Kolmapäeval esietendub Kanuti kildi saalis ühenduse R.A.A.A.M lavastus “Kuningas on surnud”. „Minu ülesanne oli see etendus ellu aidata,“ ütleb Märt Meos, ühenduse R.A.A.A.M inspitsent, administraator, direktor ja aju.

 

Märt, miks kutsusid taas Eestisse lavastama Iraani lavastaja Homayun Ghanizadeh´i?

Kutsusin ta siia eelkõige vabakutseliste näitlejate ja selle pärast, et sellist lavastajat Eestis ei ole. Vabakutselised näitlejad on minu arvates ka rohkem motiveeritud sedalaadi tööd tegema. Nad on otsustanud olla vabad ja kutselised, et just sedalaadi töid vastu võtta – on parem, kuna riigiteatris sellist tööd ei pakuta

Esimene koostöö Homayuniga oli erakordne ja tema lavastuse „Antigone“ edu julgustas. Ta töötab näitlejatega hoopis teistmoodi kui meie lavastajad ja mõjub väga turvaliselt. Reeglina kirjutab ka teksti ise, on äärmiselt tähelepanelik ja kirjutab konkreetselt nendele näitlejatele, kellega ta töötab. Mul on väga hea meel, et seekord on trupis ainult vabakutselised näitlejad.

 

Pidite tegema esietenduse Teheranis, miks läks teisiti?

Meil oli tõesti kutse Teherani teatrifestivalile, aga poliitiline olukord Iraanis muutis plaane. Ilmselt ei osanud festivali korraldajad seda ette näha ja lõpuks käis neil meie kutsumine üle jõu. Nad võtsid kutse tagasi. Ilmselt

Ma võin vaid arvata, et kuigi Iraan püüab jätta maailmale muljet, et sanktsioonid pole neile mõjunud, on lihtrahva elu tegelikult päris raskeks läinud. Kõik on seal kallinenud topelt, kütus ja toiduained… Tean, et seekordne Teherani festival ongi praktiliselt väliskülalisteta, välja arvatud mõnede väga sõbralike riikide trupid, keda ilmselt toetavad nafta nimel ka nende endi koduriigid.

Samas alati on miski millegi jaoks hea. Me veel päris täpselt ei tea, mida lavastaja seekord on lavastusse sisse kodeerinud. Kui see selguks Teheranis… Teades ta eelmisi töid, on ilmselt siingi asju, mille eest iraanlastest tsensorid lavastaja pead ei paitaks.

Lavastaja Homayun küll ütleb, et tema etendused pole poliitilised, aga tema enda kodumaa publik näeb neis selget protesti valitseva tegelikkuse vastu. Ülim tundlikkus ümbritseva suhtes on pannud ta raskesse olukorda, sest kodumaal ta oma ideid vabalt väljendada ei saa. Siin on tal juba lemmiknäitlejad ja kui soov töötada on vastastikune, siis minu ülesanne on see lavastus ellu aidata.

 

Sina tead kõige enam, mis lavastus on “Kuningas sureb”?

Lavastaja Homayuni iidol on Samuel Beckett. Teheranis on tal kohvik, nimega „Godot“, kus kõik seinad on Becketti fotosid täis. Ta rääkis mulle, et luges Becketti Godot´d esimest korda 14aastaselt ja siis veel ja veel kümneid kordi, teades, et tahab seda lavastada. Tema esimene lavastus Iraanis oligi „Godot´d oodates“.

Kutsusin ta tegelikult lavastama meie „Libahunti“. Ta luges seda, mõtles mitu kuud ja ütles, et pole veel selleks valmis. Siis pakkus ta ise, et lavastaks hea meelega Eugen Ionesco „Toole“. Seekordne trupp inspireeris Homayuni siiski ise kirjutama. „Kuningas sureb“ on Ionesco ühe näidendi pealkiri. Pealkiri Ionescolt ja Becketti näidendist „Nelinurk“ on kasutuses ruut – võib öelda, et uuslavastus on absurdiklassikutest inspireeritud.

Mina olen selle üle õnnelik, et nii läks, sest absurdi kohtab meie laval vähe. Iraani lavastaja teatrikeel ja absurditaju on aga erakordne, haruldane.

 

Käisid hiljuti Tšiilis teatrifestivalil, missugune on sealne teater?

Lõuna-Ameerikas tehakse väga huvitavat teatrit. Tšiili festivalil käisime koos Linnateatri direktori Raivo Põldmaaga. Nägime seal väga head lavastust „Hamlet de los Andes“, mängisid Boliivia Teatro de los Andes näitlejad, ja Peruu teatri Yuyachkani suurepärast showd „Sin titulo-tecnica mixta“. Tšiili ja Argentiina teatrist rääkimata. Üldse vaatasime kokku 20 etendust ja neist 5-6 olid ikka väga head.

Sealne teater on peamiselt projektipõhine. Trupid rendivad saale ja neid on neil palju ja häid. Tšiili kultuuriminister Luciano Cruz-Coke Carvallo, kes muide on endine näitleja, ütles oma kõnes, et riigis on lähitulevikus plaanis ehitada 70 kultuurikeskust, millest 30 on juba ehitatud. Need on mastaapsed ehitused vähemalt 4-5 teatrisaaliga. Festivalikeskus oli üks taolistest, seal oli kaheksa teatri- ja kontserdisaali, lisaks galeriid ja kohvikud.

Teater on üldiselt ideederohke, väga julgete lavastajajoonistega. Tehniliselt üsna napp ja valgust praktiliselt üldse ei kasutata. Oli suurepäraseid näitlejaesitusi, tipptreenitust, julgeid lavastajaid ja huvitavaid tekste.

Sellised festivalid ergutavad ja aitavad enda mõtetega edasi minna. Üheksa päeva olin sealse teatri sees. Festivali suurust näitab seegi, et seal oli kohal 143 rahvusvahelist külalist. Sain palju uusi kontakte. Festivalide korraldajad kogu maailmast käivad sealt lavastusi otsimas.

Mis kõige tähtsam – leidsin sealt ka lavastaja ja super näitemängu. Nii palju võin öelda, et sellel suvel tuleb R.A.A.A.M.-i lavastaja Tšiilist.

 

See ei olnud sinu esimene selline teatrireis meie jaoks eksootilisse kanti. Milline on sinu huvi taolist teatrit vaadates?

Käin mõtlemas ja suhtlemas. Muidugi on mu soov R.A.A.A.M.-i lavastuste vastu huvi tekitada, leida ja kohtuda lavastajatega, keda Eesti näitlejatega töötama kutsuda. Olen palju käinud ka Venemaal, ei otsi ainult eksootilisi kohti.

Kokkuvõttes see annab energiat ja ideid ja kui tagasi tulen, on alati, mida realiseerida.

 

Kuidas elavad maailmas sinutaolised teatritegijad?

Nii palju kui mina olen käinud maailmas festivalidel või niisama teatrit vaatamas, on igal pool olemas nö. vaba maja, saal, kus sõltumatud trupid saavad proove teha ja etendusi anda. Meil on selliste truppide jaoks kõik majad suletud. Isegi, kui mõni teatrisaal seisab vaba, ei taheta mugavusest seda välja anda ja tõstetakse rent selliseks, et väikestel truppidel pole võimalik seda endale lubada.

 

Mis siis aitaks?

Meiesuguste päralt on Eestis kultuurimajad ja muud otseselt mitte teatritegemiseks mõeldud majad. See tähendab, et lisaks saali rendile tuleb rentida tehnika. Praegu teeme rahvusvahelise projekti proove suvalises ühiselamusaalis.

Jah, raske on, eriti talvel. Ja nii toimubki suvel tohutu suveteatriralli, sest siis on võimalust leida hooneid, kus ei küsita hingematvat renti.

Ega mul pole erilist isu suvel 65 etendust teha, aga lihtsalt, kuidas sa ütled ei, kui teatriinimestel on hea idee ja nad tahavad südamest selle realiseerida. R.A.A.A.M. kasutas eelmise aasta teatriprojektides pea 80% vabakutselisi näitlejaid ja eelistab seda teha ka edaspidi.

Vabaühenduste teatrimaja on Eestis hädavajalik ja selle puudumine pidurdab juba ammu kogu siinse teatri arengut.

 

Mis R.A.A.A.M.i peale iraanlase uuslavastuse sellel aastal veel ees ootab?

Meil tuleb väga rahvusvaheline teatriaasta. Mitu sõitu festivalidele. Esimene on märtsi algul – „Tühermaaga“ Venemaa tähtsaimal festivalil „Kuldne Mask“. See on suur asi meie jaoks. Moskvas ehitatakse üles Viinistu katlamaja sarnane ruum, kus mängime. Sõidame sinna 17-liikmelise trupiga, kuhu kuuluvad ka Rakvere kooliteatrite näitlejad. Lisaks käivad mul veel läbirääkimised festivalidega, kus tuntakse huvi nii „Antigone“ ja „Tühermaa“ kui ka alles valmiva lavastuse „Kuningas sureb“ vastu.

Suvel tuleb siis teatriprojekt Tšiili lavastaja käe all. Selle näitemängu pealkiri on revolutsiooniline – „Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma“.

Veel mängime Tõstamaal eelmisel suvel mängitud Gerda Kordemetsa „Pruutide kooli“ ning tema uut lavastust ja näidendit „Surm, sünd ja laulatus“. Uues mängupaigas, kaua aega uut otstarvet ootavas Tapa raudteejaamas mängime uuslavastust „Viirastuste maja“.

Rohkem ei julge praegu lubada, aasta on pikk ja oleme avatud.