Tartu uue teatri „Sisaliku tee“ finaal on õõva tekitav, magusa diskotümaka saatel on ufosisalikud jõudnud me peadesse oma jäljed jätta, me emotsioonid nahka pista. Kividel on sisaliku jälgi siiski veel näha. Fotod: Lauri Kulpsoo

 

Jaan Tooming, Margus Mikomägi

Tartu Uues Teatris tegutsevad sisalikud. 11. novembril esietendus Genialistide klubis „Sisaliku tee“. Lavastus kummutab kahtluse, et sisaliku teed enam jälgi ei jätvat.

Ivar Põllu kirjutatud ja lavastatud näidend on selline eksperiment, nagu me neid Eesti teatris ammu enam näinud ei ole. Tegu ei ole harjumuspäraseks saanud vormiotsingu või -otsingutega. Näitlejad Kristel Leesmend, Katrin Pärn ja Nero Urke otsivad teatrisse ja enda ellu uut sisu. Selline tunne on mul ka, et see sisuotsing on seotud uute näitlejatehniliste, täpsemalt mõttetehniliste mängude ja eneseleidmistega. Aga see on nii habras asi, et sellest avalik kirjutamine võiks seda kahjustada. Kui nii on, nagu tundub, paistab see varem või hiljem nagunii silma selle koosluse tulevastes töödes.

„Sisaliku tee“ algab matustega. Tagantjärele on siin ootamatu seos 28. novembril esietendunud Draamateatri lavastusega „Panso“, mis lõpeb matusega. Aga nojah! Ega ma Tartus legendaarse Jaan Toomingaga kõrvu istudes ja sisalikke vaadates ei teadnud seda, et Tallinna Panso-etenduses on mu kõrvalistuja tema õpetajast rääkivas tükis noore teatrimuutja sümbolina sees. Ird ka on seal Tallinna inimeste Panso-tükis. Ja suureks sai lavastaja Jaan Tooming ju mitmeid aastaid pärast seda aega, millest räägib Panso-näidend.

 

 

 

SISALIKU PESA

See pealkiri ja alljärgnev on kunagise mässumeelse noore teatrimehe Jaan Toominga kirjutatud lugu, mulje esietenduse järgsel ööl:

Eelmise sajandi 8o-ndate aastate algul, kui me veel vene valitsuse all olime, käisin Poolas. Nägin seal noorterühma etendust, mida mängiti äärmise intensiivsusega. Kulminatsiooniks oli, kui maailma juhid-valitsejad mängisid riikide peale kaarte. Lõpuks pöördus üks noormees saali poole ja ütles, et ilmselt see on viimane etendus. Nii ka oli, etendus keelati.

Tartu Uus Teater etendas 11. novembril oma pesas „Sisaliku teed“. Surnu oli kirstus, imestama pani, kuidas ei näinud elava Nero Urke hingamist – tõeline laip! Muidugi vallutas mind kohe mõte, et veel parem oleks, kui surnu oleks kirstus alasti ja ka siis me ei näeks hingamist – see oleks tõeline teatri ime !!!

Muidugi surnu ärkas üles ja näitemäng läks lahti. Noormees vaevles, et ta on töötuks jäänud, naine lohutas, et nüüd oled sa ju ise, enam pole juhtide tõugata-lükata. Muidugi ta oleks võinud ka lisada, et kui töötu surnuks nälgib, siis jääb ta ikka iseendaks.

Hiljem Leesmend arutles religioosse muusika saatel teatri olemusest ja sellest, et kriitikud on rumalad. See on tõesti nii, kriitikud on tõesti totrad enamuses. Nad kleebivad etendustele kaela oma teooriaid ning ei vaevu teatrit vastu võtma vahetult.

Ja siis tuli kõikse naljakam koht: Nukitsamehe filmi Päikeseratta muusika saatel hakkasid näitlejad võimlema ja hundiratast viskama. Seejärel peeti otsepöördumisega saali loenguid sellest, et üleliia ikka ei maksa unistada küll, näiteks pole vaja toppida lapsele pähe mõtet, et ta unistaks kuningaks või kosmonaudiks saamisest. (Vahemärkus: jah, meil on raske luua kuningriiki vabariigi asemele, kuid astronaudiks saamisest võib ikka unistada küll, kui nüüd Venamaale ei saa, ehk äkki jopastab USAsse.

Mu ühe tuttava laps unistas noorelt presidendiks saamisest, nüüd kükitab arvuti taga oma firmas, ei saanud vaesest mehikesest Eesti presidenti, kuid ta veel noor, ehk vanana saab, kui unistust maha ei mata.)

Need monoloogid saali olid iroonilised ja see andis neile mündi. Üks monoloog tahtis esitada revolutsioonilist seisukohta: kui oled paks, inetu, siis kõigi normide kiuste saad muuta oma olukorda, kui hakkad kiusama teist, ise domineerima. Muidugi, oleks võinud rääkida ka normide tõelisest lõhkumisest, süsteemist väljaastumisest ja tõeliselt vabaks saamisest, kuid….stopp!

Lugu ei olnud sotsiaalne, nagu kuulutati, seega ei tohtinud ta tõelisele revolutsioonile ja süsteemi muutmisele kutsuda, sest mine tea, äkki keelatakse etendus ära!

Igatahes see oli tõeline noortekas, noored kuulasid tähelepanelikult, ilmselt see asi puudutas neid. Kui aga pakuti võimalust (Sisalik pakkus!) vaatajatel lahkuda, kes enam ei taha, siis ma tõusin, surusin näitlejal kätt ja lahkusin, tänuga.

Ma olen juba vanaätt ja kaks tundi ühe koha peal istuda on liig mis liig. Loodan , et elan veel viis aastat, siis lähen kindlasti uuesti Uude Teatrisse (kuigi UUS on veidi imelik, sest etendatakse vanade näitlejatega – proffidega, ja lood on ka vanadest aegadest nagu Endspiel ja lugu Irdist.)

Nero Urke  ja Kaatrin Pärn.

Loodan, et viie aasta pärast on ka vanemale põlvkonnale midagi ning ei paluta enam lahkuda neil, kes tahavad, vaid tehakse kenasti ka vaatajatele suitsupaus nagu etenduses näitlejatele.

Nii kirjutan ma poolest etendusest, kuid loodan, et sain ülevaate, millega on tegemist, ja ka andsin selle edasi. Las vana teatrinäss Jaak Rähesoo vaatab kõiki etendusi, ta ju peab talletama, nii vanu kui ka uusi, nii Eestis kui ka Meerikamaal. Mulle piisab pilguheitmisest, et öelda ja taibata, millega on tegemist, olen ju teatris üle neljakümne aasta olnud. Juhhei ! 11.11.2010. M. I. A. Jaan Tooming.

 

Maailma lõpp

Üks, mis Jaanil nägemata jäi ja millest on kahju, oli selle lavastuse lõpp, millel minu jaoks oli selge seos maailmalõpuga. Näidendi käsikirjas on see episood pealkirjastatud kui „Karaoke baar“.Näidendi käsikirjas on viide Aplaus. Lavale astuvad kantrimuusikud – tulnukad. Klassikalised munapead.) Munapeadega tulnukatel on nimed, Ollo ja Onno. Siis kaks Hollywoodi filmidest me pähe roninud tulnukat laulavad punase Coca-Cola reklaami taustal Karl Ristikivi imelist luuletust „Sisaliku tee“. Tegelikult nad ei laula, piiksuvad hoopis lindilt kostvale Ummamuudu lastedisko viisil laulule kaasa. Ja seal kilest valguse abil läbipaistvaks muutunud seina taga tantsivad selle laulu saatel pruutpaarid. Ehk on see tants aurukatla ümber.

 

Sisalikud

Uues teatris etenduv lugu on muu hulgas ka inimeste võimetusest mõista lähedasi ja võimekusest haakida kõikvõimalike vandenõuteooriatega. Lugu on sellest, et me oleme valmis uskuma kõikvõimalikke väljamõeldisi, aga lihast ja luust ausat inimest enda kõrval ei näe. Üks võimalik mõtestamise võimalus seda lavastust vaadates on püüd mõista, mis on päris ja mis mitte, isegi siis, kui lavale ilmub tulnukas Onno, kes ütleb: „Ma armastan teid kõiki.“. Armastus on ses lavastuses kõige enam kasutatav sõna ja iga kord on selles erinev sisu.

Miks eestikeelsed sõnad, isegi mõtted on deformeerunud ja devalveerunud? Vaadake siis, kuidas ma küsin siin – kõik saavad aru. Ma ei taha sellega harjuda. Kui küsiks, miks armastus on lössis õhupalli taoline, kõver ja kriimuline, või miks sisaliku tee kivile enam jälge ei jäta? Mis? Siis ei oleks enam nii arusaadav, tuleks mõtelda. Mõelda, mida küsija, kirjutaja mõtleb. Leheruumi võtavad pikad poeetilised ja kujundlikud laused nagunii rohkem kui tohiks.

Ma küll ses teatritöös hindan seda, et tegijatel on aega, et nad ei kiirusta ja ei kärbi oma otsinguid nii, et need muutuksid professionaalselt igavateks. Hetkel on selle kamba tegemistes oma salapära ja oma asja ajamise nälg. Otsing, nagu alguses kirjutasin.

Nero Urke, kelle publiku provotseerimise peale Jaan Tooming etenduselt lahkus, oli selles stseenis sisalik. Ega ta ei oodanud, et keegi tõesti lahkub ja läks hetkeks verest välja ka, aga see kestis vaid paar sekundit. Urke sisalik limpsas keelt nagu sisalik ja ütles: „Meie, sisalikud, oleme siin maal tulnukad. Kes poleks? Aga olge rahulikud, me ei tee teile halba. Me ei ole tulnud teie maailma vallutama või üle võtma. Me oleme selle maailma loomad. Süsteem töötab suurepäraselt. Te ajate end ise ahju. Kütate tuld iseenda all. Lähete viimase piirini. Vapustav. Vapper. Hullumeelne. Just nii, nagu vaja.“

Kristel Leesmend.

See, millises vaimses ja füüsilises vormis on selle etenduse naised Katrin ja Kristel, on nahaga saalis tuntav.

Mu toimetusetoa laual, bassikõlari peal on Raikküla külje all asuva veelgi vanema Raela küla vahtraallee alt leitud sialiku jäljega kivi. Vaatan seda ja mõtlen – Tartu sisalikele.