Vene tipp produtsendi kiirpilk lavastusele „Kostja ja hiiglane” pea vahetult pärast vaatamist.

Oleg Lojevski Varbola linnusel, mõni aasta tagasi. Viio Aitsam.

Küsin Venemaa suurima teatrifestivali „Kuldne mask” ekspertkomisjoni liikmelt Oleg Lojevskilt, mis tegi lavastuse „Kostja ja hiiglane” eriliseks. Ta soovitab mul erilist otsida loomaaaias.

„Kui sa erilist tahad, siis pead minema loomaaeda. Seal on kõik eriline – kotkad, jõehobud, maod… Inimeste vahel on palju tavalist.” Olen Olegi irooniaga harjunud. Tean, et ei tea maailmas mitte kedagi, kes nii kirglikult on teatriusku kui tema. Seegi, et mees lendab lavastust „Kostja ja hiiglane” vaatama Kaasanist, on eriline vaid neile, kes teda ei tunne.

Kuna oleme pikaajalised tuttavad, on intervjuu sina-vormis.

Oled juba jõudnud ajakirjanduses öelda, et meie presidendi lugu, „Kostjat ja hiiglast” tuleks näidata Moskvas?

Tõsi. Ütlen seda ka nüüd. Mis teeb selle loo ja lavastuse eriliseks minu jaoks, inimese jaoks, kes mitte just kõige paremini ei tunne Eesti ajalugu? Jah, ma olen Konstantin Pätsi nime kuulnud, tean, et ta oli teie riigi asutaja ja esimene president. Need kaks päeva, mis ma olen olnud siin, olen rääkinud paljude erinevate inimestega ja kuulnud palju erinevaid hinnanguid, mis lähtuvad Konstantin Pätsi eluloost. Neist juttudes kooruvad välja üha uued ja uued pisikesed lood. Ja sellest omakorda muutub teie presidendi eludraama, tragöödia aina suuremaks. See ei ole ühetähenduslik. Ühed peavad teda reeturiks, teised kangelaseks…

Päts elas Eestile üsna pika ja aktiivse elu. Mulle tundub, et just sellepärast ei tohiks tema tegusid hinnata ühetähenduslikult?

Kui vaadata seda elu kaugest tulevikust, siis jah, võib kõik olla selge. Aga ajal, kui need sündmused toimusid, ei olnud mitte midagi selge. Lavastusest rääkides oligi minu jaoks esikohal see, et avati Konstantin Pätsi isiksust.

Nõus, aga seda kõike saab ju lugeda ka raamatutest. Räägime teatrist?

Ära sega.

Mäletad, me rääkisime kunagi meie president Lennart Merist ja sa kohe küsisid, kus on näidend? Miks te seda ei mängi? Kuni filmini välja jõudis meie jutt.

Mäletan. Jutt Lennu jaamast lennujaamas.

Konstantin Päts?

Selle presidendiga on seotud teie rahva valu. Kellega ei räägiks, kõigil on Pätsi ajaga seotud oma perekonna mälestused. Teater on ellu sisse kirjutatud. On sügavalt ja tõsiselt lugudes sees.

Lavastus algab ikkagi näidendist.

Muidugi ja Mart Kivastik on kirjutanud suurepärase näidendi. Autor on püüdnud välistada seda igaühe isiklikku valu ja ja jutustada lugu erinevatelt positsioonidelt. Ainult Jumal on objektiivne, aga inimene ka püüab vahel objektiivsuse poole. See aga on väga raske.

Absoluutset ajalugu ei eksisteeri. Kui keegi seda usub, siis valetab. Inimene annab hinnanguid käitumise järgi, Jumal motiivide järgi. Me ei oska tihti näha tõde. Mart Kivastik katsub jutustada ajaloolise loo täna elava inimese silmade läbi, võib-olla ta kirjutades ületas isikliku valu, mõtles oma isiklikele lugudele…. üldistas. Seda on väga palju.

Räägime lavastusest?

Aleksandr Ogarjov lavastas selle loo nagu isikliku, oma loo. Isikliku loo, kuigi ta on venelane. Ta rääkis loo nagu inimene, kes on süüdi. Selles lavastuses on sees lavastaja süü. Ta väga hoolikalt suhtus sellesse materjali. Kui lavastaja oleks olnud eestlane, oleks kindlasti ilmunud miski muu. Ma tundsin vaadates vene intelligendi süüd, mida endas tunneb Ogarjov.

Kas see, mis vaataja laval näeb, on Ogarjovi stiil teatris?

Tunnen Ogarjovi piisavalt kaua ja tean, et ta oskab publikut šokeerida ja lennata loo kohal pilvedes. Siin, nagu ütlesin, ta jutustas peaaegu isiklikku lugu ja tegi seda hoolides. Selles hoolivuses ta säilitas teatraalse pilgu. Kasutades teatri võimalusi ja vahendeid.

Laval mängis kaheksa näitlejat ja kaks last. Näidendis on nelikümmend tegelast.

Just see ongi üks teatraalsuse tunnus. Miks üks näitleja mängib just neid tegelasi, millised on üleminekud ühest rollist teise. See kõik toimis lavastuse kasuks. Laval tekkisid uued ajaloolised ja kunstilised seosed.

 

 

 

 

 

Ervin Õunapuu foto lavastusest.

Suurepäraselt mõeldud multiplikatsioon, irooniline ka. Katse multifilmi esitada kui dokumentaalkroonikat. Teatraalne iroonia ja seotud just selle nii-öelda objektiivsusega. „Valetab nagu pealtnägija,” olevat öelnud Stalin. Tähendab, isegi sündmusti otseselt näinud ja neis osalenud inimesed ei pruugi olla objektiivsed. Ogarjovil õnnestus teatri vahenditega luua selline atmosfäär kogu lavastusele, et loos olid koos nii teatraalne, reaalne, ajalooline kui dokumentaalne. See ei ole lihtne. Lavastaja oli avatud ja näitlejad avanesid.

Keda esile tood?

Tähtsaim on, et moodustus trupp, koos töötav meeskond. Suurepärased osad teeb Raimo Pass. Tema kolonel Grabbi, aga ka teised osad. Kolonel – peen, lüüriline, ustav, naljakas segu kõigest.

Elina Reinoldi teenija Juuli – imepärane näitleja, terav, koomiline, särav – mäletan ka tema varasemaid rolle. Rõõm on näha, kuidas ta areneb.

Kuidas mängib see pikk poiss…

Kristjan Sarv?

Jah. Tal on seal palju rolle, aga ta saavutab eredalt selle, mille poole astub kogu Ogarjovi lavastus – see poiss on groteskselt orgaaniline ja usutav.

Kostja?

Ervin Õunapuu foto.

Temal on kõige raskem. Ta on väga hea näitleja, aga mängida presidenti, see tähendab mängida ausammast. Peeter Tammearu on tark näitleja, ta mängib ausamba asemel inimest. Mängib vana, väsinud, kunagi väga tugevat inimest, kes on sattunud suure maailma vasturääkivuste küüsi. Mulle tundub, et see näitleja veel otsib oma Kostjat ja see annab laval ka presidendile uue värvi. Ka presidendil ei ole valmis vastuseid. Ka Kostja kannab valu. See puudutab vaatajaid.

Mida eriti rõhutaksid?

Ma nägin suurepärast lavastaja koostööd kunstnik Ervin Õunapuuga. Teineteisemõistmist. Liikumine, väga intelligentne muusikaline kujundus. Kokkuvõtvalt teatri suurvorm.

Miks sa arvad, et seda lavastust peaks mängima Moskvas?

Ervin Õunapuu söejoonistus.

Jättes kõrvale teatraalsuse ja tulles tagasi ideoloogia juurde tundub mulle, et selle lavastuse näitamine Venemaal on kasulik. Venelased on nagu eestlased ja eestlased nagu kõik teised rahvad maailmas – kohe, kui solvatakse meie omasid, siis kõik solvuvad. Eesti erineb Venemaast selle poolest, et püütakse aru saada oma ajaloost. Venemaa eripära on see, et ajalooga ei saada hakkama, siiamaani arutatakse, milline oli Ivan Groznõi, ja me pole siiamaani nõus sellega, mida tegi Peeter I. See on kauge ajalugu. Nüüd äkki on olemas lavastus sellest, mis juhtus meile lähedal. Et samasugused reetmised ei korduks, siis tuleb seda näidata.

Mulle tundub, et president Pätsi üle ei tohiks täna kohut pidada. Tema suurim soov oli, et rahvas elaks. Me ei saa teada, millise otsuse korral 1939. aastal oleks olnud vähem või rohkem verd…

Juudi õpetaja küsib õpilastelt, mida te teete, kui leiate kotitäie kulda… Esimene õpilane ütleb, et võtab endale. „Sa ei ole aus,” ütleb õpetaja. Teine õpilane hakkab hüüdma: kelle oma see on!? „Sa oled rumal,” ütleb õpetaja. Kolmas õpilane ütleb: „Aga kust ma tean, milliseks ma muutun siis, kui leian koti kulda?” Me ei tea, kuidas käituksime. See mõte on „Kostja ja hiiglase” lavastuses sees.