Eesti kõige pikema staažiga vabakutseline näitleja saab 60aastaseks.Raivo E. Tamm on seriaalis „`Õnne 13” mänginud esimestest seeriatest peale. On mänginud seal teiste seas koos Kaljo Kiisa, Aarne Üksküla, Lembit Ulfsaki, Tõnu Aava, Evald Hermaküla ja Väino Areniga. Praegu teeb ta proove Palmse mõisa taga, kus esietendub ja mängitakse lavastust „Vihmana ma sajan”. Tal ei ole aega mängukohast ära tulla, proovigraafik on tihe. See päev, kui Palmsesse lähen, pole proovides vihmasajuga muret, on hoopis nii tugev tuul, et see lõhkus öösel miski helisüsteemi. Proovi tehakse ilma mikrofonideta ja tuul puhub enamuse tekstist mängupaiga taha metsa. Proove tehakse näidendiga, mis räägib muusikute ja elukunstnike Tarmo ja Toomas Urbi elust.

Kuidas sa ennast tunned mõisakeskkonnas, see park, need hooned…

Üks väike noorhärra, kes meil etenduses kaasa teeb, ütles, et tal on nii huvitav siin. Vaadata teatri köögipoolt. Siis ma talle rääkisin, et mulle just sellepärast on meeldinud teha suveteatrit, mu teatritegemise algusest peale, et proovid ja etendused on ikka looduskaunites kohtades. Mul suvekodu ei ole, aga sellele vaatamata olen oma suved saanud veeta maal – Käsmu meremuuseumis, Värskas jne, nüüd siin. Mõisakultuur on, jah, ka mind huvitanud. Mul on kodus palju mõisaraamatuid, fotoalbumeid. Et näha, millised on mõisad välja näinud oma hiigelaegadel. See, kuidas nad praegu on sisustatud… Ma tean, mul on tuttavaid, kes on taastanud mõisaid ja kes käivad Prantsusmaal antiigioksjonitel mõisamööblit ostmas. Mind on üllatanud, kui palju mõisates oli palme ja toalilli suurtes saalides.

Oled sa mõisahärrasid mänginud?

Oo jaa, mängisin ERM-i teatri „Keisri hullus” lausa mitut võimukandjat. Kohe ei tule rohkem meelde, aga neid on olnud.

Kuidas sa ennast positsioneerid, kas poliitikuna, näitlejana, autoajakirjanikuna, sportlasena, sõjaväelasena…?

Intervjuus ajakirjale „Kaitse kodu” mu käest küsiti, mis roll mu jaoks kaitseliidul on. Ma vastasin, et see ei ole roll, see on minu pärisosa. Tegelikult ma tunnen sama asja ka teatri suhtes, seegi on mu pärisosa. See on nii olnud ja nii jääb. Riigikogu periood – siis inimesed ütlesid, et nad tahaks mind ikka laval uuesti näha. Ma vastasin tookord, et ma pole kunagi teatrile selga pööranud, praegu on lihtsalt selline periood elus. Otsustasin siis, et ma sellel ajal teatrit ei tee. Seitse pakkumist oli. Ütlesin, et minu aeg teatris on alles ees, et 70aastastele meestele on väga palju häid rolle. Teater ja kaitseliit – kaitseliit peab minu elus olema, sest me peame oma riiki vajadusel kaitsma. Ajalooraamatuid vaadates teame, mis meiega on juhtunud ja mis veel võib juhtuda. Me riigi kaitsmine on iseenesestmõistetav. Saan aru. Ma olen teatri kõrvalt alati tahtnud palju muud teha. Kooli ajal Kalju Komissarov rõhutas, et me õpime siin koolis draamanäitlejateks. Talle ei meeldinud, kui me osalesime televisioonis ja ka filmis. Ta ütles, et see, et olite reede õhtul telelavastuses ja laupäeva hommikul trammis üks mutike tunneb teid ära, see pole küünemustagi väärt: „Meie peame saama tuntuks draamalavadel.” Noh… ma noogutasin, mis mul maksab noogutada, nagu Voldemar Panso ütles. Võtsin selle teadmiseks, aga kui lõpetasin teatrikooli, siis kohe käitusin vastupidiselt. Hakkasin kõike tegema.

Mida?

Ma nägin, olin juba teatrikoolis näinud, mis mind teatris ees ootab. Ütleme nii piltlikult, et pärast etendust kuskil all teatrikohvikus joodi viina ja tõmmati suitsu, nii et tuba oli sininine. Kiideti üksteist ja kiruti neid, keda kohal ei olnud. Ma tundsin, et ma ei taha. Ei taha sellist elu. Ma tahan elu müüride vahelt väljas, sest see on palju huvitavam. Nõnda, et hakkasin kohe kõike tegema, esitlused jne. Olen esitlenud naiste kosmeetikat ja sportautosid, mida iganes. Kuhu kutsuti, ma läksin.

Pulmaisa ka olid?

Ehk korra või nii, aga see, ma tunnen, on asi, mida peaks õppima. Ma seda natuke pelgan. See on nii tähtis päev, ma ei taha kahe noore inimese tähtsat õhtut ära rikkuda. Ma ei käi ka jõuluvanaks, mul on sellega väga halb kogemus, ei taha.

Mul ka.

Nüüd ma olen pulmades käinud baarmän Illarina seriaalist ENSV. Kui saad olla mingi karakterina, siis saab palju nalja, aga ihtsalt Raivona ma ei tunneks ennast hästi. Olen näinud palju mitte eriti huvitavaid pulmaisasid ja ma ise ei taha selline olla. Mu jaoks ei ole olemas sellist sõna nagu haltuura. Kui ma kasvõi naiste kosmeetikat esitlen, lähen samamoodi lavale, nagu lähen teatris. Ma annan endast kõik selleks, et inimestel oleks see päev või õhtu meeldejääv ja tore. Mõtlen oma tekstid välja, katsun iga kord olla erinev, närveerin iga kord enne neid esinemisi.

Närveerid tänaseni?

Jah. Isegi kui mind kutsutakse baarmän Illariks, siis mul eelneb sellele esinemisele magamata öö. Igasuguseid mõtteid mõtlen. Et äkki on seltskonnas inimesi, kes on mind enne näinud ja kuulnud, et kuidas ennast mitte korrata. Ma ei taha, et keegi ütleks: oo, jälle need vanad naljad, me teame neid juba. Tahan jälle midagi uut pakkuda. Kui sul on vabad käed, siis pead leidma lahendusi. Enne esietendust teatris ma ei närveeri.

Miks?

Ma tavaliselt siis tahaks juba publikut ja proovidest on kõrini. Lavastajad, kes mind väga ei tea, on olnud ehmatanud, et tohoh, mis nüüd esietendusel järsku juhtus, kui rahvas on saalis. Läksid paremaks. Jah, ma ei taha ennast proovides ära väsitada.

Saan aru, ma kasutan väljendit näljane näitleja. Tahab publikuga kohtuda.

Just. Värskelt. Ma hakkasin seda kõike tegema kohe, kui kooli lõpetasin, ja õige varsti ma tulin üldse teatri palgalt ära. Tõusin püsti ja tulin tulema. Kõigepealt Vanalinnastuudiost ja viie aasta pärast Linnateatrist, sest ma tundsin, et seal see asi natuke hakkas mind ahistama. Mind hakati palju mujale kutsuma, aga peanäitejuhid ei tahtnud seda lubada, hoidsid mind kinni mingite väikeste rollidega. Ma tundsin, et ei. Tahan olla iseenda ülemus ja vaba.

Mis aastast sa oled vabakutseline?

1999. aastast.

Siis ilmselt saab su kohta öelda, et oled Eesti esimene vabakutseline näitleja?

Jah, sellel ajal neid polnud. Arvo Kukumägigi oli Tallinnfilmi palgal. Mäletan, kuidas Raivo Suviste siis mulle ütles, et väga julge otsus, su keerdtrepp hakkab nüüd ülespoole minema. Tänu sellele, et hakkasin tegema erinevaid asju, ma olen kohtunud niivõrd huvitavate inimestega. Olen kohanud inimesi, keda ma, kui teatri paekivimüüride vahel oleks istunud, poleks elu sees näinud. Sellesama mõttega läksin kaitseliitu. Olin vahepeal 10 või 12 aastat Jõgeva malevas. Meil olid nädalavahetustel õppused, pärast oli saunaõhtu. Ma istusin seal ja ei rääkinud ühtegi sõna, ainult kuulasin nende lugusid. Kui palju erinevate eluvaldkondade inimesi seal oli! Mul oli nii huvitav, kuulasin ja imesin neid lugusid endasse. Minu käest on küsitud, millest ma unistan? Mis on mu unistuste rollid või millest ma elus unistan? Olen öelnud, et pole mõtet aega raisata unistuste peale.

Üllatad, seleta?

Kui oled teatri palgal, lavastajate silme all, nad võivad ehitada su karjäärimudeli sinu peal üles, rollidega, aga see ei pruugi nii minna. Vabakutselisena on see oht, et ootad, et telefon heliseks, ja see ei helise, aga siis tuleb pakkumine, millest sa ei oska unistadagi. Nagu näiteks mul oli Von Krahli teatris Jorma Ollila osa (aastatel 1992–2006 oli Jorma Ollila mobiiltelefone valmistava Nokia tegevjuht – MM) lavastuses „Connecting People”. Sellest ei oska unistada ju, see on kingitus, ole lihtsalt mees ja tee ära. Elus on mul samuti. See Ironmani asi, ühel päeval helises telefon, küllap olin ka selleks valmis, aga ausalt ei osanud unistada. Elu toob sulle asjad kandikul kätte.

Ma olen ka mõelnud, et elu ongi targem kui meie.

Ja vaata, seesama õpetaja Komissarov, kes reedeõhtust teleesinemist põlastas, et see on odav populaarsus, mängis ise ka hiljem „Kelgukoertes”…

Ja mitte halvasti.

Kui hakati tegema raadioreklaame, siis esimesed aastad ma lugesin neid väga palju. Mäletan, kuidas mu teatrikolleegid sesse suhtusid – häh, müüd ennast kopikate eest, tahad odavat populaarsust. Nüüd on läinud nii, et mina neid praktiliselt ei loe, aga need, kes mind siis naeruvääristasid, on peamised reklaamilugejad. Kui algas seriaal „Õnne 13”, siis taas mind pilgati seriaalinäitlejaks, aga nüüd need pilkajad ise kõik mängivad seriaalides suuri rolle.

Film?

Mulle hirmsasti meeldib filmis mängida. Kui oleks võimalus, ma teeksin ööd-päevad läbi ainult filme. Niimoodi meeldib. Teatris see ei ole väga realiseeritav, aga mulle meeldib nullstiil. Mängida nullreaktsiooniga, ollagi selline kivinägu. Stanislavski, Knebel, Panso, Komissarov, kellest see pihta hakkab, aga koolis nõuti, et peaksime näitlejapäevikut ja jälgiksime elus inimesi. Mina sellist päevikut pean sellest ajast, kui Kalju meile 1. septembril 1984 kaustikud andis. Pean tänaseni. Iga päev kirjutan. Mul on need kaustikud kõik kodus alles, nende jaoks on spetsiaalne kapp. Inimeste jälgimine, et neid pärast oskaks järele teha. See on mu lemmikhobi. Vahepeal, kui ma ka aktiivselt näitlemisega ei tegelenud, oli mul palju välisreise. Siis kõige huvitvam oli istuda lennujaamades ja inimesi jälgida. Kuidas nad reageerivad ja millele? Ja siit ma sain kinnitust, et kõige huvitavam on hoopis see, kui midagi juhtub ja inimene üldse ei reageeri. Vaatad, kas ta ei saanud aru, mis juhtus, mis tema sisemuses sünnib? See on see nullstiil mu jaoks. Ma ei tahaks filmis üle mängida. Aga see on raskemaid ülesandeid, eriti, kui teed filmi harva, siis teatrinäitleja tahab ju kohe hakata näitama, kui hea näitleja ta on ja kui hästi ta mängida oskab. Aga kui suudaks tõmmata tagasi… Sellest on rääkinud nii Jack Nicholson kui Robert De Niro kui raske on mängida filmis.

Kas näitleja mängib või on, selles on küsimus?

Just, meil Komissarov ka ütles, et ära näita, ole. Ära näita mulle, milline on purjus inimene, ole purjus. See on nüansi küsimus, nagu palavik. 36,9 on veel talutav, 37.0 juba halb. See on sama asi. Roman Baskin olla Vanalinnastuudios oma näitlejaõpilastele kunagi erialatunnis öelnud, et minge vaadake neid lavaka lõpuetendusi, et seal on praegu üks kutt, kes võib tulla lavale, ei pruugi mitte midagi teha ja terve saal vahib ainult teda.

Vägev kiitus, see kutt olid sina?

Tõi jah minu näiteks. Roman kutsuski mind hiljem Vanalinnastuudiosse. See, et mul seal kohe minema ei hakanud, oli rohkem Eino Baskini suhtumise tagajärg. Talle ei mahtunud pähe, et tema ei kutsunud mind, vaid kutsus poeg. Eino ei suutnud seda alla neelata. Ma tulin Pärnu teatrist, kus mul elu ebaõnnestus, mul ei olnud seal kuskil elada. Helistasin Komissarovile, ta ütles, et tule ära sealt, kui nad sulle elamispinda ei kindlusta. Mul oli veel pakkumisi, aga pöördusin Vanalinnastuudiosse. Eino Baskin hakkas kohe lolli mängima. (Raivo teeb Baskinit järele.) „Kustkohast ah, ah lavakunstikateedrist?” Ta polnud justkui elu sees kuulnud, mis see lavakunstikateeder on. Nii see meil algas. Ütles, et peab Aarnega rääkima, Üksküla oli siis seal palgal. Läks paar päeva mööda, siis ütles: (teeb jälle Einot.) „Eili Sild ütles, et sa pidid olema hea näitleja.” Siis ta võttis mu tööle pooleaastase katseajaga. See ei mahtunud jälle mulle hinge. Olin lavaka viitega lõpetanud. Kursusekaaslased, keda Koma (Kalju Komissarov – MM) oli nimetanud meie punasteks laternateks, läksid Vanemuisesse ja hakkasid saama peaosi, mina, viieline, olin Vanalinnastuudios katseajaga. Ja noh, siis ei olnud ju midagi muud teha, kui hakata viina jooma.

Ja jõidki siis?

Nojah. Meil oli siis väga tore seltskond, ma arvan, et sinagi mäletad seda. Käisid meil aknast külas Kuressaares.

Oli jah selline kord ja aeg. Mäletan, aga mäletan seda ka, et olen sinu käest ostnud Von Krahli legendaarses baaaris õlut?

See oli mu esimene vabakutselise näitleja periood, siis, kui ma juba olin Vanalinnastuudiost ära tulnud. Mul sai kõrini, see oli 1994. Mängisin Von Krahlis kahte etendust ja siis oli äkki vaikus. Raha ei olnud. Peeter Jalakas mõtles välja, et kuna kolmapäevaõhtuti tal baaris rahvast ei käinud, siis, et mind aidata, olime koos Peeter Ristsooga seal baarmänid. Ristsoo oskas imelisi kokteile segada ja siis me aeg-ajalt käisime ka laval ja rääkisime päevapoliitikast, mida arvame. Siis tulime leti taha tagasi. Teenisin seal päris palju, natukese aja pärast kolmapäevaõhtuti tuldigi meid vaatama. Kevade poole, kui Ristsoo ära kadus, tuli mulle paariliseks Guido Kangur. Just seal muide üks hetk tuli Elmo Nüganen leti taha ja ütles, et tema peab mind näitlejaks jumala armust ja et tal on valus vaadata, et ma siin õlut müün. Et ta pakub mulle tööd ja mitte ühte rolli, vaid kutsus palgale. Ma läksin. Sealt ka tulin ise ära, viis aastat olin.

Äge aeg oli. Ma mõtlesin selle sinu „Õnne 13” mängimise peale, milliste suurte näitlejatega sa seal oled koos saanud mängida.

Seda seriaali oleme teinud 32 aastat. Kadunud Tõnis Kask mind kutsus ja ütles, et mina olevat olnud üks esimesi näitlejaid, kelle poole ta pöördus. Sellega on seotud üks minu jaoks müstiline lugu. Tegelikult oleks kingsepp Johannes võinud olla äkki hoopis Leonhard Merzin, nii-öelda minu praegune äi, keda ma pole elu sees näinud. Tegelikult kõik sai alguse filmist „Vana mees tahab koju”, seal pidi mängima peaosa Leonhard Merzin ja mina olin üks mees tema palatis, Sääsk oli mu nimi. Võtted algasid ja Merzin suri, tema asemel mängis Kaljo Kiisk, sealt tuli ka see kooslus Õnnesse, Kiisk ja mina. Kui Merzin oleks elanud, äkki oleksin mänginud Õnnes koos temaga, oleks teda näinud. Praegu Helena, tema tütar ja minu naine, arvab, et ma oleksin ta isale väga meeldinud.

Vaatasin natuke te tänast proovi. Ega seal suurt tekstist aru ei saanud, tuul puhus ära, aga sina olid ehk kõige selgem.

Meil lavakas pandi lavakõnele suurt rõhku. See, mismoodi me Tõnu Tepandiga karjusime vastu seina… Meil oli lausa kolm lavakõne õppejõudu, Karl Ader, Tõnu Tepandi ja Kalju Orro. Kõik erinevad. Lugesin siis, kuidas eestiaegsed võimsamate häältega näitlejad käisid mererannas vastu tuult karjumas, ma olen ka seda teinud tudengina. Olen omal ajal häälega ikka tööd teinud küll. Olen harjunud tegema suveteatrit ka ilma mikrofonideta, ka vabas õhus. Nii, et peab olema kuuldav ka viimases reas.

Ma ei ole „Vihmana ma sajan” teksti lugenud, aga sa proovis tõid Hele Kõrvele kingad ja ütlesid, et oled kingsepp Johannes?

See on päris. Urbide vanaisa Johannes Urb oligi kingsepp Johannes. Seost seriaaliga „Õnne 13” ei ole. Ses lavastuses on päris elu kõik. Ja see muidugi mõjub naljakalt.

Räägi Aarne Ükskülast.

Imeline partner. Ta paneb sulle nagu kühvli alla ja tõstab sind ülesse. Samas ise mitte kuidagi moodi varju jäädes. See on imeline oskus. Seda oli temaga koos mängides kogu aeg tunda, Õnnes ka. Lembit Ulfsak oli vigurivänt. Näiteks: on tõsine stseen Õnnes, ma koputan ja tulen uksest sisse, tema teeb ukse lahti ja samas kobab oma mune. Tahtis mind naerma ajada. Ajaski. Tõnu Aavaga me hästi klappisime… Mulle on lapsest saadik meeldinud vanemaid mehi kuulata. Järgmine etapp, et saad nendega koos teatrit teha. See on õnnistus, kui saad selliste partneritega teatrit, seriaali või filmi teha. Viimasel ajal olin hea sõber Eri Klasiga, ta ikka helistas ja rääkis, kui õnnetu ta on, et tal pole enam kellegagi rääkida, et head sõbrad on kõik ära surnud. Seda tunned ise ka ükskord teatrilaval ja elus, ilmselt.

Viimane metsavend. Sa hakkad augustis teda mängima?

Jan see mees oli Ruuben Lambur, me olime tuttavad. Olen reservohvitseride kogu liige. Ta käis meile oma lugu rääkimas. Ta oli siis 96 aastat vana, tund aega seisis püsti nagu ilmasammas ja rääkis nii, et me kuulasime, suu lahti. Kuulad ja ei usu oma kõrvu. Ta mõjus nii, et ta on igavene. Ta on ja jääb. Kahjuks nii ei ole. Aasta tagasi ta ootamatult suri, tõesti kõigile ootamatult, oli peenramaal veel midagi teinud ja järgmine päev enam ei ärganud. Käisin tema matustel, ütlesin seal, et Ruubeni lugu on üks vapustavamaid lugusid, mis ma viimasel ajal olen kuulnud. Et nüüd on meie asi olla tema võrra paremad inimesed ja tema lugu edasi rääkida järgnevatele põlvkondadele. See ei olnud sõnakõlks. Sealt tema tütrel ja tütre abikaasal tekkis idee, et võikski teha etenduse. Nad rääkisid seda Arlet Palmistele ja pakkusid, et mina võiksin Ruuben olla. Ruuben Lambur kirjutas oma elust raamatu „Alutaguse saaga”. Arlet selle põhjal kirjutas mulle teksti ja etenduses kõlavad ka metsavendade laulud muusikute esituses. Selline monoetendus. Hakkame käima ja mängima erinevatel külaplatsidel.

See on sinu jaoks, tundub, palju suurem vastutus kui ükskõik millise teise näitleja jaoks – sellist meest mängida?

Absoluutselt. See on ka tohutu au. Mängida elanud inimesi, minu jaoks on see ülim, mis näitlejal on võimalus teha. Mitte mõelda ise mingi karakter välja, vaid teha inimest, kes on elanud. Näiteks film „Kohtumine tundmatuga”, kus ma mängisin Valdo Panti. Ma tegin selle rolliga palju tööd, vaatasin väga palju videokassette, kus Pant saateid juhtis. Vaatasin ta kehahoiakuid, kõnnakut, kõnemaneeri. Võttepäeva hommikuti panin kasseti sisse, kuulasin, et see hääletämber jääks mulle kõrvu, et kui ise ükskord suu lahti teen, kostuks seal Pandi, mitte minu hääl. Sa Riigikogusse enam ei kandideeri? Ma oleks tahtnud edasi olla küll. Olen mõelnud, väga ammu küll, et oleks tahtnud käia diplomaatide koolis. Seda võimalust ei tulnud, teatris oli nii palju tegemist kogu aeg. Aga see, et sain Riigikogus olla väliskomisjoni liige, oli täpselt see, mida ma olin kunagi mõelnud. Kogu see välissuhtlus. Kandideerides ma ka rääkisin, et minu poliitiline kreedo on Tartu rahuleping ja sellejärgne Eesti piir. Et Eesti piir käib ikkagi Petseri ja Jaanilinna tagant, nii on ja nii saab olema. Minu vanaisa Johannes Tamm võitles Vabadussõjas ja mul on tema ees piinlik, et me ei ole seda suutnud hoida, mille tema kunagi välja võitles. Sellest enam väga ei räägita, aga mina olen seda siiralt rääkinud. Kui käisin Euroopa Liidu suurtel kohtumistel ja oli võimalus ka kõrgetasemeliste auditooriumite ees kõnet pidada, siis ma aeg-ajalt ka sellest rääkisin. Paljudel inimestel kulmud kerkisid, eriti siis, kui algas Ukraina täiemahuline agressioon ja ma rääkisin, et Eesti territooriumist on 5% okupeeritud siiamaani. Ma olin ka soome-ugri toetusrühma esimees ja tõin kohtumistel näiteks, et kui Putin mobilisatsiooni korraldas, siis täpselt Stalini eeskujul saadeti Ukrainasse kahurilihaks mitte Peterburi ja Moskva poisse, vaid meie sugulasrahvaste noormehi, et neid hävitada.

See missioon jäi pooleli, kas proovid uuesti?

Kuna ma olen nüüd kaitseväes ja arvan, et see on üks toredamaid asju minu elus… Ma sain eelmisel aastal kapteniks ja ma ei näe põhjust, miks sealt nüüd jälle kõrvale astuda ja kandideerida. Ütlen seekord, et üks asi korraga. Ma saan kaugtööd teha, mul lubatakse seda teha. Olen olemas oma perele, saan teatrit teha. Mida veel tahta.

See Ironman. Tead, kuidas ma tunnen kahjutunnet, et ei suuda enam kiiresti joosta.

Mina ka ei jookse kiiresti. Olen sussisahistaja. Teen trenni, aga ei tapa ennast ära. Esimesel aastal, kui alustasin, tulid netikommentaarid, et vanamees on lolliks läinud ja lõpetab kastis. Eks see jääb meelde. 2018 sõitsin Tartu maratoni ja nägin, kuidas Tartu ülikooli professor sealt … ära viidi. Mulle jäävad asjad meelde ja see tõmbab mind ka tagasi. Olen loomu poolest alalhoidlik ja üsna suur muretseja. Ma teen triatloni ikkagi tasakesi, ei pinguta üle, mul ei lähe silme ees ruuduliseks, ma ei taha kedagi võita, ei taha kellestki mööda panna, aga tunnen seda, et triatlon on nii minu ala. Keegi ei tee mulle etteheiteid, see pole meeskonnasport, kus kedagi on võimalik alt vedada. Olen üksi oma mõtetega. Jälgin pulssi kogu aeg. Nii teen sporti. Olen finišis viimane või eelviimane, aga ikkagi olen kaks aastat järjest saanud Eesti triatloniliidu aastaauhinna. Mõnele ehk ei mahu see pähe, aga arvatakse, et olen toonud väga palju inimesi spordi juurde.

See on suur tarkus: teha, aga arvestada oma jõudu.

Mul just poeg sai 10 ja mina tahan väga näha, kui ta 50 saab. Lähen teda laulupeole vaatama, ta seal laulab.

Mis on elu mõte? Ma arvan, et see mõte on järjepidevus. Minu vanaisa oli Johannes Tamm, teine vanaisa oli Hermann Käbin ja minu poja nimi on Johannes Hermann Tamm. Tammed kasvavad, elu läheb edasi. Nii peaks kõiges olema. Meie asi on olla lahkunute võrra paremad inimesed. Teed jätkata. Ja kui meie järglased seda edasi teevad, siis see on elu mõte.

Ilmus Maalehes, pildistas Ragne Mandri.