Fred Jüssi                                                                               Joonistas Valdek Alber

 

Kui Fred Jüssi ütleb „jaaa…“ peab kuulatama.Ta ütleb nõnda, et see paneb kaasa mõtlema. Selles kolme a-ga „jaaa-s“ on mitukümmend kõla ja tähendust – mõttemuusikat alati.

Fred Jüssi on oma elu elanud lisaks lahtistele silmadele ka lahtiste kõrvadega. Ja küll see on rõõmustav ‒ temast on saanud hea teejuht väärtuste juurde. Ta viib inimesi, kes kuulevad, asjadele nii ligi kui võimalik.

 

 

Te olete palju esinenud. Raadios, televisioonis, ajakirjanduses, kohtumistel…

Ma ei tea, kas seda palju on olnud.

 

Elu jooksul.

Sellega tuleb mul soostuda.

 

Kui palju on neis ülesastumistes kordamist?

See on suuresti nii nagu tundide andmine paralleelklassides… See ei ole mitte nii, et sa nüüd alati oled värskete mõtetega ja alati tuled uue ideega või uue mõttega inimeste ette.

Vahepeal muidugi koguneb kapitali. Seda tuleb kasutada. Ärimehed ütlevad, et raha ei pea seisma, vaid raha peab liikuma. On nii või?

Vahepeal koguneb uut moraalset kapitali, eks sa sealt siis võta ja vaata valikuliselt. Ammutad, paned selle eelmisega kokku ja liigud sedamööda, kuidas su oma maailmapilt ja mõttelaad muutub. See varieerub nii või teisiti. Sa ju näed inimeste silmi, kes su ees on. Sealt ei ole väga raske järeldusi teha, kust otsast peale hakata, missugune suund võtta.

Kas me oleme sellele küsimusele vastuse leidnud?

 

…Mitte päris. Kas üldse on olemas lõplikke vastuseid?

Hetkeks ikka peaks olema mingi vastus küsimusele.

 

Vahepealne?

Vahepealne, jaaa. See, mida ma hetkel vajan. See on nagu otsustega. Ma olen kohanud palju inimesi ‒ nad ei üldse kõik minust nooremad ‒, kes ütlevad, et nad on vale otsuse teinud kunagi. Ma olen ikka neile püüdnud mõista anda, et see, mida sa tol ajal otsustasid, oli kõige õigem, sest kui sa oleksid teadnud paremat otsust, oleksidki teinud teistsuguse.

 

See on, jah, minugi elu moodi. Mõtlen, miks ma ometi nii tegin, kuid mõne või rohkema aasta möödudes saan aru, et see otsus oli sel hetkel just parim. Selleks et oleks nii, nagu hiljem, näiteks kümne aasta pärast on.

Mulle see paralleelklassis tunniandmise jutt meeldis. Et astudki teise klassi, ja isegi kui tahad, ei ole seal võimalik rääkida täpselt sama juttu.

Ei ole ühtemoodi, jaaa. Klassid on erinevad.

Ma olen õpetanud koolis, olen õpetajatööga kursis. See ei pea alati olema isiklik kogemus.

Ülikoolis me ju õppisime pedagoogikat ja oli pedagoogikapraktikum. Seal meie juhendajad ‒ mitte nii palju meie õpetajad – nõudsid ikka reeglite täitmist ja sinna kuulus tunnikonspekt. No kellele seda konspekti vaja on?! Minule teda pole vaja, kui ma tunnen õpilasi, kui olen neid tundma õppinud. Kui ma tean ainet, tean, missuguse valiku teen ühes klassis, missuguse teises klassis.

Konspekti pole vaja, elus ka. Kui sa oled juba ükskord kõik läbi töötanud ning oma asja tead ja tunned, vähemalt tead suunda, kuhu sel maastikul liikuda, siis mine edasi.

Seitsmekümnendate esimese poole keskpaigas tegime telekasse lastesaadet „Elus asi on kõige parem asi“. Tol ajal oli ette nähtud teha kaameraproovi. Mina küsisin, mis proovi. Kui sa selle kord juba ette läbi leierdad nende lastega, siis nad vaatavad sulle rumalate nägudega otsa…

 

…ja ise ka ei jaksa enam.

Ütlesin tookord, et tunnen lapsi, tean, kui palju aega mu käsutuses on ‒ kell on seina peal olemas. Et see ongi me kaameraproov, pange oma kaamera käima ja teeme.

 

Ja nii tehti?

Ikka. Neil ei ole võimalust. Kui keeldun, siis otsigu uus autor, kes on valmis proovima. Aga nad ei olnud päri minuga tookord. Suhtumine oli selline, et mis need asja ehedus, asja värskus või asja uudsus veel on! Aga mis veel on tähtis niisugustel puhkudel?

 

Hm. Mulle tundub tähtis, et mu räägitu pärale jõuaks ja siis kunagi kuidagi mu endani tagasi ‒ tagasiside, et saaks minna edasi.

Kunagi sügaval Vene ajal oli üks naljade sari „Armeenia raadio küsib”. Ja oli ka küsimus, kas maakera on ümmargune. Armeenia raadiole vastati, et jah, on küll ümmargune. Vaat see oli see aeg, kui hiinlastega jälle suhted sassis olid. Kiruti hirmsasti läänt, räägiti lääne ees lömitamisest, sellest, et saksofon on kodanliku kõlaga pill… See lääs oli midagi õudset. Armeenia raadios põhjendati vastust: kõik see sitt, mille oleme läände ajanud kogu aeg, on nüüd hakanud meile Hiinast tagasi tulema. Idast, sest on ümber maakera ära käinud.

See on siis, kuidas asjad tagasi tulevad. Mulle tuleb aga meelde üks teine asi.

Ma ei ole üldiselt tähelepanelik selle suhtes, mida inimesed tavatsevad nimetada edukuseks või populaarsuseks. See ei ole mind huvitanud.

Kui hiljaaegu jälle küsiti, mida ma arvan tunnustusest, olin sunnitud ütlema, et ei oska vastata. Sellepärast, et pole selle nimel ühelgi rajal astunud ühtegi sammu. Kõik, mis on tulnud, on tulnud. Kui on tulnud tunnustus, on see mind üllatanud ja vahel ka õlgu kehitama pannud – kas see on nüüd selle eest, et olen elanud oma elu nii, nagu ma elan.

Ent ükskord tuli Tartu rongis minu juurde üks noormees ja palus autogrammi. See võis olla kümme aastat pärast seda, kui mu nägu ilmus pilti ja mu kirjutised ilmusid Eesti Looduses. Ma elasin oma elu ja tundsin rõõmu sellest, ja kui see noormees tuli, sain aru, et maakera on tõesti ümmargune. Kümme aastat olin ma ühes suunas käinud, ühele poole õhku hinganud ja puhunud, ja siis tuleb see noor mees, ilmselgelt üliõpilane…

See kõnekoor, mis kuskil loodusesõprade kokkutulekul vastu hüüab, et oi, ma kuulasin teid ja nägin… Väga hea, sest selleks ma ju räägin ja neid pilte teen. Aga kui tuleb üks noormees niimoodi autogrammi küsima, siis on see märk, et miski on jõudnud pärale. On inimest puudutanud, ja võib-olla mitte ainult seda ühte inimest, vaid tervet nišši, kus on see noor intelligentne rahvas. Noormees oli kui sõnumitooja.

Seda, mida üks külamees sulle purjus peaga ütleb, ei ütle ka ju ainult tema, vaid küla.

Nii on selle… Mis asjaga?

 

Tagasidega.

Sellega, jaaa.

 

Teid ajab naerma see sõna. Aga mis sõna siis kasutada?

Kaja ei ole ka päris õige sõna. Vastukaja peab justkui päris tõesti vastu olema. Kui inimesed kajadest hakkavad elama, siis need on peegeldunud helid, peegeldunud hääled. Sa ei saa iial päris ehedaga, selle õige, tõelisega ühendust. Ei teagi, mis see õige on.

 

Fred Jüssi, pildistas Ingmar Muusikus

 

Peegelduste peegelduste peegelduste peegeldus…

See vajab nüüd natuke hoolikamat sõnastust. Te olete sellele ka kindlasti mõelnud. Millest ajakirjanikud elavad? Ma ei räägi praegu meie intervjuust, meil on mõnus olla.

Ma olen ka ise ajakirjanduses tegev olnud. Ja seal on küsimus, millest ma teen oma tööd. Mis see on, mille ma sinna kärgedesse lõpuks panen? Mis asi see on, mida ma küsitlejana temalt… Mulle meeldiks see ilus sõna „lüpsan”. See nõuab teise inimese aastakümneid kestnud mõtisklusi, pingutusi vahel, tema elu kogemust, kannatusi ja rõõme… kõike, kõike, kõike kokku.

Tuleb ajakirjanik ja ütleb, et hakkame nüüd rääkima. Ma küsin ta käest, mis mina selle eest saan ja mida tema tahab saada.

Ma olen küsinud, kelle intervjuu kuulub. Ühe vastuse olen saanud professionaalilt: „See on hea küsimus.”

 

Ma olen selle peale muide rohkem mõelnud kui te ilmselt arvate.

Heh, ma ei kahtle selles üldse. Ma olen otsustanud ja teinud valiku, meie kohtumine on minu valik. Aga olen otsustanud ka, et mulle aitab sellest, et minu tagumiku peal liugu lastakse. Ilus sõna on… aga mul on villand sellest.

See, mida sa turult ostad, maksab sellepärast, et sellesse on keegi pannud oma aja, energia, oma oskused, oma töö, oma armastuse. Nii on sellegagi, mida ajakirjanik välja lüpsab küsitletavalt… kui on tegemist sellega, et inimest peabki lüpsma…

Mu tädi väike talu oli kunagi Narva maantee ääres ‒ seal on praegu ka veel Jussi bussipeatus. Sõja ajal ta roomas lahingute ajal karjamaale ja lüpsis lehmad rohusse tühjaks, et neil ei tekiks udarapõletikku. Lahingute ajal!

On inimesi ka, keda peab lüpsma, sest kui sa teda ei lüpsa, siis tekivad ülejäägid. Mõtlen näiteks hellust kõige laiemas mõttes, mille puhul ei ole üldse lihtne vahet teha, kas saab rääkida puudujääkidest või ülejääkidest. Kui inimesel on helluse ülejäägid ja ta läheb neid pakkuma, siis mõistetakse teda tavaliselt hoopis teistmoodi, arvatakse, et ta kerjab hellust, sest tal on seda puudu. See ei tarvitse üldse nii olla. Ütlen seda just oma tädi põhjal.

Lehmad jäid ellu. Ühel oli väike pommikild udaras, aga see kasvas sinna sisse. Elu läheb edasi! Nii paljudel meist on sõjaaegseid pommikilde organismis või hinges või kus need veel on.

 

Ma enda jaoks mõtlesin, et kui teiega juttu ajan ‒ te olete minust kakskümmend aastat vanem –, kuulen ehk midagi, mis mind mu mõtete ummikutest edasi aitab. Ja kui teised ajalehest seda loevad, aitab see ehk ka neil väärikamalt edasi elada…

Jaaa. Vaata, see on see, et meis on olemas palju, aga me ei tea, mis see on. On vaja impulssi, mis mõtte või selle teatud kanali vabastaks. On vaja puudutust, mis selle nii-öelda punga su hinges avanema paneb. Pungale on vaja peale hingata, et sellest õis kujuneks. Tunned sellest rõõmu, et ta lõpuks viljub ja neid vilju ükskord hakkad mõistma ja maitsma. Enne maitsed ja siis mõistad või hoopis mõistatad. Ma ei tea. Igalt poolt on midagi üles noppida.

Mind inimene huvitab, sealhulgas ka mina ise. See on lõbus. Enesevaatlusel on muidugi ka niisuguseid pilte avanenud, mille puhul ütled et ei, nii ei tehta. Aga see ei tähenda, et ma selle üle kohut mõistan või selle mehe üle kohut mõistan, kes nii tegi. Sellepärast, et sellelt mehelt, kes kolmkümmend aastat tagasi oma päevikusse niisuguse või teistsuguse ülestähenduse tegi mingi olukorra, tunde, elamuse seiga, suhte kohta, ei olegi midagi enamat või paremat või midagi muud oodata, sest selle ta tegi oma toonasel arengutasemel olles.

Ma pean meeles pidama selle, milline olin nelikümmend aastat tagasi. Pean mõistma seda meest, kellega nüüd kohtun oma kirjapandu järgi.

Mul on meeles paljut ja mul on üksainus harjumus, mis on muutunud vajaduseks ‒ ennast väljendada. Ma teen märkmeid. Kui keegi küsib, millal sel või teisel aastal lumi sulas või millal sa nägid Valgejõel madukotkast … siis hakkan ma otsima neid andmeid ja leian teinekord suure otsimise peale. Aga sellega seoses hakkan lugema muid asju, jõuan mingitele radadele, ja need on väga huvitavad rännakud, mida sa siis teed.

Nagu kirjanik ei tohi kirjutada vihaga mõnest tegelasest… Kes seda ütleski? Kersti Merilaas. Ma olin makimeheks, kui Tarandi Mari teda küsitles. Kersti Merilaas ütles, et ka väga kurba luuletust kirjutades ei tohi olla väga kurb.

 

Kas siis, kui me istuksime Vilsandil majaka juures, ühel ajal ja kõrvu, ning vaataksime merd, näeksime teda ühtmoodi?

Ei näe. Oskar Wilde olevat öelnud, et kui kaks inimest tõest ühtmoodi aru saavad, siis tõde ei ole. Sest ei ole kaht ühesugust inimest ja ei saa olla ka kaht ühesugust arusaamist ühest tõest. Ma olen sellega päri. Me seda merd vaatame ikka selle pagasiga, mis meil endal on kaasa võtta sinna.

See oli Georg Lichtenberg, kes ütles, et raamat on peegel. Kui ahv sinna sisse vaatab, siis ei ole lootust, et vastu vaatab apostel. Nii on ka kõrgusega, mis ei paku meile mitte midagi rohkemat, kui meil sinna kaasa on viia. Samamoodi on raamatuga, teatrisaaliga, naisega. Kui sa lähed naise juurde, leiad ikka eest selle, mis sul endal kaasa on viia. Jaaa. See on põnev.

 

Pildistas Ingmar Muusikus

 

Loodus puhastab ennast, terveneb ja elab edasi. Inimesed saavad otsa?

On see küsimus? Jaaa. Võib-olla siin aitab kaasa kujundlik mõtlemine. Need, mida me kriisideks nimetame, on me külalised. Külalistega on nii, et on meeldivad külalised ja ebameeldivad külalised. Nad, nagu öeldakse, olevat kaks korda toredad ‒ siis, kui nad tulevad, ja siis, kui lähevad.

Võtame nüüd selle hetke, kui nad lähevad, ja mõtleme, missugustelt külalistelt on olnud rohkem õppida…. Arvan, et nii või teisiti loovalt asjasse suhtuv inimene jõuab selleni, et ebameeldivatelt, neilt tülikatelt on õppida palju rohkem. Nende peale mõtled pärast nende äraminekut aina enam

Mõtled, mis see siis oli.

Mis on tõe esimene naeratus? Maurice Maeterlinck kirjutab nii oma essees „Tarkus ja saatus“. See raamat sattus mu kätte esimest korda, kui olin 21 aastat vana. Lugesin, et tõe esimene naeratus on pettumus. Kas sa tahad elada edasi teadmatuses ja ebatões või hindad tõe esimest naeratust?

Sa oled pettumuse kaudu jõudnud ühe tõeni. Nüüd vaata, mis sellega peale on hakata. Niisugune kriis võib keerata su elus uue lehekülje ja seal on täiesti uus tekst. Selle eelmise lehekülje tekstiga sul pole enam mitte midagi peale hakata. Sa pead ta läbi lugema ja mõtlema selle üle, mida ta sulle ütleb. Sa pead seda mitu korda lugema, sest sa ei ole kohe selleks kõigeks valmis.

Pärast rasket kriisi on sama lugu, et ma loen lehekülge, mille eluraamat mulle ette keerab, ja hiljem hakkan aru saama, mida mu saatus, kui nii võib ütelda (või nemad seal või tema), mulle ütleb, mida see tähendab. Kriisid õpetavad.

 

Mõnda õpetavad, mõnda mitte.

Jaaa. Ma arvan, et siin on tegu ka kaasasündinuga. Paljut on kaasasündinut meie käsutuses. Nelikümmend kuni viiskümmend protsenti on meile kaasa antud geneetiliselt ja ülejäänud pool on see, mis on meie käsutuses, millega meil endal midagi peab olema peale hakata. See on see, mida me saame ise valitseda, ise suunata.

Elad koos sellega, mis sulle on antud, ja sul on ees rida valikuid. Eri aegadel on need valikud erinevad. Mida keegi õpib ja mida ta oma reisidelt koju tagasi toob.

 

MARGUS MIKOMÄGI