Selles lavastuses mängis Toomas Suuman Indrekut ja Peeter Rästas Andrest. Alljärgnev lugu ilmus esmalt ajalehes Maaleht.

Mis maa see on, mille inimesed teatrit armastavad nii, et ka metsadetagustesse mängukohtadesse jätkub vaatajaid?
Kes me oleme? Me veel hiljuti armastasime ennast nimetada maarahvaks, metsarahvaks ka. Olen märganud teatrites publiku hulgas linnas elavat maarahvast tihti.
Ega ma tea, kas väljendil maa sool on veel mingi tähendus nooremate seas. Kas maa sool elab Tallinnas täna? Kui tõsiselt peaks võtma eestlate maarahvaks olemist. Kui meedia aasta pärast hakkab uudiseid tegema, siis üks „uudis“ on kindlasti see, et enamus eestlasi elab linnas.
Elukoha muutus ei pea alati olema meelemuutus. Aga kui ma loen uudistest, et koolidirektori töölt vabastamise põhjuseks on see, et ta ei suutnud korras hoida raamatupidamist, hakkab hirm. Direktor Wikmanilt ei nõudnud keegi, et asjad oleks korras paberi peal. Direktor Wikmann tahtis, et tema kooli lõpetaksid targad poisid, sellised, kes ei tee häbi oma riigile.
Me targad riigijuhid räägivad haridusreformist ja nende jaoks on see koolivõrgu korrastamine, mis koolide sulgemist tähendab. Uhh…
Tänagi on nii, et kui mõni lavastaja või teatritrupp tunneb ära maa külgetõmbejõu, hakkab ta Tammsaaret lugema ja tegema. Tammsaare inspireerib ja dramatiseeritud Tammsaarel on tänagi suur vaatajamenu.

 

 

Maainimene haiseb linnas

Sellel suvel mängiti Vargamäel Urmas Lennuki A.H.Tammsaare kirjutatust kantud näidendit „Vargamäe voonake“. Selles näidendis ja lavastuses on lõpu poole selline stseen:

“INDREK : Isa, kas sa võiksid nüüd minuga tantsida?

ANDRES : Sa võid kõndida parkettide pääl, poeg, aga muld varvaste vahel mäletab ikka, kust sa tulnud oled.

INDREK : Ma ei haise, isa. Ei enam.

ANDRES : Vastupidi, just nüüd sa alles lehkad. See Vargamäe on nagu takjas perse küljes kinni. Sa võid kirjutada, mis tahad, aga sa ei pääse sellest enam kunagi – päriselt priiks.

INDREK : Mis sa sellega öelda tahad?

ANDRES : Imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardanud iga tühisemgi lapsepõlve mure, iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et ta seda ise ettegi teaks.

INDREK : See ei ole naljakas isa!

ANDRES : Ei. See ei ole naljakas. Torka parmule kõrs persse… See on naljakas. Tee isast tola, kes adrasahkade taga surma sabas sörgib – see on naljakas. Aga pole hullu. Oma isa raamatusse kirjutada, see ju ka tänapäeval töö.“

Selles näidendis hakkab soos rukis kasvama ja ilusa tähendusi on tas palju. Just maalt läinud linnainimestel – tahavad nad seda või ei, on need kõik kusagil pea soppides olemas.
Euroopa liit ja NATO võivad linnastunud maainimestele kindlust, tuge ja isegi raha jagada. Oma hingeasjad peame ise korras hoidma. Ja siin tuleb eestlastele appi teater, mis aitab ära tunda, kuhu oleme jõudnud. Ehk sedagi öelda, mida võiksime selles päralejõudmise igaveses sabinas alles hoida.
NO 99 küsib, kuidas seletada pilte surnud jänesele, see on selle päris meie oma teatri teine ots. Ja ühte ei oleks teiseta. NO näitlejate valu ja MAA näitlejate valu.
Vahel olen mõelnud, mis lugu võiks vaatajatele jutustada trupp, kus kohtuvad partneritena Mirtel Pohla ja Kaie Mihkelson, Andres Mähar ja Aleksander Eelmaa, Sergo Vares ja Ain Lutsepp. Nad tuleks kokku lasta, publiku pärast, eestlaste pärast, Eesti kultuuri pärast. Kui mujal mitte, siis vaatajate peades saab see teoks, ehk.
NO teater ajab Eesti asja ja Saueaugu teatritalus aetakse Eesti asja ja mõlemad on nähtused Eesti teatris. Vahel olen mõelnud, kas meil riigis on üldse midagi sellist veel, majanduses ja teaduses ja spordis, mis nii muust maailmast erinev ehk siis eriline on. No, kultuur ainult on.

Kellele lüüakse hingekella
Ma olin kummaliselt häiritud, kui Saueaugul mängitud Jaan Kruusvalli näidendi „Tasandikkude helinad“ kohta hakati kirjutama, et see on tüüpiline lugu Eesti maaelu väljasuremisest. Mu jaoks on ses näidendis antiiktragöödia mõõtmed ja siis, vahetult pärast nägemist tundus Eesti maaelu hääbumise mõõde liiga kitsas. Nüüd, pea pool aastat hiljem sellele näidendile mõeldes usun, et me maainimese identiteedi kadumine (ja kadunud ta mu meelest on) on just see valus, valus, valus tõdemus, mida tulebki võimendada.
Olen seda ennegi kirjutanud, et Kruusvalli proosa on tegelikult Eesti haiku, ainult eestlasest kirjanik saab sellise valu kirjutada oma näidendi ühe peategelase mõteteks:
“VIRGINIA: Tahaksin talle hingekella lüüa. Aga kes sinna torni ronib. Trepp on katkine. Astmed mädanenud. Üks redel sai küll meie kuuri alt sinna vahele jätkuks pandud, kuid nüüd on selgi pooled pulgad purud.
Naljakas. Rõõmustame – las nii ollagi! Siis ei vii vargad kella vanametalli kokkuostu. Aga…
—
Täna on vaikne ilm. Küll tahaks kellahelinaid kuulata. Need kostaksid siis taevani. Ema kuuleks! Kui palju ta pidi siin kiriklas kannatama!“.
Muide selle näidendi täispealkiri on „Tasandikude helinad, elu provintsis“. Kas pole hoiatav?

Hääbuva hiilguse tiiivasirutused
Ajalugu. Maa-asjast ja eestlase identiteedist katkestuste kultuuris räägib ka Gerda Kordemetsa sellel suvel Tõstamaal lavastatud lugu „Pruutide kool“. Sada  aastat tagasi mõeldi Eesti riigis sellele, et riik vajab haritud naisi. Perenaisi. Tarkasid emasid. Naisi, kes oskaksid roose kasvatada ja sigu. Ja siis need koolitatumad said taluperenaisteks ja talude suurtesse tubadesse osteti klaver ja loeti raamatuid. Ja siis meid okupeeriti, algas sõda ja siis saadeti need haritumad enamasti Siberisse ja paljud läksid üle mere. Ma pärast selle etenduse vaatamist mõistsin hingepõhjani, miks Siberis õitsevad ka täna Eesti õunapuud.
20. sajandi kahekümnendate aastate maakooli elu pealtvaatajal on ehk kaasas tänane päev, aeg, kus kultuurrahvaks olemise soovi on enda alla matnud rikkaks saamise vajadus. Sellest siis ka need ootamatud pisarad kurgus etendust vaadates. Seda päris ju ka ei saa öelda ja mõelda, et sajakonna aasta tagustest väärtushinnangutest midagi alles pole.
Confucius on öelnud: „Et maailm õigesti korda seada, tuleb kõigepealt rahvas korda seada; et rahvas korda seada, tuleb kõigepealt perekond korda seada; et perekond korda seada, tuleb kõigepealt harida omaenda elu; tuleb kõigepealt oma süda õigeks seada.“.
Vargamäe voonake seletab pilte surnud jänesele pruutide koolis, ainult nii saavad ja võivad me veel sündimata lapsed kord taas eestikeelset tasandikkude helinat kuulda. 

***

Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumi sai Gerda Kordemets

23. detsembril anti Eesti Teatriliidus üle Kristi ja Siim Kallase fondi stipendium.
2009. aastal asutas Siim Kallas Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond juurde Kristi ja Siim Kallase fondi, eesmärgiga toetada Eesti ajaloo mõtestamist teatris.

Kristi ja Siim Kallase fondist antakse kord aastas välja stipendium, kas:
* näitlejale, kes on kehastanud mõnda Eesti ajaloo tegelast veenvalt ja huvitavalt, või
* lavastajale, kes on lavastanud mõne huvitava Eesti ajalugu käsitleva (ja mõtestava) teose, või
* algupärandi autorile, kes on loonud kunstiliselt kandva ja ajalooliselt veenva teose.

2011. aastal otsustas Kristi ja Siim Kallase fondi halduskogu, koosseisus Jaak Allik, Kärt Johanson, Siim Kallas, Margus Mikomägi, Tõnis Mägi ja Daniel Vaarik, anda Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumi
GERDA KORDEMETSALE
perekondliku, paikkondliku ja ajaloolise ainese oskusliku ühendamise eest Tõstamaa mõisa ajaloo ning Tõstamaa kodumajanduskooli tegevusele valgustheitva lavastuse „Pruutide kool“ loomisel ning märkides tulemuslikku näitejuhitööd kutseliste ja harrastusnäitlejate suunamisel mõjuva kunstilise terviku sünniks.

Kristi ja Siim Kallase fondi esimesed stipendiaadid olid Tartu Uue Teatri lavastuse „Ird. K“ dramaturg ja lavastaja Ivar Põllu ning peaosatäitja Nero Urke.