Jaan Toominga, Nero Urke ja harrastusnäitlejate „Hamlet” Elva Lendteatris on Shakespeare´i värsstekstil põhinev maapealne põrgu. Nii kõlab klassika 21. sajandi esimesel veerandil.

Mu vana hea sõber ütleb, et vaatas üht hiljutist esietendust: „Laval oli tehniline tulevärk, aga ainus, mida polnud, oli teater.” Elvas esietendunud „Hamleti” kitsukesel laval oli lavakujunduseks vaid kaks taburetti. Valgustus oli lahendatud vaid nelja prožektoriga. Kui seda situatsiooni kirjeldasin, ütles üks tark, et jajah, vaene teater. Aga ei ole! See hoopiski oli rikas, see suure tähega Teater. Mõtlesin, kuidas ma ütlen lugejale, et see, mis laval sündis, mulle pööraselt meeldis. Kohe tekkis küsimus, kas kurjuse kvintessents saab siis meeldida. Vastus on, et ei tohiks, kui oled normaalne inimene. Aga see, mille tegijad vaatajateni tõid, mõjus, lihast läbi ja luudeni välja.

Kunst on plahvatuse laps

Nero Urke Hamlet on nii laetud, et plahvatab. Temas elavad deemonid, teisiti ei oska seda sõnastada. Hamlet on hull, Hamlet on filosoof – me vist kõik arvame teadvat, kes Hamlet on. Urke Hamlet, tundub, ei tea tihtipeale ise, mis temaga toimub. Millised mõtted ta sees tunneteks saavad ja kuidas need siis väljenduvad. See on võimas mäng ja muundumine, mida näitleja vana Williami täpset teksti edasi andes endast leiab. Keegi võiks kokku lugeda, mitmekümne eri häälega mees on Urke Hamlet! Mis toonid ja pooltoonid, milline kaskaad eriilmelisi ja -kujulisi tüüpe. Kuni selleni, et lõpp on… vaikus.

Lavastaja Jaan Tooming on öelnud, et näitleja ei kehastu kellekski teiseks, näitleja moondub. Just seda moondumist näitleja Nero Urke, kes tegutsedes ei ole kordagi leige, valdab. Ta mängib keemistemperatuuril kogu aeg ja siis keeb üle ja siis keeb veel ülekeemisest üle. Nii mõjuvad pooltoonid ja pausid külmavärinaid tekitavalt. Elurütmid vahetuvad ja küsimus „olla või ei?” on appikarje. Selles lavastuses ja Nero Urke suus kõlab see meie kõigi appikarjena. Ma ei usu, et saalis leidub pärast etenduse nägemist kedagi, kes küsiks, mis sellel Hamletil viga on. Piir inimesele omase hulluse (oleme harjunud seda enamasti normaalsuseks nimetama), selle juurde mängitud hulluse ja selle hulluse vahel, mida me ise enam ei juhi, on õhkõrn. On tegelikult olematu. Kas Hamlet ja kas meie saalis oleme hullud või hullupööra kavalad?

 Ootamatud kohanemised

Lava moondujate maailmas läheb Ophelia hulluks.  Anne-Mai Tevahi mängitud hullus ei ole meeldiv vaadata, tekitab valuaistinguid. Ta isa Polonius, Margus Mankin mängib kuningatele lähedal seisva mehe eriti vastikuks limukaks, on tegelikult kurjategija. Claudius, kes on venna tapnud, kuningaks saanud ja oma venna naise oma voodisse vedanud – Rein Annuk loob uskumatult vastiku inimtüübi. Mehe, kes ei usu mitte kedagi ega midagi, vaid ainult kahtlustab.

Siin on paras kirjeldada ühte stseeni, kus Claudius püüab palvetada. Mäletate ju, et see algab sõnadega: „Mu süü on jälk, see lehkab taevani.” Palvetamist vaatab pealt Hamlet, kes tahaks palvetajat tappa, aga siis otsustab, et see on liiga kerge kättemaks. Tooming on väikese lava kitsa ruumi misanstseenid teinud nii täpeks, et palvetada püüdev Annuki Kuningas ja Urke Hamlet peaaegu puudutavad teineteist. Nende vahel on kaks kurjust, seda saaks nimetada ju ka surmaks, aga nii ei lähe, sest kurjuse jaoks oleks surm pääsemine.

Nojah, seda peate nägema ja kuulma, sest pea kaks tundi kestavas etenduses on ootamatud kohanemised, nii tekstilised kui misanstseenilised reegel, mitte erand.  Meelde tuleb stseen hauakaevajaga… Korraga on laval kaks tänase maailma noort tudengit, Horatio – Mikk Sügis ja Hamlet. Ilusad noored inimesed äkki ja siis see jutt: vaene Yoric, vaene narr… surma ees oleme kõik võrdsed, elu on õudus, kui seda elada… Kuidas?

Kuidas oleks nii, et saaks öelda: nii on õige. Lavastaja Jaan Tooming seekord ei näe või ei näita väljapääsu. Ei päästa maailma armastus, ei palved. Vaatasin Elvast tagasiteel selget tähistaevast ja küsisin endalt, miks nii on läinud. Sosinad ja karjed selge taeva all nagu Toominga ja Urke „Hamletki”. Ainult appi saabki veel karjuda.

Asja armastajad

Ma ei saa lahti mõttest „ja kõik see sündis Elvas!”. Lugesin mõni päev enne Lendteatri Hamleti esietendust Eesti teatriagentuuri showcase festivali draamamaa.weekend kava. Eesti keeles tähendab see programmi, mis valitud näitamiseks siia kutsutud välismaa teatritegelastele. Mulle tundus see üsna tavapärane. Soovitan korraldajail viia kriitikud sellest ette kuulutamata Tartusse vaatama erakordset „Hamletit”, etendused Tartus on 2. ja 3. novembril. Uskuge, et see on erakordne ka maailma festivalide mastaabis.

Mis Elvasse puutub, ei püüagi hakata harutama, kes on harrastaja, kes paberitega proff. Need, kes seal teatrit teevad, armastavad seda, ja see on, mis tähtis ja määrav.

Lavastaja Jaan Tooming olevikust „Hamleti” kavalehel

Kasvab kuritegevus, kasvab töötus ja vaesus ja tekivad üha üha suuremad slummid. Ja ülerahvastatus kasvatab ka globaalset soojenemist, tekitades looduskatastroofe, mere veetase tõuseb, uputab linnu ja saari ja õhu temperatuur tõuseb nii, et inimkonnal pole enam võimalik elada.

/…/ Ja siis ütlebki Sir David Attenborough, et inimkond on Maa katk. Ja praegune Hamlet peab elama selles katkumaailmas, mis üha kiirenevas tempos tormab kuristikku.

Ja ei jää meist mälestust, me hajume nagu suits õhku ja kui meid enam ei ole, siis saabub lõpuks Maa peale rahu.