Moolok. Kustutasin ära juba viienda sissejuhatava lause esseele, mille lubasin kirjutada. Üks kustutatud lausetest oli, et tegelikult ei lähe Tallinna võimu juures käiv trall mitte kellelegi peale asjaosaliste korda. Kirjutasin moolok, et mõelda edasi: headusest on meil puudus.

Sõna moolok tõi uuesti meelde ooperi „Hydrogen jukebox”. Seda kasutab luuletaja Allen Ginsberg, üks selle ooperi autoreid, oma kultusluuletuses „Ulg”:

„Moolok! Üksindus! Pask! Inetus! Prügikastid ja kättesaamatud

dollarid! Lapsed kisendamas treppide all! Poisid nuuksumas

sõjaväes! Vanamehed nutmas parkides!

Moolok! Moolok! Viirastuv Moolok! Armastuse puudumise

Moolok! Vaimne Moolok! Moolok hirmus kohtumõistja inimeste

üle!”

Moolok – see mõiste tähendab vääramatut jõudu, millele me peame järjest ohvreid tooma. Kurjuse jõudu.

Mõtteummikud

Kirjutan, et headusest on puudu, ja mõtlen siis korraks kampaaniatele, kus korjatakse raha haigete laste heaks, ja raputan pead, tundub, et headust jagub küllaga. Haigeid lapsi aga, kes abi vajavad, on rohkem kui neid paljusid, kes aitavad. Kirjutan ennast ummikusse. Mul muidugi on tunne, et mõtteummikud iseloomustavadki käesolevat aega. See annab lootust.

See eelmainitud Philip Glassi ja Allen Ginsbergi ooper on otseselt sõjavastane, sõdade vastane mu jaoks. Ja eriti väärtuslikuks teeb ta minu arvates fakt, et teda mängiti Eestis ja ilmselt ka maailmas kõige suuremal võidurelvastumise ja sõjaasjanduse esimesele kohale tõstmise ajal. Ja saalid olid täis-

Ei anna rahu mõte, et kas üldse on maailmal võimalik saada rahu või lahti sellest painest, mis sõjaga, sõdadega tekib – muide tekib ka siis, kui ise elad riigis, mille territooriumil aktiivselt ei sõdita. Riigis, kus elatakse paremini kui kunagi enne… Äreva elu ääre peal. Kõik noatera peal…

Ja hea maailma ülesehitamisest, sellest, milline see hea maailm võiks olla, enam ei räägita. Paatos on heidutus, suurte sõjaliste jõudude tasakaal. Maailm on kuri nagunii ja kurjusele saab vastu ainult kurjusega. Isegi utoopiates. Ja ilma utoopiata pommitatakse, droonitatakse, tapetakse – rahu nimel. Ukrainas kaotati ära kultuuriministri ametikoht.

Filmirežissöör Ilmar Raagi märkasin välispoliitika saates nimetatavat sõjanduseksperdiks. Ka see on omamoodi muutus, pisike, aga aega iseloomustav.

Kultuur ja sõda

Vahendan veidi seda, millest sõjanduseksperdiga rääkisime, aga mis me lehes ilmunud intervjuust välja jäi.

Ilmar Raag ütles, et on olemas kolme tüüpi loomingutegevust sõja ajal ja et esimene neist ei seostu kummalisel kombel sõjaga. „Eskapism. Kuultuur, mis tegeleb sellega, et ta tegeleb kõige muuga, aga mitte sõjaga. ( Ülo Vooglaid defineerib eskapismi sotsiaalseks pingeks, kus väljapääsuks eelistatakse põgenemist.)

Üks näide sellest on Prantsuse kino teise maailmasõja ajal, kus Saksa okupatsioonivõimud loomulikult keelasid ära Hollywoodi ja Inglise filmide näitamise. Ainukesed filmid, mida oli lubatud näidata, olid Saksa ja Prantsuse omad. Prantslased ei tahtnud Saksa filme vaadata ja selle tulemus oli, et mitte kunagi ajaloos varem pole prantslased vaadanud nii palju Prantsuse filme.” Raag rääkis, et just sel ajal valmisid ka mitmed klassikaks saanud filmid. Siin on selge paralleel ju: meil tehti Nõukogude ajal kvaliteetfilme okupatsioonile vaatamata. Mis siis, et olid pidevalt probleemid tsensuuriga.

Teine tüüp kultuuri on kõik see, mida tehakse rahu ülistuseks. „Tänapäeval ei saa sõjast rääkida ilma seda sõjavastasesse vormi panemata. Kõik ütlevad, et nad tegelikult on rahu poolt. Seda räägitakse nii ühel kui teisel pool rindejoont. Ja siis võiks mõelda Erich Maria Remarque’ i esimese maailmasõja romaanile „Läänerindel muutusteta”, mis ütleb, et kõik see, mis toimus, oligi mõttetu, ebainimlik ja väga halb.”

Ja alles kolmas osa loomingust on Raagi sõnul see, mis otsib sõdalase kultuuri: „See on minu nägemus soomepoistest, kes on õilsad sõdalased. Nad ei taha kedagi vallutada, nagu ukrainlased ei taha Venemaad vallutada.”

Seepeale rääkis Raag loo, kuidas ta imestas 2011. aastal Peterburis filmi tehes, kui pikad olid raamatupoodides sõjandusteemaliste raamatute riiulid. Just sealt tulevad Vene (kaasaja) folkloori laused, et me võime seda korrata, võime seda (mõeldud on teise maailmasõja tegusid). Selle taga on rahvale selgitatav arusaam, et ühest küljest võideti fašism, aga teisest küljest saavutati kontroll suurema osa Ida-Euroopa üle. Ja siis nad ütlevad, et me võime korrata!, rääkis llmar Raag.

Tõepoolest on nii, et kui headuse tulemusena meid lihtsalt enne ära tapetakse, kui headus toimib, siis see headus jääbki sündimata. Raag tõi näite, et Tolkien kirjutas „Sõrmuste isanda” Inglismaal teise maailmasõja ajal ja kinnitas, et see raamat räägib tema jaoks headusest.

Tõde?kinnitas

See on nüüd ka Ilmar Raagi mõte, millele ma muidugi alla kirjutan. Inimeste argise agenda määramine toimub täna sotsiaalmeedias. See määrab ühiskonna meelolusid. Peavoolumeedia ei määra enam ühiskonna kogu hoiakut, aga kui lugeda mõlemat ja pisutki anlüüsida, on võimalik adekvaatne pilt kokku saada.

Ukraina Rivne teatri direktor, kellega rääkisin, oli oma Ukraina-meelses jutus minuga ju üsna aus ja ei maalinud ukrainlastest tiibadega inglite pilte. Ja vägev mu jaoks oli selles jutus just see, et ma jäin uskuma: see vana mees läheks, kui vaja, sõtta, et kaitsta oma kodu, lähedasi, oma maad, inimesi. Sellest vist ikka ei saada veel aru, et Ukraina saatusest sõltub meie, eestlaste, ja ka Euroopa saatus. Nemad hetkel on kaitsekilp ja kui neil kaitsetahe kaob… Ma ei taha sellest mõelda. Moolok!

Ilmar Raag ütles tõe otsijatele õpetuseks, et lugedes sõjakajastusi, peaks olukorra mõistmiseks jälgima ka erinevaid perspektiive. „Kui loed sõjaväelast, siis pead sinna juurde tingimata lugema loo näiteks õpetajalt või arstilt, siis saad aru, mis ühiskonnas tegelikult toimub.”

Ja tõesti, kui kuulata ukrainlasi rääkimas, mis tegelikult sõjas toimub, siis ei saa neid süüdistada selles, et nad ei suuda enam venelastele mingeid vabandusi välja mõtelda. Mina oma õitsevas aias toimetades ja sõpradega rahust rääkides muidugi võin mõelda, et mis jama, nad seal enam ei mängi Tšehhovit ja ei loe Bulgakovit, võtavad maha Puškini ausambaid. Nende pilt ilmaelust on vastikum ehk siis reaalsem. Ma annan endale sellest aru.

Oht maailmale

Oht on see hoopis, et meil Eestis ka hakatakse selliselt radikaliseeruma. Mu meelest viib see tegelikust fookusest – võidelda ja seista oma mõtete ja tegudega rahu eest – eemale. Mis see aitab, kui tõstan Vene väärtkirjanduse oma riiulitest välja? Jah, tõsi, eile vaatasin Lenini teoseid oma sahvririiulis ja mõtlesin korraks… aga siis leppisin, et see on ajalugu.

Mõtlesin, kui palju juhansmuule võis olla suures Ukrainas ja kuidas nad sellega hakkama saavad, kui see sõda kord lõppeb. Kas hakatakse lehvitama punalippe? Ei usu, traagika on liiga suur. Ilmselt ei lähe mul elu lõpuni meelest intervjuu ukraina näitlejaga, kus mina rääkisin vene keeles, tema ukraina keeles ja meil oli tõlk. Sain ju hästi aru, et see näitleja ilmselt oskas vene keelt paremini kui mina. Ta süda sundis teda vene keelt enam mitte kunagi kõnelema. Sõda sunnib tegema eetilisi valikuid.

***

Valdur Mikita kirjutab 2022. aastal välja antud raamatukeses „Mõtterändur”: „Ent kultuur võib evolutsiooni üle mängida, tuues lavale uue inimliku eetika. See on ainus õhkõrn pääsetee, millele inimesel veel loota.” Kui asendada sõna evolutsioon sõnaga eskalatsioon (moolok)?