Kui me tutvusime, Türil.                                      Viio Aitsam tegi pilti.

 

Nähtud etenduse konteksti meeleolupeegeldus

Ugalas esietendunud „Amalia“ ei ole ainult autistliku teismelise lugu.

Viljandi uuslavastus „Amalia“ tõi üsna ootamatult meelde Linnateatri lavastuse „Neli aastaaega”. Et seost seletada, tuleb tunnistada, et vähemalt Eestis on selliseid lavastusi väheks jäänud, kuhu saab minna ka ainult sellepärast, et näha oma lemmiknäitlejat, jajah, seda ühte „itaeverit” või „markomatveret”. Kuidagi nii meil on, et üks lavastus peab meile enam pakkuma. Mina läksin Ugala lavastust vaatama Klaudia Tiitsmaa pärast ja ei kahetse. Julgen „Amaliat” soovitada ka teistele.

Minu jaoks sai väljakannatamatu üksinduse võrdpildiks stseen „Neljast aastaajast“, kus näitleja Evelin Võigemast, kasukas seljas, tühja seina ääres külmetades kükitab. On seal väike ja suur korraga ning üksi. Evelin mängib „Aastaaegades“ minevikuga naist.

Näitleja Klaudia Tiitsmaal on „Amalias“ stseen, kus ta soovib, et Erja Lehtinen talle külla tuleks. Ja sellepeale mässib ta ennast tihedalt teki sisse. Erja on 17aastase Amalia kujuteldav sõber, kelle kohta ta ise ütleb: „Kujutlussõbra juures on see hea asi, et üks aru otsustab iseenda ja kujutlussõbra eest. Minu aru.“ Need kaks näitlejat, Evelin ja Klaudia, nende mängitud naised, said seal Ugala etendusel korraks mu peas kokku. Amaliale on autor diagnoosi kirjutanud – autist.

 

Vurrkannile hoogu

„Autism on arenguhäire, mis mõjutab inimese suhtlemisvõimet ja suhteid teiste inimestega…“, leian internetist. Ja veel samast haigusest: „Sõna autism on kasutusel olnud juba 100 aastat, see tuleb kreeka keelest, sõnast autós (αὐτός, tähendus: ise). See väljend kirjeldab olukorda, kus inimene on eraldatud sotsiaalsest keskkonnast, seega isoleeritud.“

Mul lavastust vaadetes hoopis enam oli abiks inglisekeelne sõna „out” ehk „välja”. Ma Põrmugi ei taha autismi kui haiguse ees silmi kinni pigistada, aga vaatasin ja mõtlesin üsna sageli, et kes mu jaoks siis haigem on, kas Amalia või teda ümbritsevad, ühiskonna silmis üsna normaalsed isa Kari, keda mängib Andres Tabun, ja hoidja Karoliina, keda mängib Terje Pennie.

Tõsi, näidendi autor Kati Kaartinen on „haiget“ 17aastast last ümbritsema kirjutanud inimesed, kes ka kuidagi ennast ühiskonnast väljatõugatuna tunnevad. Karoliina on pika elu elanud raamatukoguhoidjana ja ära koondatud. Ta elab üksi. Miks, see näidendist ei selgu. Kari elab oma tütrele ja ei tunnista, et on üksi. Tema ütleb hoopis, et on kahekesi, Amaliaga. Ja Amalial on oma Erja… Võib öelda ka nii, et laval on oma piirjooned kaotanud inimesed. Õhku jääb küsimus, kas neid piirjooni on võimalik üles leida? Kuidas?

Amalia tähistab enda jaoks piirjooni kardinatest lõigatud ribadega ja üha annab mänguasjast vurrkannile hoogu, et… ma ei teagi, mida teada saada.

 

Kappide vahel jääb pea seisma

Klaudia Tiitsmaa mängis lisaks muule mulle ses loos üsna selgeks mu aastaid kestnud vastumeelsuses arvuti pakutavate emotikonide, naeratavate ja irvitavate, armastavate ja vihkavate …ainult ja üsna üheselt mõistetavate piktogrammide vastu. Selles kodus on need üheselt mõistetavad pildid seintel, et tüdruku peas ei tekiks segadikku, nagu ta ise ütleb. Ta vaatab endaga suhtlevat inimest ja küsib, mis pilt on.

„Kui keegi mind puudutab, kaotan ma oma piirjooned. „Inimesest võib kõike oodata.“ Ütles isa. On parem, kui keegi ei puuduta. Ma pean püsima oma piirjoontes. Mõistusega saan ma küll aru, et inimene on sedasorti, kellel on elus mitmesuguseid tundmusi. Need vahelduvad. Tulevad ja lähevad. Isa rääkis. Aga minule tuleb segadik. Mina ütlen „segadik“. See tähendab: läheb paigast ära. Aga kappide vahel läheb see paika tagasi,“ kõneleb Klaudia mängitud Amalia ühes oma monoloogis.

Kui inimesed ei oska siltideta ja sildistamata oma mõtteid väljendada, on kurb. Sellises kontekstis on mul tunne, et jääme lihtsamat vastupanuteed minnes inimestena üha vaesemaks.

Amalia surub ennast kahe kapi vahele, kui on segadik. Kitsas ruumis segadiku-vurr peatub. Ja siis ütleb Klaudia Amalia, et on lugenud: „Inimene ei sümboliseeri mitte midagi.“ Kui inimene ehitab ukse, millele joonistab risti, sümboliseerib uks sisse- või väljapääsu. Rist uksel aga tähendab, et sellest ei tohi ei siseneda ega väljuda…

 

Kuulata hingamist

„Südamekujutis tähendab seda, et inimene kogeb armastust. Armastus on niisugune, kus inimene tahab teisele ainult anda ja anda, ainult head, head, head. Ma olen lugenud. Ma ei tea, mida see tähendab,“ ütleb Amalia. Mina lugesin, et autist ei vaata kunagi teisele inimesele silma. Klaudia teeb seda oma mängitud rollis. Ta vaatab oma sõnu öeldes meid kõiki, kes saalis, ja leiab ometi just selle üles, kes ära tunneb, südamega. Seda oskavad vaid väga hea tunnetusega näitlejad.

„Amalia“ lavastuse suurim tugevus mu jaoks on näitlejad. Nende hingus ja maailma mõista püüdmine. Näidend võiks ju igas lavastajas tekitada kiusatust kasutada tänaseid multimeediavahendeid, suuri videoid ja ümbritsevat müra, rõhutamaks segadust väikeses argises kodus. Oma elu teist lavastus tehes on näitleja Tanel Ingi koos muusikalise kujundaja Taago Tubina ja valguskunstnik Kristjan Suitsuga sellest loobunud. Kasutatakse pigem valguse aja hämaruse värve.

Kas on olemas autismi, mis pole kaasasündinud, vaid on hoopis kiiresti areneva maailma kaasaanne meile kõigile?

Kõigile neile, kes lugesid siiamaani ja ikka veel küsivad, kas see etendus siis on see, mida peaks vaatama, saan vastata Amalia sõnadega, kui ta oma isa tööle saadab: „Hei, hei, heihopsti, hei, ma jään ootama, ootan!“