Õpetaja, elulugede koguja ja lavastaja Merle Karusoo saab 1. juulil 75- aastaseks.

Esimest korda fikseerisin Merle Karusoo 1974. aasta septembri alguses. Ta istus lavaka 8. lennu erialatunnis ja kirjutas üles, mida meiega tegi ning mida rääkis erialaõpetaja ja lavastaja Karin Raid. Ja siis üsna pea tuli Merle lavastus „Popi ja Huhuu”. Mängisid ta kursusekaaslased Urmas Kibuspuu, Lembit Peterson ja Kalju Orro. Seal oli lõpp ikkagi katastroof. Vanal Tuglasel ja noorel Merle Karusool.

Kuidas elab kaks aastat tagasi tormis kõvasti räsida saanud Rõugu park?

Park elab… Park elab. Igale poole käsi külge ei jõua, seega tuleb maa seest välja seninägematus rohkuses aasalilli ja muud, millega loodus tegeleb, kui inimene ei sekku.

Hukka saanud väärispuude tüved on lõpuks laudadeks ja palkideks ümber sündinud.

Neli puuvirna on küttepuudeks järkamata ja lõhkumata, kased ei jõua ära oodata.

Hakkepuitu on nii palju, et pole jõudnud pargiroosidele abiks vedada.

Oled mõelnud, öelnud ja kirjutanud et „igal inimesel on õigus oma eluloole ja mitte kellelgi pole õigust seda arvustada. Laita võib tegusid, mitte inimest”. Seleta, palun, seda mõtet?

Pööra see ümber ja mõte on käes: sa ei saa ära keelata ühegi inimese elu; sa ei saa öeda, et see on vale lugu; igaüks meist on teinud midagi, mida ta ise ka õigeks ei pea, kui me sellepärast inimest ennast laitma hakkame, siis tuleb kokku üks väga laiduväärne rahvas.

Või ongi nii? Olemegi või?

Miks elulugude üleskirjutamine ja lugemine tähtis on?

Mäletamine on tähtis. Maksab ju mäletada, kus on rohu sees kivi, et mitte heedrit lõhkuda; maksab ju meeles pidada, millise maja uks on madal, et mitte pead ära lüüa.

Mida sa ise oma eluloos nii määravaks pead, et seda rõhutada?

Sündimist muidugi 1944. aasta suvel.

Oled eluloo intevjuude tegemisest rääkides öelnud, et erilist tähelepanu tuleks pöörata esimestele mälupiltidele. Miks?

Esimesed mälupildid peegeldavad seda olekut, kus inimene meenutamise hetkel on. Kui need on ängistavad, siis vajab ta andeksandi või peaks ise oskama andeks anda; kui need on päikeselised, siis saab ta hakkama; kui need on kentsakad, siis oskab ta ennast kõrvalt vaadata, on enesega kokku saanud. Mälupildid kangastuvad vastavalt sellele, kus inimene oma eluspiraalil parasjagu on.

Millised on sinu enda esimesed mälupildid?

Neist on juba kirjutatud. Et äsja oli juuniküüditamise aastapäev, siis meenuvad hilisemad, 49. aastast. Mind pandi kööki pliidi peale magama ja uks kinni, et ma ei kuuleks koputusi esimese korruse aknale ega näeks maainimesi, kes meie juures varju otsisid. Aga ma nägin, kuidas vanaema lukuaugust välja piilus alati, kui keegi majja sisenes, et teada, kelle uksele koputatati ja kes koputas. Sest meie majast viidi ja meie majas elas viija. Viija käis purjuspäi nii mõnigi kord meie toas, istus mu voodiäärel ja nuttis. Mõne sõna oskas ta eesti keelt ka. Tõi kingituseks mingeid ükskuid portselanesemeid. Üks kalavaagen on vist siiani alles. Minu omad ei julgenud keelduda. Sapevalov – seda nime sosistati.

Vanaema oli majahoidja, me elasimegi majahoidja pisikeses korteris tema õele kuulunud majas.

Võimalik, et sealt on ka minu päris esimene ähmane mälestus. Ju olid külalised, neid käis palju ja kõik püüti majutada tuppa, kuhu me neljakesigi hästi ära ei mahtunud. Mina magasin kohvri peal. Lutheri vabriku vineerist kohver. Ega ma siis väga pikk ei saanud veel olla.

Kas sa usud saatusesse?

Karmasse küll.

Mis ikkagi juhatab meid elus kokku just nende inimeste ja ka kohtadega, kellega, millega me kohtume ja mida siis nimetame eluks?

Eesmärk. Me kohtume inimestega oma püüdluste kaudu. Meie Sinuga oleme mõlemad teatriilmast pärit. Teater on kunagi meie siht olnud, ja nii me teineteist tunnemegi.

Mõnede inimeste ja kohtade juurde on mind veetud – see on seotud minu huvidega, näiteks elulood – kuigi ma pole osanud otsida täpselt neid kohti, neid inimesi. Ja minu juurde on inimesi toodud. Kui meie eesmärkides mitte midagi ühist ei ole, siis me ei kohtugi, aga meie maa ja rahvas on nii väike, et miski seob meid kõiki. Kindlasti.

Mina mõtlen vahel 60- date lõpus Rapla alevi keskel olnud jäätiseputkast. Võrdluses nüüdsete marketite pika jäätiseletiga. Valik on nii suur, et ei oskagi valida. Niisama on leiva ja saia lettidega. Küllus laostab mõtlemist?

See kogemus on mul sajandilõpu USAst. Lõputute lettide ees seistes sain aru, et 80% pakutavast on tarbetu kaup ja kui sa tead, mida otsid, siis seda sa ei leia. Meie otsisime tollal Walkmani diktofoni, digiaeg polnud veel alanud. Igas poes öeldi, et jah on, aga polnud.

Liiga suur valik ei ole enam valik, nagu piirideta vabadus ei ole vabadus.

Mida peaks praegu meie riigis eriti hoidma ja kaitsma?

Keelt. Ei ole normaalne, et ERR lubab eetrisse eesti keelt päris või väga hästi oskavaid kõnelejaid, kes räägivad nii tugeva aktsendiga, et kohati takistab arusaamist. Kui räägib välismaalane, on tore, et püütakse. Aga meie oma inimesed? Kelle tegemata töö see on? Aktsendist ei saa lahti ainult oma püüdmisega, harjutamiseks on vaja abimehi.

Õpetajaid. Eriti eesti keele õpetajaid.

Teadlasi. Omakeelset teadust. Millise vaeva ja visadusega on seda loodud ja hoitud; millise kergusega lastakse praegu minna. Argument, et teaduskeel on inglise keel, ei päde. Mõnekümne aasta pärast on see mõni hiina või india keeltest, mis siis saab?

Maad ja metsa.

Kas on midagi lõhutud, mida poleks tohtinud lõhkuda ja mida enam parandada ei saagi?

Kui maa ja mets on maha müüdud, siis seda tagasi ei saa. Kui võõrastel on siin liiga palju omandit, siis leiame ühel hetkel, et Eestimaa ei ole enam meie oma. Ja me pole märganudki, millal ta käest libises…

Kas inimene vajab tingimata väärtuste hindamiseks katsumusi?

Kogemus kinnitab, et jah. Paraku. Me ei oska hinnata seda, mis meil on enne, kui oleme selle kaotanud.

Kas vastastikune süüdistamine on eesti kultuuri tava?

See on orja harjumus, et peremehe silmis parem paista.

Mis sind viimasel ajal on kõige rohkem üllatanud olgu heas või halvas mõttes?

Mind paelub jätkuvalt nende inimeste elujõud ja elurõõm, kelle tee kõige karmim on olnud.

Ja mind ehmatavad liiga tihti täies elujõus ärateelised. Lohutab see, et nad on inglite juures ja valvavad meie üle.

Mul sinuga seoses alati meenub me Maalehe toimetaja Mati Soomre. Ta oli sinu sõber ka. Mismoodi teda mäletad?

Meid seob sünniaasta ja Tallinna keskhaigla. Mati sündis pommitamise ööl keldris laua all klaasikildude peal. Pärast seda koliti purukspommitatud haigla Rae valda, ja nii on minu ja Viiu Härmi sünnikoht Rae vald, kuigi me sündisime päevase vahega Tallinna keskhaiglas.

Meid seob teater, Mati on tõlkinud tekste, mida mina olen lavastanud, nii me tutvusimegi. “Elektra saatus on lein” oli esimene – dominiiklaste kloostri hoovis, kui keegi mäletab. Meid seovad mälumängud tema sünnipäevadel. Kui oli tarvis mingit faktiteadmist, või üldse ennast kontrollida, siis esimene abimees oli Mati. Ma tunnen temast tänini puudust.

Neid on nii mitmeid, kellele ei saa enam helistada…

Kelle elulugusid sa praegu koguks – mida peaks kindlasti järgmistele põlvedele talletama?

Võib-olla nende lugusid, kes siit on ära läinud. Ma arvan teadvat, kus nende lahkumiste ja võõra keeleruumiga ühinemise juured on. Aga kas neid järgmisi põlvi on nii mitmeid, et tasuks talletada nende jaoks, see oleks pigem tähendamissõna teiste, täna suuremate rahvaste jaoks, kes hääbumise tee on valinud.

Kuivõrd ühiskonna areng üldse üksikisikust sõltub?

Ka üks on võitlusväljal sõdur.

Mis võiks praegu olla Eesti eesmärk?

Eesmärk on põhiseaduse preambulis selgelt kirjas. Kui seda ainult järgitaks otsuste tegemisel! Aga ei – kõige kergemini libiseb tähelepanu alt välja see, mida peetakse enesestmõistetavaks.

Kui eesmärk tegevusjuhisteks jagada, siis üks ülesannetest võiks olla lõpuks ikkagi lähemalt tutvuda meie oma inimestega, kelle kodukeel ei ole eesti keel.

Ma mõtlen täiesti tõsiselt praegusi arenguid nähes, et tulevase eestlase juured on nendes segarahvustes, kelle kodune keel on praegu vene keel. Meid on rahvusena ennegi ümber valatud. Nendegi kaugemad juured on siinsamas või teistes väikestes soome-ugri rahvastes. Me ainult ei tea seda. Nad ise ei mäleta. Nemad on elanud mälutõkete taga kauem kui meie. Neid on kordi rohkem ümber valatud.

Ja et eestlase identiteet on eelkõige ikkagi keel, siis aidakem neil meie keelt lahedalt ja aktsendivabalt rääkida. Kultuuriga kohanemine ja ajaloo mõistmine võtab märgatavalt kauem aega – seda enam, et me pole järje peale aitamisega algustki teinud.

Ja kas me ise oleme oma kultuuriga kohanenud? Kas me ise mõistame oma ajalugu? On meil üks kultuur, on meil ühine ajalugu?

Mis praeguses Eesti elus on selline, mis sind kui lavastajat inspireerib – mida sa lavastaks elust enesest?

Mind huvitab pigem, mis inspireerib põlvkonna-paari jagu nooremaid. Ja ilmselt laulupeoga seoses on see praegu ärkamisaeg, laulupeo sünd ja laulupeo kestmine. See tähendab kokkusaamine, koosolemine. See on hea, aga kahjuks läheb see mööda. Nagu läks valusalt kiiresti mööda viimane ärkamisaeg; uinusime jälle oma kemplemistesse või põgenesime võõrasse keeleruumi.

Kas oleme kunagi selles kohas olnud, kus praegu – kuhu spiraal on välja jõudnud ja mida oodata?

Meid ootab lagunemine. Rahvuskeha laguneb. Kaugem spiraalikeerd ongi esimese ärkamise eelne seisund. On võõral maal väljapaistvusele jõudnud eestlased nagu Köler – Arvo Pärt; on rahvusluse jutlustajad nagu Jakobson – Valdur Mikita; on ühendusele juhatajad nagu Jannsen – meie noored koorijuhid; on rahvast ühendavad laulikud nagu Koidula. Jannseneid ja Koidulaid on mitmeid, neid ei saa hakata nimetama hirmus kedagi unustada, ja siis oleks häbi. Ka Jakob Hurda tööga tegeletakse jätkuvalt.

Kas sellega aga kokkujäämiseni jõutakse? Või jääb see ainult laulupeoaegseteks puhanguteks?

Mis on sinu viimase aja meeldejäävaim teatrielamus?

Äsja esietendunud “Hakkame mehed minema” – Gustav Ernesaksa ja Eesti mitteametliku hümni lugu. Hirvo Surva ja tema poisid. Gert Raudsep Ernesaksa rollis. Andra Teede dokumentaali autorina.

Kuuldavasti peab nägema Tartu Uue Teatri viimast lavastust, vähe mängitakse!

Ja R.A.A.A.Mi “Juudit” Katariina kirikus.

Kes jõuab, minge!

Mida head Sa viimati lugesid ja teistelegi soovitaks?

Ma loen omaenda konspekti VII lennu aegadest ja Panso kartoteegikaarte. Soovitada ei saa – ainueksemplarid.

Millest unistad?

Mitte midagi tegemisest.

Milline on kõige parem päev su jaoks – millega tegeldes, kus…?

Sa küsisid tormi kohta. Olin ühel hetkel üksinda pargis ja istusin üldse esimest korda maja trepil. Kõik vanad puud maja eest olid maha rebitud, ainult tüükad ja vaikus ja sügispäike. Ma lihtsalt istusin ja ei teinud midagi. Ei mõtelnud midagi. Olin. Lihtsalt olin.

 

Vaidlemise asemel tulgu arvamuste kõrvutamine

Merle Karusoo: „Vaata, ükskord peab see kultuur muutuma, et me hakkaksime arvamusi kõrvutama, mitte ei vaidleks kõige üle. Meil ju aina vaieldakse. Ma võin öelda küll, mida ma mõtlen, ega mul kahju ei ole, aga kui keegi hakkab sellele vastu vaidlema, siis ma jään kohe vait. Mul on huvitav kuulata, mida teine inimene kõrval mõtleb, aga vaidlus pole mulle üldse huvitav, kui keegi võtab kõigepealt mõttekonstruktsiooni ette ja alles siis hakkab midagi ütlema. Ma mõtlen siis, et las ta ütleb, mida ütleb, et see pole sündinud sellest, mida ta arvab, vaid hoopis sellest, et ta tahab ennast kehtestada, tahab midagi ümber lükata, tahab tähelepanu…

Ma tõesti ootan seda aega, kui arvamusi hakatakse rahulikult kõrvutama ja kaaluma. Ma ei ole siiamaani näinud, et vastastikku vaidlemisest midagi head oleks sündinud. Ära vaidle, kuula parem ära, ütle, mis sina mõtled! Kumbki mõtleb omaette ja võtab ühte ja teist omaks või saab kinnitust enda mõtetele.”.

Katke 2016. aastal ilmumata jäänud intervjuust pealkirjaga: “Liiga palju ähmast mõtlemist”

Intervjuu ilmus Maalehes, pildistasid Viio Aitsam, Katrin Saukas ja Toomas Volkmann.