Raplamaa inimestest võiks Eestimaale teha teatri küll, hea teatri saaks kui seal töötaksid Ervin Õunapuu, Jaan Rekkor, Kristi Villard, Külliki Tool, Maili Metssalu, Priit Võigemast, Mikk Jürjens, Märt Avandi, Leino Rei, Aivar Tommingas, Helen Rekkor, Anne Reemann ja Uku Uusberg.

 

Teatrikülgede küsimustele vastavad Raplamaalt teatriilma jõudnud näitlejad, lavastajad ja kunstnik.

 

1. Milline tuleb sinu teatrisuvi?

 

2. Kuidas suhtud suvisesse teatritegemisse, on see raha teenimise võimalus või huvitav loominguline tegevus?

 

3. Oled sa sellega rahul või tahaksid, et midagi oleks teistmoodi?

 

4. Milline on sinu üks põnev teatrimõte, millele mõtled praegu või mõnikord? (Kuhu liigub meie teatrivanker?)

 

Ervin Õunapuu – vabakutseline kunstnik ( 2009. aasta parim teatrikunstnik)

 

1. Rahulik, teen väga napi kujunduse ühele lavastusele, milles kolm näitlejat.

 

2. Kaks ühes, nagu uuel ajal räägitakse – nii töö kui tasu. Ega ma nendest inimestest, kes räägivad, et raha pole tähtis, aru ei saa. Kui keegi ütleb, et raha pole üldse oluline, küsin alati: aga kuidas sa teatrit teed, kui pole leivatükki taskus või saapaid jalas? Ka pliiatsijupp ja paber, et mõtteid kirja panna, maksab raha, kõigest muust rääkimata.

 

3. Ma ei tea, ma lihtsalt oletan, et kõigega rahul ja kõigiga sõber on inimene, kes pole enam vertikaalne, st lamab puusärgis.

 

4. Just eile lugesin üht kirjeldust Ain Jürissoni elulooraamatust, üht meenutust, sedasama, mida Mikiveri Mikk ka minule kunagi rääkis. Võtan endale õiguse ja kirjutan selle lõigu Aini raamatust maha: „1943. aastal tehti isa eestvõttel Loksa Rahvamajas „Bernhard Riivest“, kus Mikk pidi mängima üht Riivese lastest, kes ema käe kõrval nuttes ütleb „taat, tule koju“. Mikk hakanud juba lava taga nutma, miski läinud tema jaoks niivõrd tõsiseks, et poiss jooksnud ära tegelaste tuppa, ja elu esimene etteaste jäigi tegemata.“

Mikk rääkis seda mulle, kui kujundasin tema Riivese-lavastust Draamateatris 1992. aastal, ja usu või mitte, ma olen sellele mõelnud peaaegu iga päev, vähemalt iga kord, kui räägitakse või kirjutatakse miskit, mis seondub teatriga.

 

Jaan Rekkor – Eesti Draamateatri näitleja

 

1. Püüan teatrisuve kui sellist vältida. Suvel tahaks puhata. Iga aastaga üha rohkem. Juulis küll tuleb Pärnus “Madame Bovary”, aga see on kevadel alustatu vormistamine.

 

2. Kuidas kunagi. Mõlemad variandid on vastuvõetavad. Võib ette tulla juhuseid “2 in 1”.

 

4. Pole mul midagi põnevat. Vahel nagu midagi tuikaks kulmude taga ja kõrvade vahel, aga kas see põnev on. Ja kas need üldse mõttedki on. Seisad, käed- jalad laiali, ja miski huugab ja voogab sust üle ja läbi ja ümber – püüa kinni, mis ta on. Vanker aga liigub edasi.

 

 

 

Kristi Villard – Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna 3. kursuse näitlejaõpilane

 

1. Arvatavasti vaatan mingeid etendusi, “Meeste laulud”on plaanis kindlasti- minu väga suur lemmik. Tahaksin minna Baltoscandalile Rakverre.

 

2. Aeg ei ole määrav. Vastus oleneb materjalist ja lavastaja ideest ja sellest, kuidas lavastaja suudab mind sütitada tema ideed teostama läbi enda. Näiteks Tõnis Mäe “Tarkus” oli eelmise aasta suvetükk, aga ma ei saaks kunagi ütleda, et selles osalemist võinuks nimetada raha teenimise võimaluseks. Ise ma seal kaasa ei teinud, aga ma arvan, et see oli elamus mõlemale, nii publikule kui ka tegijatele.

 

3. Kuna Eestis on sooja aega vähe, hinnatakse suve kõrgelt ja ka selles piires vaba aega, et oleks võimalus põrutada mõnusa ilma korral mere äärde. Kui aga töö suvel on vaheldust pakkuv talvisele (nt. vabaõhuetendus) ja annab endale vaimselt midagi juurde, siis tegutsetakse, sest nii on hea ja põnev. Muidugi ei saa arvata, et lavastuses osalemine ja mere ääres peesitamine võrdväärsed oleks. Igasugune etendus nõuab pingutamist ja pinge tekitamist, puhkust see ei asenda. Aga tunduvalt parem, ma arvan, on suvel töötada eesmärgipäraselt ja sisemise sooviga.

 

4. Mõtlen teemadele, millest räägitakse, miks neid räägitakse, kuidas kajastub ja kuidas ma ise sellest aru saan. Sellele, mis on mulle oluline ütleda, ja mingitele paratamatustele, millele otsin lahendust. Mõteteks neid äkki ei nimetakski, pigem mul on tundmused ja siis ma sõnastan neid. Teatrivanker liigub sinna, kuhu inimesedki, või siis inimesed meile järele. Võib-olla võiks teatrivanker huvi pärast valida mõne toreda käänaku korraks, et värskust saada. Ilu on võib-olla vähe, siirast ilu, vahel ei julge naiivne olla või teadmatuses, et kuidagi tuleb ikka vastus leida. Veiko Õunpuu ütles, et ei pea alati vastama või hiina tarka mängima, kui vastust ei tea, muidu on see valetamine. Vahel piisab sellest, kui probleemile rõhk asetada, ka see võib olla terviklik.

 

Külliki Tool Saldre – Vanemuise teatri näitleja

 

Teen juulis 3. suve järjest “Vihurimäed”, aga parema meelega oleksin teatrist praegu võimalikult kaugel (soovitavalt männimetsas mere ääres). Minu arvamus on, et repertuaariteatrid ei peaks suvelavastusi tegema. Samas saan muidugi aru, et see on nö elu sund ja raha teenimise võimalus. Ideaalis võiks suviti kokku saada just nimelt loomingulistel eesmärkidel inimesed, keda ühendab huvi materjali vastu ja tahe koos tööd teha, kuid kes hooaja siseselt seda teha ei saa.

Aga teatrimõte on juba puhkusel! Päikseliste soovidega.

 

Leino Rei – vabakutseline näitleja ja lavastaja

1. Tartu Mänguasjamuuseumi vastavatud Teatri Kodus esietendus Eno Raua „Sipsik“. Olen selle lavastaja ja mängin ka ise kaasa. „Sipsikut“ mängime suvel mõned korrad, ta jääb ootama sügist. Juunis on proovid Emajõe Suveteatri lavastuses „Põrgupõhja uus vanapagan“, mida mängitakse läbi terve juulikuu Tartus, Toomkiriku varemetes. Juulis ja augustis mängin Suveteatri eelmise aasta lavastuses „Raha“. Eelmine suvi mängisime seda Viimsis, nüüd Tartus, Toomel. Juulis tuleb teha paar päeva taastusproove oma lastelavastusega „Nähtamatu varandus“, mida mängitakse Ugala teatris Viljandi folgi ajal.

2. Mille poolest suvine töö peaks haltuuram olema kui talvine? Kas ajakirjanik kirjutab, sest sees põletab, või sellepärast, et nälg näpistab? Usun, et targalt toimides saab oma tööd teha nii, et seest põletab ja nälg ei näpista. Bussijuht võib ka vahelduseks inimesi tasuta sõidutada, sest see on üllas, aga varsti pole tal raha ei kütuse ega söögi jaoks. Ja ma ei mõista seepärast bussijuhti hukka, kui ta iga kord mu käest piletiraha küsib. Niisiis, see on loominguline tegemine, mille eest makstakse raha.

3. Nagu mujal, on ka teatrivaldkonnas õhku kõvasti välja lastud. Aasta on näidanud, kui palju tuleb töö saamise nimel tööd teha. Väga palju on hüpoteetilisi pakkumisi, kus oodatakse rahastajate otsuseid, mis määravad ära, kas läheb tööks või mitte. Mul ei ole vist varem suveks nii palju pakkumisi tulnud ja samas ei ole olnud ka nii palju ärajäänud projekte. Kas tasub, kes tasub ja kellega tasub on olulised küsimused, aga vähenenud võimaluste juures muutub ehk taas tähtsamaks, MIDA tehakse. Ma olen rahul, et olen hakkama saanud, aga muuta tahaks rahastamise süsteemi. Vabadele ettevõtmistele on võimalik küsida raha erinevatest allikatest. Kõige rohkem ruineerib see, et ei toetata ühte lavastust täies mahus, vaid umbes kolme kolmekümne protsendiliselt. See loob olukorra, kus vaatame kolleegidega üksteisele otsa ja mõtleme, kas peame kõik oma plaanid katki jätma…

4. Mind huvitab – kuhu liigub meie lasteatrivanker? Keegi ei tea täpselt, kui palju on Eestis truppe, kes annavad lasteetendusi ja milline on nende kvaliteet? Riiklike teatrite ja suuremate erateatrite lastelavastuste kohta ilmub vähe arvustusi. Neist me siiski üht-teist teame, aga mitte palju. Täielik kaos valitseb aga lasteaedades gastroleerivate truppide osas. Kes nad on, palju neid on ja mida nad pakuvad? See on stiihia, mis tuleks kaardistada. Miks?

Teatritegijatena peaksime muretsema, sest sealt saab laps oma esimesed kokkupuuted teatriga, seal kasvab tulevane teatrikülastaja. Kui esimene kokkupuude on olnud puudulik, ebamäärane või ükskõiksust tekitav, siis me oleme kaotanud oma vaataja. Ja kümne-kahekümne aasta pärast on teda juba raske, kui mitte lootusetu teatrisse tuua.

Lapsevanemana peaks meile korda minema, mida meie lastega lasteaias tehakse. Teatrietendusi on lasteaias kuus 1-2. See on tähtis osa lapse arengust, tema loovuse ja kultuursuse kujunemisest.

Reaalsuses on seinal silt, et toimub etendus ja kui palju tuleb maksta. Ja siis mõtled, et kergem on maksta kui põhjendada kasvatajale ja eelkõige lapsele, et miks tema seda vaatama ei lähe, kui kõik teised lähevad…

Ilmselt teen mõnele trupile liiga, aga ma tõesti ei tea neist midagi. Kriitikud, palun kirjutage. Väljaandjad, palun avaldage. Ja näitlejad, palun suhtuge oma töösse nii, et ajakirjanikul ei tekiks pähe mõtetki küsida, kas teete seda raha pärast või panete nats loomingut ka?

 

Maili Metssalu – Viljandi kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna 3. kursuse näitlejaõpilane

 

Minu teatrisuvi ei ole ühegi kohustusega seotud, sest nautides veel tudengi privileege, võib hoida neid väärtuslikke päevi piiramatult ringiliikumiseks ja inimeste/paikade uurimiseks. Teatrisuvi iseenda ja oma mõtetega elust, mil ehk korrakski saan tunda seda, et terve nädala (või no vähemalt terve päevagi!) ei pea ma kuhugi minema või kellegi jaoks kuskil tarvilik olema. Suvi on aeg, mil saan ka rohkem muusikale mõelda. Aasta jooksul on kogunenud palju lugude algeid ja sõnu, mis pole tervikuks lihvitud. Kindlasti teeme NolensVolensiga teatri ja muusika põimimist edasi, see ongi vist see teatri nö töö, sest see aitab vormis hoida.

Muidugi proovin võimalikult palju suvetükke vaatamas käia, aga teen kindlasti valiku, kuhu ja millega ma oma aega jagan. Loogiline, et suvetükkidega tehakse raha. Kuid! Suvelavastus annab minu meelest võimaluse mängida loodusega ja keskkondadega, mida muidu ehk kasutada ei saaks. Ja kui leitakse materjal, mis kohaga haagib ja tekst ja keskkond toovad teineteises välja millegi uue, köitva, siis, arvan, sealne looming toidab nii tegijaid kui ka vaatajaid märksa rohkem kui teatrisaalid, millesse tuleb vastav mänguruum alles luua.

Tore oleks, kui inimesed esitaksid endale väljakutseid, teeksid ka enda jaoks huvitavaid lavastusi, et näitlejad tahaksid mängida. Arenemine ja katsetamine. Ahjaa, kindlasti proovin ära käia Saueaugul “Küünitäitmise lugusid ja laule” vaatamas, sest eelmisel aastal ei jõudnud, ja see tundub just see, millest ma räägin. Teades neid inimesi ja neid laule, mille Paabel ka plaadile pani, tean, et see ei saa olla muud kui hea!

Teater on väga ilus viis inimestele midagi öelda, mõtteid vahetada, ka meelt lahutada. Lihtsalt ärme libise olulisest üle või mööda, isegi kui see tundub keeruline ja aeganõudev.

 

Mikk Jürjens – Lavakooli lõpetaja, Linnateatri näitleja

 

1. Minu teatrisuvi jaguneb kaheks, esimeses pooles lõpetan kooli ja puhkan, augustis mängin aga korraga lausa kolmes etenduses. Kõigepealt tuleb Veljo Tormise sünnikodus Kuusalu lähedal välja “Pariisi linnas Londonis” nime kandev etendus, mis koosneb regilauludest ja Veljo Tormise aastakümnete eest Vanemuise lavale kirjutatud “Külavahelaulude” lugudest, kaasa teeb ka Tallinna koor Vox Populi.

Seejärel esietendub Uku Uusbergi muusikaline müsteerium “Jõud”, mida hakkame alates 8. augustist Jänedal Pulli tallis mängima. Ka seal on haaratud koor, sedapuhku Pärt Uusbergi juhendatud ja tema loomingut esitav meeskoor, kus ise ka laulan. Kooriga liitub ka väga kihvt näitlejate punt: Ivo Uukkivi, Argo Aadli ja Alo Kõrve, nii et vägev meeste vägi ootab seda talli ees.

Augusti lõpuks taastame eelmisel suvel Vanalinnas Dominiiklaste kloostri hoovis esietendunud “Kiivad armastajad”, mille on commedia dell’Arte algupärasest materjalist näidendiks kirjutanud ja lavastanud minu kursusekaaslane Kristjan Üksküla. Ka sinna on haagitud palju ilusat muusikat ja laule. Nii et palju teatrit ja palju muusikat, igavesti ilus kooslus. Ootan väga seda kiiret aega ja olen õnnelik, et enne seda suvel ka puhata saan.

 

2. Ma olen seni sellega kokku puutunud kaks suve. Kaks aastat tagasi tegime Ukuga Käsmus oma kursusega esimese lavastuse “Ahoi” ja eelmine suvi “Kiivad armastajad” Kristjaniga. Mõlemast on minul küll ainult väga häid mälestusi, nii et igatahes loominguline tegemine. Eelmisel suvel juhtus küll nii, et tuli palju proove ja etendusi teha ja puhata sai vähe, selleks loodan sel suvel endale rohkem aega võtta, aga tegelikult on suvel ilusate etenduste tegemine üks suur kingitus, vähemalt minu jaoks on need kaks etendust seda seni küll olnud.

 

3. Ma ei oska küll kusagilt otsast nuriseda. Olen ikka üsna palju suviti teatris käinud ja harva pettuma pidanud. Ma usun, et suvi on väga loominguline aeg ja väga huvitavaid koosluseid tekitatakse suvelavastusteks, selliseid, mida ülejäänud aasta jooksul teatris ei näe. Suves on palju inspiratsiooni, palju on juba õhust võtta, ja inimesed on avatud ja värsked.

 

4. Mõtlen täna, et teater on väsitav (mul lõppes just “Margarita ja meistri” etendus, mis on kolm tundi tõsist higistamist), aga pakub samas ikka ülima tunde, rahulolu, miski on antud, edasi kantud.

Teatrivanker liigub inimese poole, seda loodan ja tegelikult näen ka.

 

Märt Avandi – Eesti Draamateatri näitleja

 

1. Üsna tavapäraselt tihe, samas ehk mitte nii tihe, et ise midagi vaatama ei jõua (jälle). Draamateatri suvelavastust “Pikk päevatee kaob öösse” mängitakse Keila-Joa mõisas taas, juba kolmandat suve. Teiseks asjaks saab olema “Küüni täitmise lood ja laulud” Saueaugu teatritalus, mida eelmisel suvel ka juba mängiti, sel korral saab see olema eelmisest aastast pisut teistmoodi, kampa tuleb ka Ain Lutsepp, keda eelmisel aastal polnud.

 

2. Eks ta mõlemat ole, raha on ka tore. Aga eks see olene ikka projektist enesest. Ma pole sellisesse “rahamasina” projekti sattunud (noh, ma pean silmas mõnd kerget komöödiat, millega tuuritatakse mööda laululavasid ja staadione) ja ei satu ka ilmselt. Aga suurim võlu suviste projektide juures on minu jaoks kirjud näitlejate kooslused ja need kohad, kus teatrit tehakse. Puutud kokku näitlejatega, kes pole sinu koduteatrist ja keda iga päev ei näe, ning satud vahel kohta, kus pole kunagi varem käinud. Elad seal paar kuud, teed proove, harjud ja harilikult kiindud sellesse kohta ja nendesse inimestesse (see on peaaegu reegel, vastasel juhul ei tuleks midagi välja). Mul on sääraseid kohti Eestimaa peal ja sääraseid erinevaid inimesi juba päris palju, mida ja keda helgusega meenutada. Selles on võlu. Suur.

 

3. Mulle väga meeldib, et suvel tehakse teatrit, see on ülalmainitud põhjustel värskendav. Ja tehakse aina mitmekesisemalt, valik, mida vaadata, on lai. Ja eestlastele, nagu näha, meeldib suvel sõita kuhugi lageda taeva alla vihma kätte lõdisema. Sõge rahvas. Võluv, ausalt, ilma irooniata.

 

4. Teatrivanker liigub ettenägematult, aga põnevalt, seda kindlasti, aina põnevamalt. Mõtlevat ja mõtlemapanevat teatrit ja erinäolisust on aina rohkem. Suveteater ei ole ammu enam (ainult) kerge meelelahutus.

Põnevat teatrimõtet ma sulle ei ütle. Sa paned selle ju lehte. Siis kõik näevad.

 

Priit Võigemast – Tallinna Linnateatri näitleja

 

1. Teatrisuvi tuleb üle pika aja täiesti teatrivaba. Ja mul on selle üle ütlemata hea meel, sest vahepeal kuhjus tegemisi ja plaane ja ideid arutult palju ja see tekitas paraja annuse ebavajalikku stressi. Õnneks sekkus loodus või saatus või juhus ja tegi oma korrektuurid. Sellel suvel puhkan teatrist.

 

2. Või huvitav loominguline rahateenimisvõimalus… Oleneb, kes, mis ja kus ja miks. Olen osalenud päris mitmetes suvelavastustes ja raske on neid liigitada ühele või teisele poole. Mõni on tembeldatud kommertsiks, aga mina ise olen sealt saanud väga võimsa emotsionaalse ja loomingulise laengu (ja olgem ausad, olen enda arvates saanud ka väärilist tasu). No mis sa hing oskad veel tahta.

Ma usun et ükski lavastus ei ole juba ette halb või hea sellepärast, et teda mängitakse suvel.

 

3. Vahepeal tekkis selline tunne, et repertuaariteatrid proovisid sügise ja talve kuidagi suurema kärata mööda saata, et siis suvel hirmsa kogupauguga lajatada ja hea kassa teenida. Alguses oli uus ja huvitav, aga siis tekkis pisike trots… Nagu ärakasutamine või nii. Nüüd on see vaibunud. Suvi devalveerub, kui kõik oma panused ainult sinna panevad.

 

4. Jään vastuse võlgu. Võibolla sellepärast, et mul polegi põnevaid mõtteid või ei oska ma näha suurt pilti. Või ei ole ma selle Eesti teatrivankri marsruudiga kunagi eriti kursis olnud ja sellepärast oma südant valutanud. Aga võibolla sellepärast, et ma ei oska seda Eesti teatrit kuidagi ühte vankrisse paigutada… No läkski targutamiseks. Aitab.

 

Uku Uusberg – Eesti Draamateatri näitleja, lavastaja

 

1. Väga huvitav ja töine suvi tuleb, ma loodan. Mis loodan… Huvitav tuleb see suvi kindlasti. Sest on töine. Olen seotud kahe suvelavastusega. Ühes teen kaasa näitlejana (Emajõe Suveteatri “Põrgupõhja uus vanapagan”) ja teise lavastuse lavastan ise (“Jõud” Jäneda Pulli tallis, etendusasutus R.A.A.A.M. – i alt). Ma mõtlen kuidagi nii, et noores eas tohin ma endale põhjalikku puhkamist lubada ainult ühel kindlal põhjusel… Ja kuna mul on veel selle põhjuseni natukene aega, siis püüan ennast distsiplineerida ja hoida virgena ka suvel, muidu kukun igavusest harjuma…

2. Minu jaoks on see kindlasti esmalt, teisalt ja ka kolmalt ülimalt-ülimalt huvitav, lausa vajalik puhtalt loomingulisest aspektist, sest siis, ja kahjuks praeguses ajas a i n u l t siis, saavad sündida uued trupid, uued loomingulised jõugud, uued kooslused. See elavdab iga näitlejat, iga lavastajat. Uus sünergia. Lihtne näide: mulle väga meeldivad Linnateatri näitlejad Alo Kõrve ja Argo Aadli ning mulle väga meeldib Draamateatri kolleeg Ivo Uukkivi. Ainus võimalus neid omavahel kokku viia ongi suvel ja seda ma lavastuses “Jõud” ka teen. Samamoodi ootan ma ise näitlejana koosolemist, koos mängimist näitlejatega, kellega ma puutun kokku sel suvel Emajõe Suveteatris. Seal on mitu-mitu kolleegi, kes on mulle kohe väga sümpaatsed, kelle ees mul on täiesti pädev aukartus ja kellega mul tõenäoliselt rohkem ei pruugigi tekkida võimalust koos mängida. Ootan neid proove väga. Õnneks on mul noore näitlejana praktiliselt iga töö selline. Alati on keegi, kellega saab esimest korda laval otse silma vaadata. Ja see on üks suurimaid mõnusid selles töös. Silma vaadata. Laval.

3. Minu jaoks on niikuinii halastamatult kurb tõsiasi, et selline uute vereringete tekkimine toimub Eesti teatris ainult 2-3 kuul, kuigi aastas on 12 kuud…

Raha suudavad teenida vähesed üksikud. Teatriga üleüldse, ma mõtlen. Saab elada, isegi hästi elada, aga mitte teenida. Teenida oskavad need, kes ongi selle eesmärgiks seadnud, sellest oma uue “mängu” teinud, kuhu suunata oma andekuse olulisimaid aspekte ehk kirg. Miks? Sest teater, sellisel kujul (nagu ta 9 kuud aastast on), võib end nähtavasti ammendada. Mina olen veel noor ja uljas ning mul ongi lihtsam. Ei ammendu veel. Lisaks on mul pangalaen ka, mistõttu mu raha on virtuaalne, ei ole emotsionaalset sidet.

Ma olen väga rahul tõsiasjaga, et Eesti inimesed “lubavad” näitlejatel-lavastajatel suvel teatrit teha, ehk siis, nad käivad etendusi vaatamas. See, miks see mulle oluline on, sai loodetavasti selgeks eelmises vastuses, uued sünergiad arendavad, tõstavad lendu ja annavad mõnikord tagasi isu ja usu. Minu suur hirm on, et see kõik, see publiku huvi, et nüüd sel suvel see äkki muutub. Ma väga loodan, et ei muutu. Samas piletid maksavad tõesti liiga palju. Publiku aktiivne huvi suvel on üks ja ainus eeldus, et suvel saaks teatrit teha. See on suurim kingitus näitlejatele-lavastajatele, see võimalus.

4. Põnev see mõte ei ole ja pidevalt selle peale ei mõtle, aga… See, kui kaduv see teater on, võtab ikka aeg-ajalt silme eest mustaks… Ajal, kus peaaegu kõik on kuidagi kuhugi jäädvustatud… Ja see pole minu jaoks pelk romantiline viibe rannalt, see on ikka päris karm absurd…

Aivar Tommingas – Vanemuise teatri näitleja

 

Olen oma otsaga juba Raplamaal Hõredal. Rõõmustan, et eelmisel aastal pandud küünikatus lumele vastu pidas, niidan ja käin metsas. Teatrile ei taha mõeldagi. Olen kogu suve siinmail, kui sääsed mind ära ei söö.

 

Anne Reemann – Tallinna Linnateatri näitleja

Olen praegu Vigalas. Just panin kurgid maha. Taimedega tegelen, mulo neid ikka on. Loodan väga, et minu suvi tuleb teatrivaba. Võib olla ma vaatan mõnd etendust, aga ma ei ole ka selles päris kindel.

Kui kuulen, et midagi väga head on tehtud, siis lähen vaatama. Aga ma tunnen rõõmu maalolemisest ja siinsetest tegemistest. Tahan raamatuid lugeda ja oma toimetamisei toimetada.

See su rahateenimise küsimus, sellele ei ole ühest vastust. Muidugi tehakse asju ka raha pärast ja paljude asjade puhul on eos selge, et sealt ei saa midagi huvitavat tulla. On neid ka, kes suvel teatrit kunsti pärast teevad, aga ebaõnnestumiste eest ei ole kunst kaitstud, nagu sa tead.

Seda kuhu teatrivanker liigub…vat ei tea. Mul on vahepeal küll olnud selliseid mõtteid ja perioode ku vaatan, et ei see teater ei arene enam kusagile. Korratakse, rõhutakse välisele…tehakse peliskaudset tilu-lilu-liitamist. Ma rvan, et see külg võiks jääda rahvatetri kanda. Ärme võta neilt seda leiba ära.

Samas ma nüüd arvan, et noored me teatris avastav vana uuesti ja liiguvad edasi, ma tahaks näha ja uskuda sisulise pusimise võludesse.

Ma ei ole selle vastu, et suvel teatrit teha, aga vahepeal mindi üle piiri, mängiti igas õues ja see kaotas teatrimaitse.

 

 

Helen Rekkor- näitleja ja lavastaja

Helen Rekooril oli 2010.aasta maikoo teatri kuu. Viimast korda mängiti Tartus Genialistide klubis tema 2009.aasta juunis esietendunud lavastust “THEISED”. Tehti taastusproove. Lisaks esietendus 26.mail samuti Tartus Heleni dramatiseeritud, lavastatud ja muusikaliselt kujundatud lugu “Lolla” .

„”Lolla” on lugu eestlaste Koidulauliku enamusele kõige tundmatumast, kuid inimese kujunemise seisukohalt ometigi kõige olulisemast ajast – tema lapsepõlvest. Siit saame teada, kuidas kujunes väikesest tüdrukust , keda kutsuti Lollaks, eestlaste ärkamisaja ja kultuuriloo üks olulisem tegelane.

Lavastus toob lastele ja noortele lähemale kirjandusõpikustest tundud ikooni. Postamendikuju ärkab ellu ja lapsed saavad kaasa elada nende endavanusele Lydia Koidulale, tunda tema rõõme ja muresid, avastada koos temaga eesti keele rikkusi, saades ühtlesi ettekujutuse tolleaegsest eluolust ja tutvudes ajalooga.“ kirjutatakse laulupeo muuseumis mängitud lavastust. Tänaseks on selle tetritüki mängimised kahjuks otsas, 3.juunil mängiti „Lollat“ ametlikult viimast korda. Õnneks on lavastuste saatused tihtipele teistsugused kui planeerijad seda arvavad.