Allan Noormets ja Piret Kalda Linnateatri lavastuses “Maailma nähtamatud pisarad”, novelli nimi on “Karu”. Foto: Siim Vahur.

Lugu ilmus Maalehes esmalt.

 

 

Tallinna Linnateatri näitlejad ja lavastaja Elmo Nüganen kinnitavad, et komöödia on teatris kuningas ja näitlejad majesteedid.

Vaheaplausid „Maailma nähtamatute pisarate“ esietendusel algasid arglikult juba lavastuse esiemest pilti vaadates. Loo lõppedes seisis suurem osa publikust palksutades püsti. Braavo hüüti. Teatripublik tahab naerda. Näitlejad suurel laval mängid.

 

Mängu kaardi pakk

Lavastuse kava ostes saab iga vaataja kaasa kaardipaki. Need on mämgukaardid, millel tegelastekse selle näitemängu osatäitjad. Etnedust näinuna ja kaardipakki veel sirvimata tahaks arvata, et üks äss kaardipakis peab olema lavastaja Elmo Nüganen. Ässa staatuses võik ses lavaloos vabalt olla ka valguskunstnik ja kostüümikunstnik (Kostüümid on taaskasutusest pärit) ja muusikalised kujundajad. Kaardipaki tegiajad ei ole miskipärast nii mõelnud. Ässad selle kaardipakis on on hoopis toolipildiga. On kolm erinevat tooli ja üks neit ruutuäss on hoopis kolme jalaga taburett. Ma ei tea, aga mõelda on nii hea, et just Linnatetaris on mitte ainult sõnades vaid päriselt just näitlejat teatriidee tähtsaimaks tegelaseks peetud.

Toolid ja taburett ja üks diivan või hoopis kanapee on selles loos tähtsad tegelased tõesti, ainult, et elama hakkavad nad tänu hästi elusamatele näitlejatele. Ega rohkem kujunduselemente laval polegi. Lavastaja ei ole lasknud lavale ehitada ei rongivagunit, ega katedraali, ei mõisasaali, ega sääskedest kubisevat jõekääru. Ometi on kõik need kohad laval ja vaatajate kujutluses detailirohkelt olemas ilma argireaalsuse raskuseta.

 

 

Taburetiga ei lööda

Lavastaja Elmo Nüganen on oma näitjeid Salme tänava kultuurimaja suurele lavale tuues taas levakujundusega napp olnud. Taas toolid, nagu lavastuse „Ma armastasin sakslast“ ja taas valgus, mis lavastuse tähtis ja elus tegelane on. Üllatav seos mõelda pärast üht komöödiat vaadates, aga see mu peas taaskord tekkis, et linnud ka ei hooli kevadel Eestisse rännates mitte sellest kas lumi on maas ja kui külm on vaid valgiusest, mis külmast hoolimata ja inimestest hoolimata kõrgelt käib. Ma lisksinLinnatetri kaardipakki jokkeri ja joonistaksin sellele valguse, kui saaksin, igatahes.

See kuidas näitejad selle erinevatest lugudest koosneva, Elmo Nüganeni tervikuks kirjutatud ja lavastatud loo esimese pildis nimega „Õnnepojuke“ tühja prosš?ektoritega ümbritsetud napi vana mööbliga lava ruumi rongivaguniks mängivad, on nagu illustratisoon väga head teatrit kirjeldavast õpikust. On tühi ruum, on näitlejad ja sünnib ime. Muidugi saab õnnestusmise selliste imede puhul ajad kogu lavastusmeeskonna kaela. See keti nõrgema lüli jutt, aga kui nõrga lüli ei ole, kui raudeel loos mõned valgustavad prošektorid kolks ja kolks rööparütmis vilguvad ja tegelased seda silmnähtavalt tajuvad ning publikule peegeldavad on lisaks Antoša Tšehhonte vaimukale loole lava ka rautee ja vagun ja taas imelik mõelda pika rongisõiduga kaasnev igavikuline atmosfäär.

Hästi palju detaile on selles lavastuses ja mitte miski ei ole ülearu. Kui tegelastepaarike loo lõppedes lavalt välja tantsin, siis kusagil suure valguse taga lavasügavuses liiguvad teised tegelaste paarid üle lava vastupidises suunas. Mõned esietenduse publikuhulgas olnud, arvasid tegelaste hulgas ära tundvat ka Eesti tuntud avalikuelu tegelasi muide, et ka seda tasub jälgida.

 

Poti on trump

Tõmban kaardipakist juhusliku kaardi. Tuleb poti kuningas. Sellel kaardil on näitleja Allan Noormets pappi rüüs, hõbedane rist kaelas kõlkumas, pika habemega, nina punane ja parajalt purjus kohu aeg. Arst Anton Tšehhov on kirjutanud, uskumatu see oli vähemalt sada aastat tagasi, et ta vaatab hämmastusega iga usklikku intelligenti. Ja papid saavad ta loomingus pilatud üsna teravalt tõesti. Ka Nüganeni lavastuses. Kurb mõelda, et kui seda teeks Andrus Kivirähk täna ja keegi lavastaks ja kegi mängiks, siis keegi pandaks vangi – äkki sitsmeks aastaks.

Mäletan vähemalt nelikümmend aastat tagasi õpetati koolis, et Tšehhov kirjutab väikestest inimestest. Nüüdki sellest räägitakse, ainult, et „väkesed inimesed“ on pandud jutumärkidesse. Demokraatia väikeseid ei tunnista, sõnades oleme kõik võrdsed. Linnateatri komöödialavastuses on need väikesed näiteks rikkad, pele pappide ja karheristiddest õpetahjad ja riigiametnikud ja on oh mis kole ebatolerantsus, ka ülitruu naine, kes oma surnud , aga elus liiderlikku ja halba meest leinab nii, et ühtki teist meest ei taha näha, endal silmad ja pats volks, volks, ut ohvrit otsimas. Muide tänagi ollakse silmakirjalikud vähemalt „väikesed inimesed“ olevat. Meie ei ole, muidugi mitte.

 

Suure saali ja lava võlu

Üks võimas asi kaasnes Elmo Nüganeni ja tema teatri Salme suurde saali tehtud suurepärasele lavastusega. Seda saab nimetada publiku ja lava kooshingamiseks. Suures Salme saalis on kuussada kohta ja see tunne kuidas publik innustab reageerides näitlejaid ja näitlejad publikut on just see mis ainulaadseks tetrivõluks on. Komöödia valmis publiku ja teatritrumi kooshingamises. Katuge see lause tõlkida masinakeeled või asetada kino ehk teleka konteksti, olgu nad siis nii suured kui tahes, see pole võimalik.

Üks Tartu naine küsis minult peale „Maailmale nähtamatud pisarad“ lavastuse nägemist läbi mobiiltelefoni, mis etendus see oli. Mind ära kuulanud ütles tema, et Tšehhov, Nüganen ja Linnateter, see kõlavat nagu päristeater. Kinnitasin talle, et mitte ainult ei kõla vaid ka on. Eriti kõva sõna on see, et Elmo Nüganen ka selles lavastuses on oma vanade näitlejate jaoks kui hea õpetaja ja see, et ta aasta jooksul teist korda näitab, et naljategemine pole naljaasi vaid on väga inteligentne ja vaimukas tegevus. Esimene näide oli lavaaugus oma õpilastega lavastatud „Scapaini kelmused. Palju Õnne argipäevaks Linnateater. Oleksin äärepelt unustanud siin öelda oma tänu Linnatetri grimeeriatele, kelle osa ses lavastuses üldse mitte väike ei ole. Maailm ei nuta kui on võimalus naerda.

 

 

Maailmale nähtamatud pisarad

Antoša Tšehhonte

 

Lavastaja: Elmo Nüganen ::

Kostüümikunstnik: Reet Aus ::

Muusikaline kujundaja: Riina Roose ja Jaak Jürisson ::

Valgus: Priidu Adlas ::

Mängukoht: Salme Kultuurikeskus ::

Mängivad: Argo Aadli, Epp Eespäev, Piret Kalda, Tõnn Lamp, Allan Noormets, Indrek Ojari, Andres Raag, Anne Reemann, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome ja Andrus Vaarik ::

Esietendus: 03.04.2012 ::

Etendus kestab: 3 h 15 min

 

Anton Tšehhovi poolt nooruses Antoša Tšehhonte nime all avaldatud humoristlike lugude põhjal. Arstiteaduskonnas õppides kirjutas Tšehhov huumoriajakirjadele lühijutte lisaraha teenimiseks, saavutas aga varsti niisuguse menu, et teda hakati avaldama regulaarselt.

Need „väikeste inimeste“ lood pilavad silmakirjalikkust, lipitsemist, kergemeelsust, enesekesksust ja muid inimlikke patte, kuid sisaldavad ka palju soojust oma tegelaste suhtes, kes ehk meist kõigist nii väga ei erinegi. Lavastus hõlmab lühijutte „Paks ja peenike“, „Missugune kolmest“, „Diplomaat“, „Albioni tütar“, „Õnnepojuke“, „Koomik“ ja „Maailmale nähtamatud pisarad“ ning lühinäidendeid „Abieluettepanek“ ja „Karu“.

 

Alikas: Linnateater