutav, Vana Testamenti pidi heebrea keeles kuigipalju lugema, aga siis tekkis võimalus Uku Masinguga tuttavaks saada ja tema väga palju aitas.

Olid teie kokkupuuted Uku Masinguga kollegiaalsed?

Kollegiaalsed kokkupuuted tulid hiljem. Ma olin üliõpilane, igatahes oli ta valmis nõu andma ja küsimustele vastama. Tal oli selleks kindel päev nädalas, mille puhul ta isegi siis, kui ta Taevaskojas oli suvekuudel, tuli Tartusse. See oli teada ja noorel inimesel ikka oli küsimusi selle kohta, mida ta lugenud oli. Suhtlesime temaga küllaltki intensiivselt, aga mitte kaua, ehk natuke üle kümne aasta. Ta aitas kõvasti.

Mis mees Uku Masing oli?

Teda ei saa kirjeldada ühe sõnaga. Ta ise on rääkinud Buddha kohta, et see on nagu pimedatele elevant. Millest keegi kinni saab, seda ta kirjeldab. Masingu kohta võib sama öelda.

Vello Salo vist on öelnud Masingu kohta ilusti, et mis seal on – teadus muutub ja areneb edasi ning teoloogia on teadus, aga Masingu puhul on luule see, mis jääb. Ma arvan, et see on õige. See on üllatav, et Vana Testamendi teaduses praegu maailmas, kus Masingust ei teata midagi, no õigupoolest ei teata, on nüüd väga paljudes asjades jõutud samale seisukohale, kus Masing oli 1940.-1950. aastatel. Masing oli oma ajast ees ja nüüd on mitmes asjas ette mindud, mis loomulik. Tema luule eesti keeles, seda keegi teine nii ei tee.

Masing on minu jaoks vabameelsuse eeskuju, rääkimata sellest, mida üks inimene suudab oma eluajal.

Ja kui vabameelne! Ta vanemad panid seda vabameelsust pahaks. Vanemad olid Raikkülast ja vennastekoguduse liikmed. Nad panid väga pahaks, et poja ülikooli teoloogiat õppima saatsid. Uku oli muidugi väga radikaalne siis, kui oli paar aastat ülikoolis käinud.

Kuidas ta jõudis? See tuleb kirjadest välja – et mitte väsida, tegeles ta paar tundi ühe asjaga, siis võttis midagi muud ette.

Pärastpoole on selge, et kui kaheksa tundi ühte ja sama asja püüad teha, siis lõpuks väsid ikka rängalt ära ja siis kiirus langeb. Ta ei olnud süstemaatiline, ei olnud pedant nii, et vaatas kella, et nüüd on aeg teise asja kallale asuda, vist nii ei olnud, aga ta püüdis päeva jagada. See on iseloomu asi, mina püüan ühe asjaga tegelda. Esimene suurem asi, mida ma tõlkisin, Abraham B. Jehošua „Viis aastaaega“, see oli üheksakümnendate esimeses pooles, siis tegin 13 tundi päevas ühte asja.

Mis mõnu see on? See peab ju olema.

Ikka. Mind on, ma arvan küll, et alati huvitanud asjad, mis on teistsugused ja mis mulle tuttavad ei ole. See oli esimene mahukam heebreakeelne tekst ja see innustas. Autor Jehošua on oma huumorimeelega mulle lähedane olnud kogu aeg. Tema kergelt groteski minev huumor, väga mulle istub see. Seal on palju selliseid momente, mis teevad nalja ja kisuvad kaasa. Mida ma öelda tahan, on see, et ma sattusin siis kergesti vaimustusse.

Milline on juudi dramaturgia?

Ma olen seda vähe lugenud. Sellepärast, et kuidagi ei jõua kõike, mis kunagi huvi pakkus. Terved valdkonnad on ära langenud. Luulet loen vähem. Näidendeid.

Ma ei oska Iisraeli näitekirjandusest palju rääkida. On väga kuulsaid autoreid, keda mängitakse kogu maailmas. Kui nüüd paar nime nimetada, siis Jehošua Sobol on üks, keda lavastatakse Saksamaal ja New Yorgis. Ta kirjutab juudi teemadel. Meie teatrid pole tema vastu ehk seepärast huvi tundnud.

Draamateater on aastaid tagasi mänginud Hanoch Levini näidendit „Kummikauplejad“, Priit Pedajase lavastuses. Tema oli seda kusagil näinud ja siis küsis, et kas seda heebrea keelest poleks võimalik tõlkida.

Nüüd peaks 8. aprillil etenduma Edna Mazia näidend „Mängud tagahoovis”, mille ma ka tõlkisin. See on sotsiaalselt hea hoiakuga lugu sellest, millega võivad hakkama saada noorukid, kui nad veel oma impulsse ei kontrolli ja kui nad siis veel üksteist võimendavad… Seal on üks 16aastane tüdruk, on kiik, mida ei ole aastaid kasutatud. Siis tulevad neli poissi sinna, ka sellised 16-17aastased, üks teda hoiatab, et sa võid oma kaela murda, tüdruk tahab näidata, et ta teab paremini kui teised, mida ta teeb, poisid provotseerivad ja mäng väljub kontrolli alt. Selline näidend, lugu, mis võib igal ajal ja igal pool juhtuda.

Mul on aimdus, et vaimsus kas on või seda pole ja sellel on vähe pistmist riigikorra vormiga?

Ma arvan sama. Mõnikord, kui riigikord on karmim, võib ta võtta isegi peenemad vormid. Ei ole ilmselt siis määratud see laiadele massidele. Ma ei oska seda sõnastada. Hea näide selle kohta on, et Juhani Salokannel on kirjutanud raamatu Jaan Krossist, seda parasjagu tõlgitakse eesti keelde. See on huvitav sellepärast, et kuidas näeb välismaalane, kes küll suutis Krossi eesti keeles lugeda, aga pole ikkagi eestlane, kuidas ta nägi Nõukogude ajal kirjutanud Jaan Krossi. Salokannel püüab seal igalt poolt ridade vahelt midagi välja lugeda. Tema jaoks Kross kirjutas šifreeritud sõnumeid, tuleb leida õige võti ja need avanevad, kusjuures mulle tundub, et see ei olnud nii. Kross teadis, mida ei saa otsesõnul välja öelda, et tsensuur takistaks, ja siis ta vastavalt seadis oma sõnu, et tekst ära trükitaks. Kui kultuur oli ja oli tegijaid, siis nad, kui olud olid raskemad, tegid peenemalt. Öeldi „kunst kuulub rahvale“, aga ta ei kuulunud. Nüüd kuulub palju rohkem, aga tulemuseks on see, et kunstiteos trükitakse tikutoosi etikettidele.

Runnel kindlasti ütleks, et noored lärmavad nii kõvasti, et vanad ei saagi midagi öelda.

Kuidas selle maailmaga siis on, kas teda peab päästma?

Kas teda saab päästa? Ma kardan, et ei saa. Võib-olla see ongi… ma arvan, et vist muud võimalust ei ole. Seda, et inimesed satuksid meeleheitesse ja läheksid vabasurma, kuna maailma ei saa paremaks teha, seda ka oodata ei saa. Inimesed elavad ja peavad elama. Mida teha saab – võimalikult vähe halba teha, seda küll saab. See on judaismi põhiõpetus.

 

Kas on elu pärast surma?

Mina tahan loota seda. Mulle on juudi müstika lähem kui budism. Budismis on küll ka hinged, mis võivad minna teistesse kehadesse, isegi loomadesse, aga judaismis võivad hinged minna mineraalidesse ja taimedesse. Kas kivi on elus või eluta? Me ei saa tõestada seda veel, aga usun, et hing võib minna, jah, ka kividesse.

 

Tõlkija Kasemaa ilusad lood

Üks ilus islami lugu on. Ühest müstikust räägitakse, et ta oli võtnud naiseks tütarlapse. Kui loor ära võeti, siis ta nägi, et naine on rõugearmiline. Et naist mitte piinlikku olukorda asetada, teeskles ta kuni naise surmani pimedat. See on vapustav lugu. Islami müstikute juures on iseloomulik mõistev suhtumine inimesse ja loodusesse.

Teine lugu samast sarjast, mis ka ilus on. Kuulsa müstiku, õpetaja juures käisid inimesed nõu küsimas. Ühel naisel oli kogemata vallandunud häälitsus, mis võib juhtuda, aga mida peetakse ebaviisakaks. Müstik sellepeale olevat öelnud: rääkige valjemini, ma ei kuulnud te soovi.

Mida peetakse tähtsaks? Islami lugu on veel sellest, kuidas müstik puhkas suve ajal varjus ja madu, kellel oli suus nartsissiõite kimp, lehvitas talle tuult nartsissiõitega, mis head lõhna annavad.

Veel on lugu sellest, kuidas müstik lõvil käpast pinnu välja tõmbas ja kuidas tunni aja pärast talle seesama lõvi kahe lõvikutsikaga vastu tuli, kutsikatel hambus leivapäts. Tänuks.

 

 

Teoloogiadoktor Kalle Kasemaa sündis 30. detsembril 1942. aastal Pärnus.

Õppis 1957-1961 Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumis teede ja sildade ehitust. Teenis 1962-1965 Nõukogude armees, õppis aastail 1966-1973 EELK usuteaduse instituudis. Teoloogiamagistri kraadi sai 1976. aastal, 1997. aastal kaitses Tartu Ülikoolis teoloogiadoktori kraadi.

Oli 1973-1978 Palamuse koguduse õpetaja, 1978-2003 Võnnu Jakobi koguduse õpetaja. EELK usuteaduse instituudi lektor 1978-1981, edasi kuni 1990. aastani dotsent ja sealtpeale professor.

1991-1996 oli Kasemaa Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan. Tõlkijana alustas 1980. aastal, on vahendanud peamiselt kreeka ja iisraeli kirjandust. Olnud üle kümne aasta Eesti Kirjanike Liidu liige ja 15 aastat ajakirja Akadeemia toimetuskolleegiumi liige.

Kalle Kasemaa on Uppsala (Rootsi) ja Haifa (Iisrael) ülikooli audoktor ning Eesti Araabia Seltsi ja Uku Masingu Kolleegiumi liige.