Margus Mikomägi 

 

Pilistveres surnuaia kõrval vanas aidas, millest ehk kunagi saab küüditatute muuseum, esietendub täna Ain Saviaugu kirjutatud näidend Venemaa möödunud sajandi alguse suurkuju Grigori Rasputini teekonnast maises elus. Ja mitte ainult.

Enamikul näidendi tegelastel on tõesti ajalooline taust ja tegevus jääb Venemaa suurte muutuste aega. Rasputini tapmise ajal käib maailmasõda ja sellele järgneb revolutsioon, mis toob võimule kommunistid. Tsaaripere, kes otsapidi tegutseb Pilistvere aidas, tapetakse samuti. See eelnev on taust vaid ja seda, tundub, ei tuleks ületähtsustada.

 

Prohveteid ei kuulatud ka Eestis

Nädala alguses nähtud näidendi läbimängu järel jäi kuklasse kumisema küsimusi. Mis määrab inimese saatuse? Kellest ja miks saab ravitseja? Kes ja miks jääbki pärapõrgusse jooma ja kraavi kaevama?

See, et Grigori Rasputin Siberist Venemaa võimu ligi tõusis ja siis oma mõju pärast tapeti, on vaid üks näide. Me pisikese Eestimaa prohvetit Järve-Jaani ju samamoodi tema eluajal ei usutud.

Suveteatri trupp Pilistveres, eesotsas Rasputinit mängiva Indrek Saarega, esitab vaatajatele sootuks üldinimlikuma loo kui ainult killu ühe suurriigi ajaloost.

Pärast etenduse lõppu küsisin endalt: kui palju samasuguseid, ehk küll väiksemat mastaapi lugusid, on olnud Eestimaal? Kui palju neid praegu reaalses ajalikus elus – poliitikas ja võimu telgitagustes – mängitakse? Kuidas need lõpevad? Kui palju on pappide ja partei tagatubade salasobinguid, kui palju kasutatakse võimule saamiseks ära neid, kes on erilised, ja kui palju neid erilisi tõrjutakse?

Millise inimese lugu muudab maailma, miks? Millise oma tekitab vaid tormi veeklaasis?

Kuidagi mõjus Pilistveres nähtud etendus ka nii, et pani mõtlema vastutusest elu ees. Sellest ka, et vastutad ja vastutad, teed kõik selleks, et läheks nii, nagu sina tahad ja õigeks pead, käitud nii, nagu arvad olevat parem ja õigem siin elus, ja siis selgub, et inimene mõtleb, jumal juhib… Kas see teadmine lööb jalad alt või annab hoopis jõu, väe, arusaamise?

Ma ei tea, kas see oli Pilistvere näitemängu tegijate ja lavastaja kindel plaan või tingis asjade käigu vana ait, selle ruumilahendus, aga etenduses on jumal ja muusikud pandud mängima ning tegutsema sõna otseses mõttes teisele korrusele. See mõjub. Ka teadmine, et viimati nimetatutest kõrgemal aida katusel istuvad toonekured.

Kavalehel on kirjas, et Ülle Lichtfeldt mängib naist, ei ole öeldud, et see naine on ka jumalaema, kes asjade käiku sealt oma kõrgusest ette teab ja maapealset tegevust juhib, just nõnda palju, kui vajalikuks arvab. Või pole nii ja tegu on lihtsalt naise koondkujuga, kes Rasputini või mehe, meeste saatust juhib? Mitmeplaanilisus on võluv alati.

Siinkohal on paslik rõhutada, et muusika ja muusikute paigutamine sinna kõrgemale, nn teise korruse maailma on õnnestumine. Kõik muusikud seal üleval ja see, mis lugusid ja helisid nad võluvad, on Pilistvere Rasputini loos täpne, emotsionaalne ja ilus. Sõna “ilu” kasutan siin selleks, et Pilistvere trupi muusikutele au anda, seda kõrget.

Pilistvere teatritegijad pole seda lugu tehes läinud kergema vastupanu teed. Nad ei mängi lugu suure riistaga vene mehest, kes naisi hullutades võimule pääses. Indrek Saar mängib oma Rasputini pigem siiraks emotsionaalseks maapoisiks, kes usub headusesse, ilusse ja rõõmu, usub oma rahva, inimeste elujõudu.

Indreku Rasputinis on sisemine vägi, usk enesesse ja usk jumalasse. Harimatus ilmselt paneb külapoisist mõtlejaks saanud Grigori uskuma, et see, mis temas pulbitseb, tuleb palvetamisest ja jumalalt. Ja tulebki, etenduses on stseenid, kus Ülle Lichtfeldti – jumalaema – hääl, kuju ja käsi Rasputini elu suunavad, ette ennustavad ja päästavad. Miks jumalaema Venemaad, maailma, Eestimaad ei päästa?

Etendus ei anna vastuseid, aga tähelepanelik vaataja võib leida vihjeid. Siin on paslik väljendada kahetsust selle üle, et poliitika meilt ühe väga hea näitleja on võtnud. Indrek Saare riigikogulase amet annab ehk Rasputini kujule ühe mõõtme juurde, aga sunnib mõtlema ka sellele, miks meie teater oma täiskasvanud näitlejaid kinni ei hoia. Et mees suvel siiski hinge teatrile annab, tekitab muidugi omamoodi lootust.

 

Nauditavad pisiosad

Et tavavaatajat Pilistverest mitte eemale peletada, tuleb öelda, et Pilistvere Rasputin on põnevusega jälgitav lugu ka siis, kui sügavale filosoofilisse sisusse elu mõtte ja mõttetuse üle süüvida ei taha. Etenduses teeb Andrus Albreht, muusik Bonzo, nauditava pisiosa, elus hani saab lavale, on verd, haigusi ja armastust, on kirge, pettust ja ahastust, silmakirjalikkust ja suuri tundeid.

See, milline on Vilma Luige hääl, kui ta tsarinnana oma lapse tervise pärast mures on, või Indrek Saare silm, kui ta tuleb oma tapmispaika, selgelt enda surma ette teades, seda näeb Pilistveres täna ja edaspidi.

“Istume enne teele minekut,“ ütleb naine Rasputinile Pilistvere aidas, kui ta poliitikute tahtel juba tapetud on.

 

“Rasputin” Pilistveres

Lavastaja ja dramaturg – Ain Saviauk
Rasputin – Indrek Saar
Jusupov – Tambet Tuisk
Aleksandra Fjodorovna – Vilma Luik
Hermogen – Tiit Alte
Ilidor – Margus Kastor
Hionia – Urve Kask
Rayner – Heiki Aren
Anna – Ann Roots,
Väike Grigori ja troonipärija Aleksei – Kaarel Roots
Mees ja laul – Bonzo
Naine ja laul – Ülle Lichtfeldt