Raplamaa Pirgu arenduskeskus ja seal sees ennast ja eestlaste olemust avastanud Merle Karusoo juhitud Pirgu Mälukild tähistasid kolmekümne aasta möödumist sünnist.

Lugu ilmus Maalehes, pildistas Viio Aitsam.

See pidi olema ikka mõni aasta hiljem kui 1987. Ma olin teatrist Saaremaale metsavahiks läinud. Seal kodustunud. Aga teatrisse siis ilmselt ikka kiskus. Seda enam, kui teatritegemise taga on Merle Karusoo. Kummaline, et ma ei mäleta etendust. Mäletan hoopis Pirgu truppi ehk Mart ja Ants Johansoni, Marko Matveret ja Katrin Saukast. Tahan mõelda, et nad Kuressaare Kuursaalis mängisid lavastust „Aruanne”. Vaatajaid oli nii palju, et kõik ei mahtunud saali istuma. Siis tuli saaliuksele Merle Karusoo, ütles, et mahume, kui ennast koomale tõmbame. Kamandas nooremad saali seina äärde maha istuma, juhatas vanaemad ise toolidele istuma. Tassis kusagilt toole juurde. Ja see on meeles. See atmosfäär.

Aruanne

4. augustil 2017 räägib Maria Avdjuško, kes koos Jaan Tättega peale eelnimetatute mälukillus tööd tegid, Pirgu mõisa trepil, et kui ta Pirgusse õpetaja Karusoo kutsel tööle tuli, siis oli elu tema jaoks veel nagu lill. Ütleb selle iseloomustamiseks, et tundis kõiki. Mõtleb veidi ja lisab – punkareid.

Keegi mäletab, kuidas Marko Matvere ja Maria IŽ-mootorrattaga ekspeditsioonile läksid, elulugusid korjama. Oli olnud atraktiivne vaatepilt. Ja siis selgub, et Ella Kaljase päeviku tõi ekspeditsioonilt just Maria. Päevaraamatu, kus sees küüditamiste lugu, millest sai lavastus „Aruanne”.

„Kuule, siis ma kogusin, arvan et ühe kolmandiku oma lauludest,” ütleb Marko Matvere, kes Pirgus olles veel lavakoolis õppis. „Mind see sotsioloogia pool absoluutselt ei erutanud, aga ma kohtasin inimesi, kes teadsid väga palju laule. Peast või siis lugesid sõnu maha. Neist kolmandikku ma täna oskan.” Marko naerab, et õppis Pirgus olles inimestega suhtlema. „Kuidas neilt välja pressida laule.”

Kõige vanem inimene, kelle juures ta laulude sooviga käis, tõsi, see oli juba pärast Pirgut, oli 106aastane. „Laekusin kohale, ta tütar oli juba üle 85. Seal oli patsakas laulikuid. Ma haistsin head saaki – siit tuleb!” Ja siis nad lappasid laulikuid koos. Marko ütleb, et jõid konjakit ja see naine oli läbipaistev. „Nagu vaimolend, ainult silmad hõõgusid.” Sadu laulusõnu oli kirjas. Marko küsis, et kas mäletate viisi ja sai ikka vastuse, et ei mäleta. Niimoodi umbes tund aega. „Siis ma lõpuks nagu vihastusin… Küsisin, mida te üldse mäletate? Ta ütles “töö, tööd mäletan”. Ta mäletas elust tööd. Ühe korra oli kolhoosi bussiga Leningradis käinud.”

Täna oleks taas vaja Pirgu vaimu

Harri Õunapuu, hilisem Eesti vabariigi põllumajandus- ja ka rahandusminister, oli see mees, kes 1987. aastal Pirgu arenduskeskuse asutamisele alla kirjutas. Ta oli sel ajal Rapla rajooni ATK – agrotööstuskompleksi, esimees. Ta tõi Ülo Vooglaiu Pirgu mõisa, mis põllumeeste rahaga oli varemetest üles ehitatud, ja pakkus, et tee siia midagi. „Meie, seega siis Raplamaa põllumehed, kolhoosid ja sohvoosid, maksame.”

Andrus Ristkok, esialgu Pirgu Info-, Õppe- ja Arenduskeskuse esimene teadusdirektor ja hilisem Pirgu arenduskekuse juhataja meenutab, et hiigelajal oli neil tööl 58 inimest.

Arenduskeskuse asutamine ei tundu Harri Õunapuule täna üldse hullu mõttena. „Ma arvan, et see oli siis vajalik. Ei mingit hullust.” Ta lisab: „Mul on hea pensionil olles kõrvalt vaadata. See, et riigi valitsemist meil enam ei õpetata, inimesed lihtsalt pannakse paika. Nii ei saa riiki valitseda.”

Tema sõnul Rapla majandite juhid said väga hästi aru, et elu saab edasi minna vaid uuringutele toetuva tarkuse ja õppimise abil ja nad olid sellepärast valmis panustama ka Merle Karusoo juhitavasse elulugude kogumisse, nende mängimisse ja kaardistamisse. „Mõni kindlasti magas ka, kui Ülo Vooglaid rääkis, aga see on elu osa. Ma arvan, et õnnestumise põhjus oli see, et need, kes olid otsustajad, oskasid suunda valida,” ütleb Harri Õunapuu.

Sälkus süda

Küsin Ülo Vooglaiult, kuidas ta valis inimesi Pirgusse? „Ma kutsusin siia neid, kelle süda on sälkus. Kellel ei ole ükskõik, mis Eestist saab ja mis siin toimub.” Ta jätkab, kasutades väljendit “ergud ja targad inimesed”.  „Kui inimesel on kõik need kolm omadust, siis muu ei olegi enam tähtis, kõigist saab poole aasta jooksul asja.”

Vooglaid ütleb, et tundis Merle Karusood juba Tartu ülikooli sotsioloogialabori aegadest (labor tähistas just 50 aasta möödumist loomisest. MM). Ülo ütleb ka, et Karusood kutsudes oli esialgne mõte, et ta hakkab lavastama tänapäeva. „Dramatiseerima ja esitama inimestele neid probleeme, mis tänapäeval on tekkinud. Kui nad tutvusid siinsete inimestega ja eludega, siis nad olid ise ka üllatunud neist põnevatest lugudest.” Ülo mäletab üht Pirgu saali etendust, mis tuli katkestada, sest kõik nutsid ja näitlejad ei saanud edasi mängida. „Inimesed ärkasid. Ja lakkasid tasapisi kartmast. Teatrist võimsamat äratajat ei ole,” ütleb Ülo Vooglaid.

Pirgust sai alguse elulugude kogumine

Ülo Vooglaid kasutab väljendit “sälkus inimesed”, Merle Karusoo ütleb, et tema oli inimene, kes ei mahtunud Pokrustese sängi. Tähendab, et temas olid ühendatud sotsioloogia ja lavastaja teadmised. „Ma ei olnud siis õieti siin ega seal, olin ära tulnud tollasest Noorsooteatrist. Meie esimene tööülesanne Pirgus oli, et pidime kaardistama siin ümberringi elavate inimeste eluolu.” Merle Karusoo ütleb, et Pirgus teatrit tehes nad veel mõistet dokumentaalteater ei kasutanud. Enne Pirgut oli Karusoo teinud juba kaks lavastust „Kui ruumid on täis”, mis mõlemad sisuliselt publikule ära keelati.

„Me kohe oma esimesel ekspeditsioonil leidsime Ella Kaljase päeviku. Hakkasime seda mängima ja tõtt öelda mina üldse ei jälginud seda, mida meilt oodati või mida mitte. Me olime veendunud selles, et see väga oluline.”

Karusoo jaoks algas Pirgus teadlik elulugude kogumise aktsioon. „Siit läks lahti see, millest moodustus Tartu kirjandusmuusemi juures “Eesti elulugude ühendus.” Sealtkaudu on välja antud elulugude kogumikud. Seoses Eesti vabariigi 100. sünnipäevaga on üks kogumik veel ilmumas.

„ „Ruumide” kogemus andis mulle selle teadmise, et meie elulood olid keelatud. Mõtlesin selle läbi ja hakkasime neid päris teadlikult koguma. Sest parasjagu algas aeg, kus need inimesed, kes rääkisid, olid juba äraminejad. Enne seda ei räägitud või räägiti väga väikestest ringides. Meile hakati rääkima.” Lisaks neljale lavastusele tehti Merle juhtimisel Pirgus palju sellist, mida nad ise nimetasid Pirgu mälukillu lauludeks. Tähistati küüditamise aastapäevi, pommitamiste aastapäevi, loeti ette tekste, mida nad olid inimestelt saanud. „Me ei jõdnud kõigest lavastusi teha, korjasime elulugusid edasi ja kirjutasime korjatu üles. Aga jupikaupa katsusime selle kõik inimestele tagasi anda.”

Merle sõnastab elulugude erinevuse täna rohkesti ilmuvatest inimeste enese kirjutatud elulooraamatutest. „Eluloo-intervjuudes inimene räägib seda esimest korda. Elulugu sünnibki sellel hetkel. Inimesed ise teadvustavad selle, mina teadvustan selle ja ma saan sealt alati mingi tähendussõna. Ja need tähendamissõnad on mulle tähtsad!” Meid on ainult miljon. Merle sõnul on meid täpselt nii palju kui meid on meie elulugude mälupangas. „Ja siis on meid ühel päeval kaugelt rohkem kui miljon.”

Pirgus oma Raplamaa teekonda alustanud Mikk Sarv, mõtiskles oma sõnavõtus toast tuule peal. „Asjad juhtuvad. Mulle meeldib öelda, et maailma juhitakse juttudega ja maailma luuakse lugudega.” Lugude kõnelemine hoiab meid elus. Tuul kannab vaimu. Ja see on meie tuba, kus võiks elada oma luba.

Pirgu märgid

• Arenduskeskus loodi Ülo Voogliu tarkusele toetudes 1987 aastal

• Aastal 2000. ilmus Pirgu märgi all sotsiaalteadlaste Eha-Mai Grafi ja Maarja Pauli raamat „Üldsotsioloogia”

• Merle Karusoo ja Pirgu truppi lavastused „Aruanne. Ella Kaljase päevik” eietendus 1987.aasta 17.juulil, „August Oja pävaraamat” 26.juuli 1990, „Theodor Maripuu kirjad” 24.oktoober 1990 ja „Aastapidu” 24veebruar 1990. Lisaks palju luule ja lauakavasid.
• Pirgu arenuskeskuses sõlmiti esimesed Rapla rajooni välissuhted. Seda kaudu läksid välismaale õppima siinsed talupidajad… Korraldati juhtimiskoolitusi. Seal olid esimesed Rapla maakonna arvutikoolitused.
• Pirgus tehtu siirded ulatuvad paljudes valdkondades tänasesse päeva.