Selle kassi nimi on Kuu. Allolev lugu ilmus enne Postimehes. Head vanaasta lõppu.

 

Seda tunneb nüüd igas Eesti teatris ja pealinna teatrites eriti, kuidas näitlejate seriaalitaak lohiseb teatrilavale kaasa, tahes tahtmata.

Teater on ainus koht maailmas, kus elus inimene kõneleb elusatele inimestele. Näitleja töö on mäng. Seks aga, et mängida nõnda, et mäng vaatajaid vapustaks, neile

emotsionaalset pinget pakuks ja mõtlemise ainet, on vaja kogumise aega. Keskendumist.

Kuidas ennast jagada mängimise ja elamise ja rahateenimise vahel… Elu on ootamine ka vahest. See enamasti meelde ei tule meile. Üha enam häid näitlejaid valib vabakutselise kunstniku elu. Kuidas olla selles vaba ja samal ajal kunstnik? Hamleti küsimus! Kuidas säilitada anne repertuaariteatri rutiinis ja mitte kaotada lapselikku mängulusti?

Televisioonikuulsusega käib kaasas kollase meedia huvi, mis enamasti keskendub „kangelase“ eraelule. Näitleja ja lavastajatöö ja elu laval jääb teisejärguliseks seal lugudes. Nii teevad sõnad kunstniku kergekaalulisemaks kui ta on enamasti.

 

Teatrimaja(ndus)

Eestlane käib teatris. Draamateatris ja Linnateatris, NO -s ja Krahlis, Vanemuises ja Ugalas. Maja on teatri märk meil. Teatri nimi on teatrisse minekul määravam kui näidendi, lavastuse, lavastaja ja näitleja nimed. Vorm. Sisu. Mujal maailmas päris nii ei olevat. Suured staarid ja see, millest nad laval kõnelevad, on tähtsamad teatri nimest. Televisioon teeb näitleja kuulsaks, aga mitte alati suureks ja tõsiseltvõetavaks. Näitlejad korduvad seebist seriaali. Vaatajal ei ole just kerge vahet teha, et igal õhtul eri kanalites näidatavate seriaalide kangelased nimega teatri laval telast meeles kelgukoerad kodus keset linna ei ole. Seda enam, et ka lavastajad teatrimasinas näitlejaid väga ootamatutesse rollidesse ei pane. Selline liiga kindlapele minek igalpool. Tõe pärast peab lisama, et on erandeid.

Sõna haltuura meil enam ka ei kasutata. Pole kombeks. Teleseepides antakse endast parim ja teatrilaval niisamuti. Ja tee siis vahet. Või kehastu ümber saalis istudes.

See küsimus on teatrimaastikul ikka õhus, kuidas majandada majata teatreid? Kirgas loomingulisus võib puu all proove tehes ja küünides mängides kängu jääda ja otsa saada. Mul on tunne, et liiga vähe ikka veel hoiame ja toetame oma andekaid. Näitleja peaks vananema teatris, isegi kui ta ei ole laval. See jutt, et kes otsustab, mis ja kes on andekas, on üpris rumal. Ikka on teatritarkasid ja on neid, kes võiksid teatrist kõneledes enam suu lahti teha, et tekiks arvamus. Ehk isegi debatt.

Meil on palju andetust, mis ületurundatud, ja on palju andekust, mis kõige kiuste elus on ja märgatavaks saab, just sellepärast, et tegemises on hea energia sees. Publik tunneb selle ära küll.

 

Ei ole kelnerid

Lavastaja Marat Gatsalov rääkis sellel suvel Viinistul, pärast oma lavastuse „Tühermaa“ esietendust, kuidas jagas näitlejatega oma mõtteid ja valu. Ütles, et teisiti ei saagi lavastada. Ta tegi selge vahe teleseriaalide ja teatri vahel, öeldes: „Me ei läinud ühelegi kompromissile, tegime ausa töö. Teatris ei ole kohta kompromissidele nagu ka laiemalt kogu kunstiruumis. Tundub, et teen kõlavaid sõnu, aga nii ma arvan. Teater ei ole teleseriaalid ja seda peab uskuma.“

See Märt Meose produtseeritud „suvelavastus“ kutsuti Moskvasse, Kuldse maski teatrifestivalile märtsis. Kuidas ja kuhu Moskvas Viinistu vana katlamaja mängukeskkond luuakse, on korraldajate, lavastaja ja kunstniku asi. Miski pole võimatu – teatris.

Aga see, et näitlejad ei pea olema kelnerid, kellelt tellitakse, et kunstnikud ei ole kaup, mida ostetakse ja müüakse, oli 33-aastasele lavastajale samuti selge: „ … muidugi tahetakse meil ka teatris vaadata seriaale. Aga ometi tuleb aru saada, et meie, näitlejad ja lavastajad, ei ole kelnerid, kellelt tellitakse. Me pole teenindav personal, teater ei ole restoran ega hotell. Palju inimesi ei saa sellest aru, aga on palju ka neid, kes mõistavad.“

Kui palju on meie kultuuri mõtestajate ja rahastajate hulgas neid, kes mõistavad? Kuidas teha nii, et näitlejad ei peaks ennast seriaalides vaata et vaimselt surnuks mängima, selleks, et ellu jääda?

Juulis Jänedal Pulli tallis mängitud Urmas Lennuki näidendis „Pärast surma Jendalis“ on stseen, kus kuulus kirjanik Herbert Wells sunnib ainsa elus oleva tegelase ses näidendis – Eestlase – külmutuskappi, et saada teada, kas lamp kapis ukse sulgedes kustub. Eestlane lähebki.

Vanemuise draamajuht Urmas Lennuk küsib ja vastab: „Millal me saame milleski lõpuni kindlad olla? Teater ei saa olla naelaga seinale löödud. Mida jämedama naelaga teda sinna lüüa üritatakse, seda rohkem tekitab see kahtlusi.“

 

Väsinud näitleja

Ma ei armasta teatrit, kus näitlejad on teatrist väsinud. Permi teatrifestivali “Prostrantstva režissuurõ”, „Režiiruum“ korraldaja Oleg Loevski ütleb, et väsinud näitleja ei tohiks lavale minna: „See paistab välja, ka siis, kui ollakse üliprofessionaalsed väliselt. Head näitlejad tulevad lavale selleks, et öelda, kuidas neid kõik on ära tüüdanud. Kui kõik on ära tüüdanud, siis ei tohi lavale minna, sellel pole mõtet.“

Küsimusele, kuidas väsinud näitlejad taas üles äratada, vastab Oleg Loevski, et tal on selleks oma metoodika. „Võtan noored lavastajad, sõidame abi vajavasse teatrisse ja nemad teevad kolme päevaga valmis etenduse. Täielikult – ka kostüümid, dekoratsioonid, valgus, muusika… Näitlejad ei jõua kolme päevaga stampe käiku lasta. Nad on stressiseisundis ja käiku tuleb elus näitlejaenergia. Nad tõusevad taas jalule ja neil tekib uus teatrimaitse.“

Teatrit jäägitult ja tingimusteta armastav Oleg Loevski nimetab neid teatri elluäratamisi uue dramaturgia seminarideks. Valmis etendusest erineb seminaridel sündinud lavastus vaid selle poolest, et näitlejad mängivad, tekstiraamat käes. Loevski kinnitab oma kogemusele toetudes, et väsinud teatreid saab päästa ning et kolme päevaga valminud lavastust on mängitud kolm aastat suure publikumenuga. Tuleb tahta vaid, väga tahta.

Vist on nii ka, et oma väsimust ja ebaõnnestumisi tuleks tunnistada. Eelkõige aga on vaja kogumise aega näitlejatel ja lavastajatel. Selleks, et saada isiksuseks nii elus kui laval. Professor Ingo Normet on öelnud, et ega kunst ei ole soe, pehme ja hubane töö.

 

Toetajaid on rohkem

Valus ja elus teater on alles ja ei kao kuhugi ka tuleval aastal. Uuelt aastalt jääb vaid oodata, et sõnad intelligents haritlaskond, kõlblus, südametunnistus, kaastunne, ausus… sisuga täidetult me lavadele ja kultuurikõnelustesse jõuaksid. Millegipärast on tunne, et meil on neid, kes uue teatri toetuseks annaks ära oma parema pintsaku, rohkem kui neid, kes kultuuritekki ainult enese peale tirivad.

Kunstnik Kaido Ole arvab loomingust kõneldes, et me häda on loomingulisuse liiga kitsas tõlgendusväli, mistõttu suur hulk inimesi peab end täiesti veendunult mitteloomingulisteks. Umbes nii, et matemaatik ja ärimees ei peaks häbenema kuulumist loomingulisse liitu.

Muidugi on täiskasvanute saamatust me riigis ikka ülearu palju. Neid ka, kes teatrist mitte midagi ei tea ja poliitilise lasteaia labasuse tõeliseks tituleerivad ja kirjutavad. Minge teatrisse, siis näete ehk. Erinevust.

Keegi, kes noorem, kirjutas: „Kui mina olin veel väikene mees, üks Ehin mul helises rinna sees.“ See jätab lootuse.

Ja kui tervitada saab, siis tervitan kultuuriminister Rein Langi, tänu kellele kultuurist ometi kord kõva häälega rääkima on hakatud.