Kui lähed oma aiast, sõprade juurest availma kultuuri juurde, sõbrakeste manu, mida siis märkad ja mis mõtted tulevad.

Nüüd olen tagasi oma aias. Viimati istusin siin viie päeva eest. Kõik kõrbes. Kastsime oma noori puid. Meil on puid, erilisi, põliseid ja tittesid usun, paarsada. Arvan, et nad tunnevad mind. Vihma on sadanud vahepeal. Värske on kõik jälle. Linavästrikul on teist korda pojad. Pojengil on esimesed õied.

Ratsionaalne ilm

Ragnel on samuti aed. Ta õpetab ajakirjandusmagistrante ja käib kodust Tallinna külje alt Tartus tööl. Ma temaga vahel kaasa sõidan.

Seekord räägime sõidul ühest kultuuriuuringust. Mind vaevab, et selle järgi loeb kultuuriväljaandeid vaid viiendik eestlastest.  Vaevab, sest olen kirjutaja. Tõsi, et ma ei kirjuta nendes lehtedes-ajakirjades, mida ülikool kultuuriministeeriumi tellimusel uuris. Aga eralehtedes on kultuur ammu vaeslaps. Esikülgedele jõuab, kui keegi tegijatest varastab või naist lööb.

Poeetilise mõtte kadumise üle saan just ajakirjandusele mõeldes kurvastada. Ma ise ka hakkan juba leppima, et mu poeetilisi pealkirju ratsionaalseks keeratakse. Siis saadavat aru ja loetavat rohkem.

Ragne räägib, kuidas loomemajandus eesti kultuuri kahjustab. See uuringust tuleb völja. Mina olen seda väljendit alati rumalaks sõnaks pidanud. Ametniku ajudega kultuursed mitte.

Mõni päev hiljem kuulen kaasaegse tantsu suurkujust, kes ennast on pühendanud projektide kirjutamisele. Kirjutab välismaa fondidele ning tantsitabki ennast ja teisi kusagil Jaapanis. Jaapan on kaugel, Eesti on kaugemal veel.

Varahommiku luule

Tartus on ilm külm. Joome Indrek Hirvega Raekoja platsil kohvi. Küsin, mis ajal ta luuletab. Selgub, et hommikul, nii neljast alates. Tal vist sügisel uus luulekogu tuleb, Ülo Soosteri illustratsioonidega.

Mitu korda mõtlen, et pean laskma Hirvel rohkem rääkida. Ei õnnestu. Räägin ise teatrist, selle eluhingusest, Hamburgis lavastatud Kirsiaiast, kus suguvõsa oma esivanema surma ootab, et kirsiaed maha raiuda, kinnistu ära müüa ja koos Pariisi sõita.

Indrek kuulab ja ütleb äkki: „Hamburgis on Pariisi sõitmisel oma tähendus.” See mind siiani kummitab. Mis tähendus siis on? Hirv läheb ujuma.

Ootan õhtut ‒ Tartu lauluväljakul tahan vanamehi kummardada. Meeltesse tükib miskipärast Teheran. See, kuidas me Ervin Õunapuuga hiigelsuurest mošeest väljusime. Kuidas ma mägesid vaatasin, mis üle kõige, ja mõtlesin: kõik on tegelikult korras.

Ajas kaduvad väärtused

Ivo Linna ja Tõnis Mägi kontsert kannab kõiki neid väärtusi, mis täna enam moes ei ole: harmoonia, ilu, esteetika. Seda viimast sõna ju enam suurt ei kasutata üldse või kui, siis kirjeldamaks midagi, mis väänatud ja vägistatud.

Siin kontserdil on nii maitset kui aegade sidet. Lauljad ütlevad, et on laval olnud kahepeale kokku sada aastat. Kõik, mis sünnib külmas õhtus, on pisiasjadeni täpne. Kontserdiplatsil ei domineeri õllereklaam ja enne algust ei mängi ootemuusikaks tümakas, vaid viiulid. Ja saab olla nii, et on läbimõeldud ja ometi higega ilus.

See, mis sünnib, on etendus, mille avab inglasest helilooja, romantiku Edward Elgari „Pidulik marss”. Algab ajaseoseid täis lugude jutustamine, selline, nagu sadu aastaid tegid rändlaulikud.  Kõik on tuttav, aga on uus. Nagu aastaaegade vaheldumine Eestis, maal.

Saatebänd Estraadiraadio on omaette ime ‒ need seaded, puhtus, harmoonia, fiiling, millega laval ollakse, on üsna haruldased asjad. Lisaks laulavad Linna ja Mägi sellises eesti keeles, mida enam ei kuule. See intoneerimine, need vokaalid!

Kui õpetaksin mis tahes koolis, ka tuumafüüsikat, saadaksin oma õpilased sundkorras sellist kontserti nägema ja kuulama. See on hariduse osa.

Aga see mõte käib ka, et Tõnis Mägil ilmus plaat „Tundmatu  MÄGI”. Kas kontsert on siis nagu unustatud näidend, sest on kantud sellest kultuurijuurest ja esteetikast, mis justkui kaduma hakkab? Või pole lihtsalt moes?

Kui meel pärast kontserti alles selles muusikas, saan arvuti kaudu kodust teate, et Ilse Rahkema on surnud. 93 aastat anti talle elada, avatud meelega. Viis klassi külakooli oli sellel targal naisel, kelle maailm oli nii suur, et ulatus Teherani mägede tippu…

Omakasu ja usk

Jään Tartusse. Guido Kanguri kuuekümnendat sünnipäeva tähistab hoopis Emajõe suveteater, Jaani kirikus esietendub Loone Otsa Karl Ristikivi ainetel kirjutatud näidend „Katarina mõrsjalinik. Risti ja kivi tee”. Guido Kangur on selles loos Karl Ristikivi (korraks ka paavst ja siis kuuleb ta häälest Jüri Järveti intonatsioone). Ta just on, mitte ei mängi. Kahtleb kirjanikuna kõiges, mu meelest ka ristiusus ja jumalas. Meelde jääb arutluskäik, et äkki on religioon meie ajal oma sisu kaotanud. Või mõtlen ma selle ise välja? Lavastaja ja lavastus ei rõhuta suurt midgi.

Ristikivil ja ka etenduses on papid täissöönud ja rikkuses aelevad tüübid. Pisut kahju, et näitlejad need omal ajal maailma valitsenud mehed nii koomiliseks värvivad. Papid ei teeni jumalat, vaid mammonat. Muidugi tekib paralleel me poliitikutega.

Katarina (mängib Marika Barabantšikova) usus ahnust ja omakasu ei ole, küll on haigust ja hullust. Usuisad arutavad, et pistame naise, kes lugeda ei oska, aga samas peast piiblit tsiteerib, hullumajja. Muide ka Ilse, kes läks, rääkis Pakamäel kostvatest minevikuhäältest ja ristirüütlitest, kellega seal kohtus. Mitte väga ammu oli moes teadjanaisi ehk nõidu põletada… Nüüd maetakse nad kirikus.

Jaani kirik -peaosas. Foto Lauri Kulpsoo

Etenduses kõlab lause ”Kristuse kirik ei püsi naiste unenägudel, vaid meeste mõistusel ja mõõgal, kui vaja”. Kas pole nii tänapäevaselt demagoogiline? Midagi, mis moes?

Selle lavastuse õnnetus on aga mu meelest mängupaik, keskajal inimeste ehitatud hiigelkirik, mis mängib kõik sündiva üle. Jah ka 21.sajandil.  On selge, et selline hoone võib kõik maiselt kauni unustama panna ja laseb uskuda hoopis taevasi rõõme. Ma tahaks imet maa peal.

Poeesia on alles

Millised nimed. Poisil MERI. tüdrukul MERIMAA.

Enne koju jõudmist rändan Tartust Tallinna. Krahli teatripuhvetis kuulen tahtmatult pealt, kuidas üks moekas noormees ütleb lavastaja Mart Kolditsale, et ei julge enam teatrisse tulla nüüd ‒ vägivald. Ikka saan veel sellisest naljast aru ‒ pealinna glamuur.

Etendus, mida vaatan, on Soome noorte oma, osa festivalist Treff.* Minu huvi on ennekõike meie näitleja Mait Joorits, kes kaasa teeb.

Kohe alguses nad võluvad mu ära. Sellega, et me mõte käib nii ühte rada. Mina mõtlen ühe põlvkonna suurte kadumisest, nemad etenduses oma vanavanematest, meremeestest, kes oskasid elada suurelt ja kelle taolisi enam ei ole… Äkki me polegi nii eri maailmadest? Igatsus on üheks jäänud.

Laval on Eesti filmi „Jääminek” hõngu. Kaarel Karm ja Katrin Välbe… See, kuidas soome tüdrukud istuvad, jalad harkis, juhatab mere ja kaugete suuruste igatsuse loo kohe sisse. Tüdruk, kes mängib naist, kes elab saarel ja on kaotanud merele nii oma isa, venna kui armsama (ta muide armastab merd), ütleb: „Inimesed tulevad ja lähevad, maa on.” Vaimustuse külmavärinaid tekitav mõte ka kirjutades. Mis?

See on ilus teatraalne poeetiline kujund. Nagu ka soome naise ja eesti poisi armastuse lend, mida ma sõnadega kirjeldada ei oska. Ainuüksi selle pärast tasus tulla…

Ses etenduses nenditakse: „Muulane lastakse tuppa, aga laua äärde mitte.” Ja noored mängivad vanu inimesi. Liiguvad imelikult, on aeglased, aga tavapärase vanade kujutamisega võrreldes on suur vahe ‒ nende vanainimesed pole lollid.

See ilus mäng meenutab üht teist noorte ettevõtmist, rändteatrit Vaba Vanker. Mu lootus hakkab tagasi tulema.

 Võõrad kombed

Kuulsin alles hiljem, et Albaania maffia olevat üks võimsaim ja julmem maailmas.. J a meil on teatris võimsad naised mängima.

Telliskivi loomelinn on sealses uues Kollases saalis mängitava esietenduse õhtuks piiratud teisaldatava raudaiaga ja seal käib laat. See on hea sissejuhatus R.A.A.A.M.i lavastusele „Vannutatud neitsid”. Laadale on euro eest tulnud palju muulasi ja värvilisi. Tuleetendused, imelikud perfomansid… Lavastuse vaatajad satuvad sellest võõrast, aastati üha harjumuspärasemaks muutuvast laadamaailmast veel võõramasse, kus kehtib veritasu ja meeste võim.

Loos mängivad ainult naised (nende kokkumäng on selle lavastuse ilus pool). Kaie Mihkelson on meheks vannutatud neitsi. Mängib nii, et etenduse lõppedes, kummardades on ikka nagu vana mees.

Miks lavastaja Madis Kalmet võttis teha just selle kurja loo? Ta ise ütleb, et tahtis näidata, milline on maailm, kui naistelt võtta ära armastus. Mulle tundub, et see etendus on hoopis pagulastest. Räägib neist nii, et üsna võimatu on pärast seda uskuda itegratsiooni võimalusse. Ohutunne suureneb.

Viis minutit vikerkaart

Ootan rongijaamas bussi, raudteel käib remont. Tõstan pilgu ja silme ees on Toompea, tumesinine taevasein, rohelised puud. Kusagil on kuldkollast päikesevalgust, pildi vasakus nurgas Oleviste kirikutorn, keskel Stenbocki maja ja teises ääres Toomkiriku torn. Torni kell lööb kümmet.

Vaatevälja, vasakult paremale, ilmub jupp haaval vikerkaar. Mu bussiootajatest kaaslased arutavad: näed, kirikud on igavesed, vikerkaar tuleb ja läheb.

Vikerkaared on igavesed. Kui koju saan, lähen Pakamäele ja viin sealt Ilse hauale kimbu lilli. Ja kirikusse lähen jälle. Tallinna Katariina omase. Seal mängitakse näidendit „Bekcett, ehk jumala au“. Ilse kunagi heast peast kinkis mulle kirjud käpikud. Ju nägi, et ma nahkkinnastega käin.

*Alles hiljm slgus, et festival Treff i võtnud Meriteateri lavastust oma programmi, liiga palju seal sõnal olla tähtsust. See et ei võtnud , aga tähendab, et noored tegid Tallinna etendused  niiöelda oma kulu ja kirjadega. Mait Joorits seda produtseeris.