Pöörane, hullumeelne, sotsiaalselt valus – sellise iseloomustuse kritseldasin oma märkmikku, kui olin Laura ja Priit Võigemasti Vaiko Epliku lauludest inspireeritud lavastuse esietendust Ugala teatris vast 10 minutit vaadanud. Hiljem ma märkmikku välja võtta ei märganud, nii kaasakiskuv oli see, mis nägin ja kuulsin.

Iseloomustamaks lavastust „Uus tüdruk”, saan öelda, et see on nüüd selline meelelahutus, mis argipäeva muredest lahutatud igapäevast meelt labaselt laiali ei aja ja lolliks ei tee. Korjab meele kokku hoopis. Juhan Liiv on kirjutanud oma luuletuses „Viimane võimalus”, et leek, mis lõid sa selle tule süles, see tõstab sind ja teisi üles. Vaimukad naljad, uskumatud situatsioonid, tabav eneseiroonia ja professionaalne esitus. Lugu tundub koos püsivat nii, et kui sealt miski komponent ära võtta, siis lugu poleks. Nii hästi on see komponeeritud, lavastatud ja esitatud.

Loen lavastuse tekstiraamatust esimest lauset pärast pealkirja: „Muusikaline muistend Vaiko Epliku ja ansambel Koera muusika põhjal.” Autorid on seda kirjutades olnud tagasihoidlikud. Mulle meeldib muidugi see iseloomustus, et tegu on muusikalise muistendiga – see vastab sellele, mis lavalt paista –, aga nähtu on muistendist veel mitu sammu tugevam, tegemist on võimsa rockmuusikaliga.

Panen nähtu ja kuuldu mõjul kokku rea, kus esimesel kohal 1975. aastal esietendunud Kalju Komissarovi lavastus „Protsess” (https://arhiiv.err.ee/video/vaata/ak-filmikroonika-1958-1991-noorsooteatris-esietendus-protsess). Selles lavastuse kõlas Rein Rannapi muusika ja see oli ehk esimene Eesti rockooper. 2008. aasta suvel esietendus Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi kirjutatud ja lavastatud rockooper „Ruja”, kus „Uue tüdruku” üks autor ja lavastaja Priit Võigemast peaosas Rein Rannapit mängis. 2015. aastal mängis teater NO99 muusikali „Savisaar” ja siin tuli pilti Vaiko Eplik, kes koos Jakob Juhkamiga olid selle Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastuse muusika autorid. Need loetletud tipplavastused on see kontekst, kuhu nüüd asetub Ugala „Uus tüdruk”.

Algus

Lavastus „Uus tüdruk” algab Vaiko Epliku lauluga „Väikeste linnade mehed”. Selle laulu teksti on kirjutanud Aapo Ilves. Tuletan meelde, et selles on väikeste linnade mehed lollakad, lollakad on väikeste linnade naised ja lõpuks on lollakad ka väikeste linnade lapsed. Mehed kaanivad viina, ei kasvata kanepit, naised peksavad keelt, makaronidest kollakat ja lapsed… no nendega veel ei ole nii hull lugu.

Siin on paslik meelde tuletada, et Priit Võigemast ja Vaiko Eplik on kasvanud Raplas. Nad on lapsepõlvesõbrad. 1998. aasta jaanuaris võitsid 16-aastane Vaiko Eplik ja 17-aastane Priit Võigemast duetti lauldes Eesti noorte vokaalsolistide konkursil Saaremaal esikoha. Rapla maakonnalehe tolleaegne lisa Nädal X pühendas neile poistele kaks lehekülge. Ajakirjanik, tollane Nädalise tegevtoimetaja Viio Aitsam pani loole pealkirjaks „Duett“. Peale poiste endi said seal sõna nende emad ja õpetaja Thea Paluoja. Viio Aitsam küsib Thealt, kes võiksid poisid olla 15 aasta pärast. „Ma ei julge fantaseerida…” arutleb õpetaja Thea, „kui nad tööd teevad… Vaikot ootab ees raudselt lauljakarjäär. Võib-olla veel mõne hea hääleseadjaga läbi rääkida jne ja kõik on võimalik. Priidu tasand maailmaga suhtlemisel on nii lai, et ma ei oska öelda, kas laulja või pillimehe karjäär ongi see, mida ta tahab. Ta võiks olla väga hea poliitik, väga hea näitleja, loomulikult ka väga hea muusik. Või veel keegi muu.“

2014. aastal mängisid Vaiko ja Priit koos NO99 lavastuses „Muuseas ma armastan sind”. Olen sellest, mis nägin, muu hulgas kirjutanud nii: „Nüüd, 33-aastasena loeb Priit Võigemast NO teatri tühjal valgel laval Andres Ehini luuletust „Muuseas…“ ja nutab suuri pisaraid. See on mõjuv. Veidi enne luuletuse sellist ettekandmist on ta öelnud, et ei suuda tehniliselt ei nutta ega naerda. Ta ei kirjelda, miks, aga näitab, kuidas lavakoolis harjutatakse. Diafragma! Priit poetab, et tal peab olema naermiseks-nutmiseks impulss. Ja jälle jätab ta publikule mõista, kas see on nii laval vaid või ka elus.” Vaiko laseb ses lavastuses kitarril naerda ja nutta ja mitte ainult.

Miks ma neist asjadest „Uue tüdruku” kontekstis räägin? Sest see on näide, kuidas lapsepõlvest alguse saanud loominguline sõprus küpseb ja inspireerib ja sellest sünnivad suured kultuurilised sündmused. Mis jah – praeguse aja tõmbetuuli arvestades eriti – kiiresti võivad muistendiks ja mütoloogiaks muutuda.

Lõpp

Olgu öeldud, et lollakatega alanud Laura ja Priit Võigemasti lavastus lõpeb Vaiko lauluga „Armastus päästab maailma”, kusjuures otsesõnu seda päästvat armastust ses tekstis pole, on pealkirjas vaid öeldud: „täna öösel keegi kuskil otsib sind, kuid ei leia/ sinu silmi, sinu lõhna, sinu häält/ vaid sinu jaoks on kuskil keegi, mõeldes, et kuhu sa jääd/ kuhu sa jääd/ vaid sinu jaoks on kuskil keegi hea/ vaid sinu jaoks on kuskil keegi, mõeldes, et kuhu sa jääd, et kuhu sa jääd/ vaid sinu jaoks on kuskil keegi, keegi hea/ keegi hea, keegi hea//

Tervik

Veel kaks ootamatut paralleeli tuli pähe etendust vaadates: mingi seos legendaarse Priit Pedajase lavastatud ja Andrus Kivirähu kirjutatud näidendiga „Eesti matus” ja Ago-Endrik Kerge lavaka seitsmenda lennu diplomietendusega „Kosjasõit”. See „Kosjasõit” oli laulumäng. Nii kirjutati mu mäletamist mööda ka kavalehel.

Need näited varasemast ei ole mul siin toodud ruumitäiteks, vaid iseloomustamaks Ugala „Uue tüdruku” tipptaset.

Kummaline asi juhtus minuga etendust vaadates. Ma muidugi märkasin loo kulgedes läinud sajandi pöördeliste 90ndate aastate märke. Telekast vahiti ennast unustades „Lihtsalt Mariat”, välismaa auto oli staatuse sümbol, kangelased, kui neid on, on rusikakangelased, maailmaasju korraldab esoteeriline keravälk… Ja tegelikult hakkasin neile märkidele mõtlema alles hiljem, etenduse kava lugedes, et need on pildid möödunud ajast. Vaadates ei tulnud seda pähegi. Lavalt paiskus saali pigem argisürrealism. Vaimukas, piiri peal maitsekas pilt meie hetkeseisust täna. Ei olnud seda tunnet, et vaat, kust me oleme tulnud ja oi kui vahva, kuhu me oleme jõudnud. Pigem ikka, et see, kuhu me oleme jõudnud, ei vii meid enam edasi.

Kogu selle lavastuse meeskond pani lavamaailma masinavärgi liikuma nagu suure linnuparve. Olete ju näinud, kuidas tuhat lindu sebivad, külg külje kõrval, kiiresti lennata. Kogu loogika järgi peaksid nad omavahel kokku põrkama ja surnuks kukkuma, mitte harmooniliselt tõusma ja langema. Nii see laval nähtu mõjus – spontaanselt ja samas täpselt. Kusjuures tajuda oli, kui suure mõnuga kõik asjaosalised tegutsesid. Laval oli parv ja selles linnud, igaüks oma näo ja karakteriga.

Teise sama pika loo võiks kirjutada näitlejatöödest ja muusikaseadetest, valguse mängust ja neist, kes need laulud näitlejatele selgeks õpetasid, selle parve liikuma panid.

Aga jah, see August Kitzbergi „Libahundi” paralleel. Uus tüdruk on võõras, nagu „Libahundi” Tiina. Kõik mehed muidugi armuvad ilusasse ja unustavad oma naised. Ja siis murduvad nii-öelda ühiskondliku surve all. Oi, kuidas mulle ei meeldi see tõdemus, aga mis mul üle jääb: inimene ei ole muutunud siin taeva all aegade algusest saadik. Mis siis, et on tehisintellekt, keravälk ei kao kuhugi.

Eraldi:

„Uus tüdruk”

Lavastajad ja autorid

Laura Võigemast ja Priit Võigemast

Muusika

Vaiko Eplik

Laulusõnad

Vaiko Eplik, Andres Ehin, Aapo Ilves, Margus Tohver, Hando Runnel ja Jaan Pehk

Kunstnik

Kristjan Suits

Liikumisjuht

Rauno Zubko

Tantsuõpetaja-repetiitor

Lotta Laureen Loo

Valguskujundaja

Laura Maria Mäits

Lavastajate assistent

Susanna Teimann

Muusikajuht

Peeter Konovalov

Bändijuht

Kristjan-Robert Rebane

Bänd

Kristjan-Robert Rebane, Mihkel Kuusk ja Tobias Tammearu

Mängivad

Maarja Mõts, Riho Kütsar, Martin Mill, Tarvo Vridolin, Margaret Sarv, Lauren Grinberg, Jass Kalev Mäe, Adeele Jaago, Terje Pennie, Alden Kirss

Uue tüdruku fotode autor on Gabriela Järvet

Ilmus Maalehes.