On nii, et Rain Simmuli kuuekümnendal sünnipäeval on tal Tallinna linnateatris pärast puhkust esimene proov. Intervjuuks, mida ma ikkagi nimetan jutuajamiseks, otsustas ta, et tuleb külla, sest ei taha sellist „ametlikku linnaintervjuuud”.

Nii ei tehta tavaliselt. Alles siis, kui on juba õhtu ja Rain Simmulil aeg me Raela aiast Raplasse rongile minna, et linnakoju sõita, ütleb ta, et jättis telefoni koju. Ta ei seleta, miks, ka see on hästi tema moodi. Mina saan öelda, et see iseloomustab tema süvenemise ja keskendumise soovi siin ilmas. Pühendumist.

Viime Raini eelviimasel rongile, mis Raplast Tallinna sõidab. Tean, et järgmisel päeval võtab ta oma kolm lapselast, armsa abikaasa kaasa ja läheb nendega Lottemaale.

Kui Rainiga rongi ootame, siis päike paistab ja vihma sajab. Ja alles nüüd ütleb ta kommentaariks, et selline ilm on nagu teater, hea teater, kus on koos nutt ja naer. Aga algas me jutt samuti vihmaga.

(Lülitan diktofoni sisse ja pean üle vihma pisut häält kõrgendama, et küsimust esitada). Muidugi küsin, kuidas sulle vihm meeldib?

Meeldib väga. Mulle meeldib selline nähtamatu, udupeen seenevihm. Ladistamine, kui see väga pikalt kestab – rattaga sõita on väga tore, aga lõpuks hakkab külm. Mäletan lapsepõlvesuvede vihma, siis sai välja joostud ja vihma all müratud. See oli kõige parem dušš.

Äike on põnev, natuke müstilise alatooniga. Sa ei tea täpselt, mis elekter see on. Hirmu otseselt ma äikese ees ei tunne. Olen ujunud äikese käes. Ma võtan ilmaga seotut väga leplikult.

Kõige ägedam on see, kui päike paistab ja vihma sajab. See on kõige ilusam.

Mu vanaema ütles, et kui päike paistab ja vihma sajab, siis nõiad vihtlevad. (Väljas müristab ja lööb välku).

Keda nad vihtlevad?

Mul pole aimugi.

Aga see viskab ikkagi meeled segamini. Unustad ära aja ja ruumi. See kogemus ise on nii tore, et ta võtab endale kogu su tähelepanu. Oled ainult selles, päike paistab ja vihma sajab, tunned naudingut.

Kuu ja päike on ka korraga taevas. Kui loed mõnd igatsevat luuletust – kohe tuleb kuu meelde, ei märkagi, et päike paistab.

Kui tähtis sinu jaoks luule on?

Ma pole väga suur luule lugeja, aga oma ametist mõeldes… kui keegi pakub teha luulekava, siis see on hästi inspireeriv alati. Peaaegu alati. Luulepilt on piisavalt abstraktne ja sa leiad sealt ikka midagi oma.

Ise ma luuletanud ei ole, sahtlisse luuletanud ka ei ole. Võib-olla kunagi vägisi proovisin. Mõtlesin siis, et mis see tähendab, et pole sellist luulepalavikku, luulesoont, kõik luuletavad. On armunud ja luuletavad. Ma tegin selle läbi, aga leidsin, et ei, see ei ole minu tee. (Jälle müristab.)

Kui sa ei oleks näitleja, oleksid sa siis preester või vaimulik?

Äkki. Kunagi oli mul kolm ametit, mille peale mõtlesin. Et kui ma näiteks lavakasse sisse ei saa, siis jäi veel kaks vastuolulist ametit. Üks oli tõesti kirikuõpetaja või preester ja teine baarmen.

Miks nii?

Baarmeni amet oli minu nooruses väga prestiižne amet. See oli maailma tilu-lilu tipp. Eks see oli mu tahtmine kuuluda hierarhiasse.

Kirikuõpetaja, see oli rohkem sisemine värk. Ma arvan, et neid soove saan oma praeguses näitlejaametis ka rakendada.

Küllap jah, isegi otseselt. Küllap oled mänginud laval nii vaimulikku kui baarmeni.

Jah.

Kui valiv sa oled?

Kui valiv, kui valiv… Ma ikka kõhklen ja kahtlen, kui midagi pakutakse. Tormi kohe ei julge joosta, pean veidi mõtlema, kas ma tahan seda kindlasti teha.

Ma ei mõtle sellele, mida see mulle annab. Ei. Mitte see, vaid mida ma teistele teen. Mis see on, mis ma… kui ma lähen lõhkuma, siis arvan, et see pole kõige parem tee. Tahaks… inimesed on, nagu me kõik siin, mitmesugused. Aga kui võtad rolli, näiteks sina publiku oma ja mina näitleja rolli, me läheme kohtuma mingis ruumis, siis kontakt võiks olla mõlemale meeldiv.

Ma ei usu sellesse, et kui ma vaatajale näitan, kui sitt ta on, siis see teda aitab. Siis ma lihtsalt upitan oma ego. Muutun sellega ehk ise kuidagi paremaks. Mentaalselt, see on teatud laadi arvustamine.

Õige on katsuda teha nii, nagu meil see valikuvõimalus ikka on, et mis edasi? Kuidas siit edasi? Juhtida ennast ja vaatajaid väljapääsu poole. Ma vist ei tahagi seda väga sõnastada, seletada.

Tunnetuslikult saan sust väga hästi aru.

Räägin sellest, et inimene on teel, me oleme teel. Mina selles materjalis võin ka kukkuda, aga soov on, et püstisaamise vajadus jääks kõlama. See on eesmärk. Kui lõpetan küsimusega (Mängib): Ahh, milleks see kõik? See kõik, elu, on suur pettus ja jama… Muidugi ma võin seal vahepeal, dramaturgiliselt jõuda sellisesse kohta, aga minu eesmärk on ikkagi jõuda selleni, et targem on proovida, kukkumisest õppust võtta ja edasi minna.

Mängida ennast unustades?

Tead, ega ma ei mõtle ju sellele, kui hakkan proovi tegema. Ma ei sõnasta. Sõnastama ma pean praegu, kui sinuga neid asju arutlen. Aga… (Pikk paus).

Taas mulle tundub, et saan sinust aru. Ma kirjutan ja ei saa siis teisiti, kui et pean sõnastama ja siis vahel ikka jõuan sinna kohta, et on asju, mida ei tohigi lõpuni sõnastada. Sest kui sõnastad, siis ongi lõpp, on lõplik ja see mu meelest võtab võlu ära.

See on sul tulnud viimastel eluaastatel? On ju. Sõnastamata jätmine annab mingi vabaduse, avaruse, lahtisuse. Ja avaruse mõõde jääb siis öeldule, kirjutatule külge. Polariseerumine teeb asjad kitsaks. Jajah.

Sa oled Tartus sündinud ja kasvanud.

Kui ma lähen nendesse kohtadesse tagasi, olen ma pigem pettunud. Kergelt valus on – läinud aeg, see kõik on läinud. Jõgi on edasi voolanud, sa tuled sinna kunstlikult tagasi, kust oled juba mööda läinud. Ma ei igatse nii väga Tartut tagasi. Nostalgia tekib, millega ma ei oska midagi peale hakata. Mõtlen, et see oli. See oli ja see viib mind nii-öelda see-oli-seisakusse. Mõte on minna edasi kogu aeg, ükskõik, kui vana sa sa oled. Edasiminek on sees.

Vanemuise teatris külalisetendusi andmas käies on see enda jaoks tõesti natuke teistmoodi kui mängida Narvas või Rakveres. See aeg, kui me lavakast Vanemuisesse läksime koos Merle Jäägri ja Andres Dvinjaninoviga, kes seda enam mäletab. Saalis on uued noored inimesed. Olin Vanemuises 11 hooaega, kohe pärast lavakat. See oli algus ja pole meelest läinud.

Oli sul eeskujusid noorena, et kelle moodi tahaksid olla, Ants Eskola, Aarne Üksküla…?

(Pikk paus) Ei nii ei olnud. Ma ju nägin, kuidas mängis Üksküla, kuidas Mikk Mikiver. Mulle väga meeldis see. Kuidas mängis Jüri Järvet… Ma isegi ei mõtelnud, kas ma küünin nendeni või ei, aga sain aru, et nad on täiesti iseseisvad inimesed, neis on anne, intuitsioon, töövõime, millega nad teevad. Aga see on väga isiklik. Mulle tundus, et nad ei toetu eeskujudele. Ja see tegi nad erakordseks. Nad usaldasid seda, mis neis on. Ja mõtlesin ja mõtlen, et ma ka pean usaldama rohkem seda, mis mul endal on. Otsida see enda oma üles.

Eks ma nooremana tajusin seda, kuidas midagi head näinud olles taipasin, et teen seda head järgi, mängin samamoodi. Selle värgi võlu, et ise tead, et seda teed. Tugevad näitlejad hakkavad külge. Nad võluvad su oma fluidumiga ära ja siis sa võid sellesse korraks kinni jääda. Koolis ju ka õpetatakse, et jälgige inimesi, tehke neid järgi. Kui see toimub seestpoolt väljapoole, on asi korras. Kui vastupidi, jääb kõik hämaraks. Kui oled kedagi jälginud põhjalikult, siis ta tuleb ise sulle sisse.

Kuidas te lavastaja Jaan Toomingaga kokku saite?

Esimene töö oli 1989. aastal, Thomas Elioti „Mõrv katedraalis”. Mäletan üht võimast laengut, mis ka Toomingaga seotud. See oli lavaka ajal. Käisime Ugalas vaatama „Rahva sõda”. Istusin kuuendas-viiendas reas. Ja siis Jaan tuli vasakult poolt mõisnikuna läbi saali. See hääl, see kuidas ta teksti andis, see lummas ära. Näitleja vägi.

Jah, tean, sealt on Jaanil üks ta mu meelest enda välja mõeldud tekst, millel pole Eduard Vildega pistmist. Ta mõisnikuna ütleb pärast talumeeste kadalipu stseeni, pidulauas, et oleme neid peksnud ja peksnud, kas me tõesti oleme nad rahvaks peksnud.

See oli võimas jah. Ma suhtusin Jaani kui salapärasesse vaimu, mitte kui hullukesse. Millised materjae ta valis. „Mõrv katedraalis”, see oli filosoofiliselt raske ja osa oli mulle nii ootamatu pakkumine. Ma kuidagimoodi ei saanud sellest materjalist aru. Jaan Toomingaga, mäletan, oli see raske, et kui rollile pihta ei saanud, hakkasid välist ekspressiivsust taga ajama. Seda otsima, läbi selle otsima ja see võis näitleja katki teha. Jaan küttis sind, andis õigustuse sellele, ekspressiivsus läks lakke välja ja ma lihtsalt vajusin ära. Mul ei olnud veel sellist inimlikku kogemust, et mängida seda neljandat kiusajat.

Räägi sellest osast?

Thomas Becketile (21. detsember 1119/1120 London – 29. detsember 1170, oli Canterbury peapiiskop .MM ) tulevad neli kiusajat seal. Deemonid, üks pakub noorust, teine võimu ja raha.

Minu tegelane oli selline, kes ütles: „nad tahavad sind tappa. Hakka märtriks. Hakka märtriks. Las nad torkavad sind läbi.” Kujutad ette?

Mõte selles, et hakka märtriks, siis hiljem istud sina Jumala vasakul käel ja näed, kuidas nemad kannatavad. Maksa kätte sellega, et hakka märtriks.

See oli keeruline käik, see oli mu kolmas töö Vanemuises, olin 24–25 aastat vana.

(Ikka veel sajab väljas vihma.)

Tunned sa ennast vanana?

Hehee. Kui vaatan passi ja vaatan lapsi ja selle numbri peale mõtlen… Tekst ei jää pähe enam nii kiiresti, ehk see on esimene asi, mis vanusest märku annab. Jajah. See jõudlus, et joosta ja hüpata enam ei saa. Mingid sammud mõtlen läbi, kas saan või mitte. Kuskilt alla hüpata, varem poleks probleemi olnud, nüüd on. See kuulub asja juurde.

Aga seesama, mingi muu vurr, mingi näitlejavedru on ikkagi endine. See on ikka tore, sisemine vurrikene, antenn ikka võbeleb. Ja see on isegi huvitavam.

Varem keskendusin ainult endale, nüüd on aega teist ka märgata, vaadata.

Mis mees oli see sinu filmis „Nähtamatu võitlus” mängitud tüüp? Kes sa olid?

Õigeusus on selline mõiste nagu Kristuse pärast meeletu, Kristuse pärast hull. Jurodivõi. Tobuke, lollike. Nad on iseenesest pühad vennad. Neil on mingi läbinägemise võime. Kristuse pärast meeletu olla on kõige raskem ja kõige valusam tee. Nad on õndsad, kes riskides eluga ütlesid tõde ka valitsejatele. Minu mängitud tüüp on armastust täis, kes väga hoolib ja näeb inimese hinge. Näeb algset Jumala mõtet. Mõtet, mis Jumalal oli inimest luues. Ta näeb seda paremini kui keegi tunnistada julgeb. Ta ei hinda välist maailma, kogu tähelepanu on sisemisel maailmal. Ta tajub Jumala plaani pealtnäha küll nurjumist, aga siiski ka seda, et see teekond ei ole katkenud. Edasiminek. On pääsemise lootus…

Tead, ma ei oska neist asjadest rääkida. Ei taha ka. Ma oskan nende kohta lugeda. Ja siis ma oskan sellega nõustuda. Ja kui me seda filmi tegime, ega ma siis ka tehes sellele ei mõelnud, režissöör Rainer Sarnet ajas mu mingisse kohta. Ma olen oma vastuse sinna filmipilti proovinud anda. Ma ei taha seletada. Ma ei leia õigeid sõnu, pean ennast alati parandama.

Kui suured su lapsed juba on?

Vanem poeg on 34, teine poiss saab 29, vanem tütar sai 19 ja noorem käib veel gümnaasiumis, saab sügisel 17.

Nad ei ole läinud teatrikunsti teed?

Ma pole kunagi mõelnud, et see halb oleks, kui nad seda teed oleksid läinud. Mitte kunagi. Kas see on hea, et nad seda teed pole läinud, nii ma ka ei ütle. Nii ma ju nagu halvustaksin seda ametit.

Minu amet on vastutus ja tahab pühendumist, aga seda ei saa öelda, et see on nii raske, et seda kellelegi ei soovita. Näitleja tööd tehes lihtsalt peab väga tahtma seda teha. Rääkida inimestega. Filosofeerida seal sees oma asjadega. Olla dialoogis materjaliga.

Mu meelest on see äge, et on materjal, mis alles avab mind. Et ma ei pea ise kohe midagi ütlema või kirjutama. Mul on niipidi, et tekst ei suru mind raamidesse, vaid hakkab mind avama. Lausete ja sõnade taga on nii palju peidus alati, et võid jõuda täitsa müstilistesse kohtadesse. Kuidas mitte sõnaderägastikku ära eksida? Mitte muutuda masendavaks, näpuga näitavaks? Armastus tuleb kogu vahu tagant üles otsida.

Kui tähtis sinu jaoks lavastaja või filmis režissöör on?

No väga. See, et ma teen ise, see tuleb hiljem, aga selleks enne peab ikkagi olema hea režissöör. Ilma ma võin hätta jääda. Kohtumine lavastajaga, eriti alguse poole, see oli super tunne, tunne, et prooviperioodis hakkab midagi juhtuma. Proov, minu armastus – kui see on, siis on eriti tore, see on kingitus.

Pärast proove tulevad etendused. Kas siis tuleb ka rutiin?

Mulle saal, saalis istuv inimene tekitab mulje, et ta on vaatamas esimest korda ja see on tohutult edasiviiv jõud. Mul mängides läheb kõik selgemaks, tegelane, tema olemus – ma pean süveneda saama. Nokitsed tekstiga. Ma võtan teksti ikka läbi, sest aeg on edasi läinud. Teisipäevast on saanud laupäev, vahepeal on palju juhtunud, vaen lauseid, mõtlen, et äkki autoril oli see nii mõeldud, aga mina jõudsin alles nüüd selleni.

Kogu aeg on huvitav. Ja seda muret ka enam ei ole, et tekst peas pole. Tekst on peas ja ei pea sellele mõtlema. Sissemängitud tüki juures jõuad muretseda muude nüansside pärast. Iluravi saab materjali kallal teha lõpmatuseni. Vahel on nii, et kõige elavam ongi viimane etendus, siis see, kas tükk on valmis või ei ole, pole enam tähtis, ta läheb nagunii maha, aga sellest jääb kõige eredam mälestus.

Tahaksid sa Rainer Sarnetiga veel koostööd teha?

Temaga tahaks ikka. Mulle sobib. Kunstniku tunned ära.

Kuidas sa sesse praegusesse ärevasse aega suhtud? Kõik on väga hästi ja samas on väga halvasti, mis sind tasakaalus hoiab?

(Pikk-pikk paus.) Kuna siis parem on olnud? Elu on alati kuskilt väga tõsine. Praegu on halb meile, jah, väga lähedal. Ma saan positiivset jõudu alati sellest, kui vaatan mingit head filmi. Tarkovski filme. Mulle väga meeldis tema poja tehtud dokfilm oma isast.

Vaatad ja tajud mingit elu saladust, elu ürgsust. Mingit elu allhoovust. Mingit suuremat pilti kellegi peos olemisest. Ma tunnen, et meid väga hoitakse. Mul see tunne on vahel ja see aitab.

On see peos hoidmise tunne religioossusega seotud?

Mul on kõik natuke sellega seotud. Ma tahan kuskilt jõudu saada, aga ma ei tea kohti, kust saaks nii väga palju jõudu või energiat ammutada, kui sellest olemasolevast energiast, mis nähtamatult on meis kõigis tegelikult olemas. Kuskilt on see ju tulnud. Kas me usume, et see on sealt või siit, sellest religioonist või meist endist, aga ta on. Inimene on suht habras olend, kes ei tea, mis temaga järgmisel tunnil juhtub. Südame juures on mingi hinge tunne ja kui vaatan head filmi, siis see hakkab tööle. Mul tekib ühendus. Ja kui käin looduses, siis tajun ühendust. See on hea tunne.

Mis ma udutan. Vana mees. Hea film on Jim Jarmusci „Dead man”.

Kaunimate aastate vennaskond on ka üks tahk sinu elus. Vahepeal olid ära sellest ansamblist, nüüd oled tagasi?

Ei ole nii. Kui on juubeliaasta, siis nad kutsuvad mind. Kutsuvad siis, kui teeme vana kava, kui esitame neid algusaastate Kulno Süvalepa laule. Aga vahel käin.

Tead, ma endalt tihti küsin, kas on lootust, et enne surma tuleb mingi teistmoodi tarkus. Küsin sinult siis ka?

(Naerame mõlemad.) Küll oleks hea. Ma mõtlen nii, et inimene enne surma ja surma künnisele jõudes… ma loodan, et seal toimub midagi väga huvitavat. Et see võitlus, mis seal käima hakkab, on tõsine võitlus. See pole naljategemine, jutuks võtmine, vaid seal on mingisugused tõsised teemad, ja ma arvan ka, et kõigile antakse võimalus seal midagi ära lahendada. Kuhugi jõuda, midagi kahetseda. Aru saada, mis jõudude meelevallas sa oled olnud ja kuidas.

Kuni inimest ära ei võeta, siis järelikult on lootust. Kui sind võetakse liiga noorelt, siis järelikult on seal see, et enam ei ole lootust või siis asi läheb halvemaks. Elad ja tuleb see koht, kus on kõige parem sind ära võtta. Kus on kõige parem sul selle rongi peale istuda ja sõita.

Usud sa, et pärast surma kohtud oma kallitega, kes on enne läinud?

See peab olema teistmoodi, see ei saa olla nii, nagu siin elus. Mismoodi, ma ei tea, aga usun, et see on.

Ma tavaliselt istun seal tugitoolis ja vaatan seda vana vahtrapuud…

(Istub sellesse tooli.) Ma vaatan, mida sa näed.

***

Vihm on lõpuks järele jäänud. Pakun Rainile, et paneme lõkke põlema. Lõkke sisu on vettinud ja see ei taha põlema minna. Ja siis ma näen, kuidas tal jätkub kannatust ja oskusi see tuli põlema saada.

Ilmus Maalehes. Pildistas Viio Aitsam.