Väiketeatri VAT suurlavastuses „Kullervo“ jääb inimesest, kui ta sureb või tapetakse, järele veerev kivi. Pääru Oja peaosas mängib oma kättemaksust juhinduva kurjategija seestpoolt paiskuva evaldhermakülaliku sarmiga kangelaseks.

Kullervo hoiatab: sõda sünnitab miljonites süütunnet ja kättemaksuiha

Lavastaja Aare Toikka on „Kalevalast“ pärit Kullervo loo oma nägemust mööda, andmaks eepose loole tänapäevast hõngu, uueks kirjutanud. Kavalehel on kirjas tegevuse aeg – „muinasaeg, me tänastes meeltes“. See on üsna täpne. Julm lugu julmas maailmas. See, et Kullervo ei saa oma saatuse vastu ja teeb vaid kurja, isegi kui plaanib head, on jäänud.

Kogu tegelaste galerii räägib poeetilisemas keeles kui meie nüüdisajal. Tegevuskohtade nimed on Untola, Ilmarila, Kalajärve kallas, Tedreraba ja lõpuks ka Toonela värav.

Aare Toikka kirjutab kavalehel, et see on kannatava inimese monoloog. „Elumeistrid mängivad oma monoloogid dialoogideks. Elukuningatel õnnestub saavutada orkestri tase. Kullervo saavutab dialoogi iseendaga,“ kirjutab lavastaja. Ta lõpetab mõtte üsna kurvalt ja mu meelest täpselt: „Sest päris lõpus on vaid armastus, mida Kullervol ei ole.“ Pääru Ojal õnnestubki oma sisemonoloogid kuuldavaks ja nähtavaks mängida. Mingi segu haavatavusest ja üleloomulikust ürgsest sunnist olla kättemaksja.

Lavastuses on palju nutikaid lahendusi, liikumist. Videos mõjuvad võimsalt ilmaratas, vesi ja kosk ning laval kivide surnuaed, vaikus, need pildid, kus sõnu üldse ei kasutata.

Süütunne ja kättemaks

Pääru Oja Kullervo on mütoloogiline tegelane. Ta mängus on võimu ja võimsust, ta ei saa oma viha hääle ja kättemaksu sosina vastu. Teised tegelased on selles lavastuses argised, saan öelda, et isegi inimesed tänavalt. Lavastuses on mitu stseeni, kus hea püüab kurjaga võidelda, aga ikka jääb peale kurjus.

Samas räägib Margus Jaanovitsi Unto, kes on tapnud Kullervo isa ja ema, aga lapse (Kullervo) ellu jätnud, loo, kuidas poiss juba lapsena oli ära määratud. Kuidas ta teda tünni uputas, aga vesi teda ei võtnud. Kuidas pani puuriida põlema ja poisi sinna otsa, aga kui tuli taandus, siis segas poiss põlvili olles lõkkes süsi, ise öeldes, et küpsetab konna, sest nälg on. Ja isegi võlla on Unto proovinud lapsest Kullervot puua, aga ka siis leiti poiss hiljem rõõmsalt kiikumas.

Siit tekib küsimus Kullervo süüst, kui mütoloogilise eepose tegelase puhul seda üldse küsida saab. Selles, et Kullervost saab kurjategija, on süüdi saatus, ja ehk on tema elu ette määratud. Samas viitab Unto jutt sellele, millest toitub ka Kullervo – tuleb kätte maksta. Minu mõtted läksid veritasu juurde, mis küll meie kultuuris vist väga levinud ei ole. Aga tapmiste ja sõdade põhjuseks ju tihti on.

Pääru Ojale annab Kullervo roll võimaluse tõusta kõrgemale argipäevasest ja ta teeb seda meisterlikult, välisele atraktiivsusele vähem tähelepanu pöörates ning keskendudes just sisemise jõu vaadatavaks ja kuuldavaks mängimisele.

Enim tundub Pääru Oja Kullervot piinavat orja märk – varesejalad, mis põletatud ta ihule. Ta on vaba, aga märgistatud.

Kirjak, Karjak…

Üks selle lavastuse ilusamaid stseene mu jaoks… Kirjutan ilusamaid ja mõtlen kohe, kas tapmise kohta saab üldse ilus kirjutada või öelda. Muidugi mitte. Aga kuidas teisiti oma tunnet väljendada?

Ilmasepp Ilmar (Tanel Saar) ostab Kullervo Untolt endale karjaseks. Viie vikati eest. Ilmari noor naine Külliki (Lauli Koppelmaa) tutvustab Kullervole karja: „Tee mu loomadega tutvust, Kullervo. See mu Kirjak, see on Karjak, see on Mustik, too on Maasik, siin on Annik, tema Õunik, see on Söödik, teine Joodik, see on minu lemmik Sõõrik ja päris mullikas on Toorik. Jäta meelde mu loomad.“ Kullervo ei mõtle sekunditki ja loeb nähtava poolehoiuga loomad nimepidi üles.

Kullervo saab karja minnes kaasa Külliki küpsetatud piruka. Kui ta seda sööma hakkab, siis avastab, et pirukasse on küpsetatud kivi. Hiljem Külliki ütleb, et see oli nali. Aga selle nalja pärast kutsub Kullervo karud ja hundid karja kallale ja kari saab hukka. Mulle siiani ei anna rahu see, et kivid on lavastuses surnud inimeste märk, need veerevad lavale, on seal nagu etteheide, ja äkki see kivi pirukas… Kuidas nali võib huku käivitada.

Kui Külliki pärast karja surma Kullervot orjaks nimetab, tapab ta ka naise.

Õnnelik pole keegi

Unto ütleb kohe lavastuse alguses: „Õnne pole, elu pole, midagi pole.“ Ja tõesti, selles lavastuses ei ole keegi õnnelik. Võib-olla seda iseloomustab mu jaoks üsna küsitava väärtusega sõjastseen, mis näpuga näitavalt viitab Ukraina sõjale. Seda oleks saanud teha kujundlikumalt. Aga niiviisi jäi ta meelde igatahes. Ja sealt läheb mõte muidugi palju varem mõeldud mõttele. Mis maailmas me hakkame elame pärast selle sõja lõppu, kus Kullervoga sarnase süütundega inimesi on miljoneid?

Kasutan nüüd Aare Toikka nippi, kes muinasaja meestele revolvrid pihku pistab, ja toon näite tänasest maailmast. Ühes Venemaa krimifilmis tuleb psühholoogi (mängib Julia Aug) juurde patsient, kes tappis 18aastaselt koera, sest see oli talle kallale tulnud. Naine tunnistab, et talle meeldis tappa. Psühholoog ütleb: „Igas inimeses eksisteerib kaks äärmust. Instinktiivne julm ja mõistlik hea.“

Psühholoog räägib patsiendile loo: „Elasin kord ühiskorteris, kus naaber lärmas ja kuulas muusikat väga kõvasti. Ma vihkasin teda ja tahtsin ta tappa. Väga tihti kujutasin ette, kuidas seda teen. Kuidas viskan ta aknast välja, kägistan surnuks, peksan. Kõige rohkem meeldis mul teda küpsetada lõkkes – see oli nii ilus. Kuid mulle ei meeldinud vihkamine ja julmus, mis minus elasid. Kord, kui olin voodis ja kuulsin jälle ta karjumist, tõusin, läksin kööki ja tegin sõrnikuid. Tulid maitsvad välja, viisin neid ka naabrile. Me kuidagi suhtlesime.“

Patsient küsib, mis siis sai. Kas naaber jättis lärmamise? Ja psühholoog vastab: „Ei, muidugi mitte, aga mina lõpetasin tema „tapmise“. Järgmine kord, kui te tahate kedagi tappa, siis lihtsalt püüdke olla hea.“

Mulle tundub, et „Kullervo“ lavastuse ja Pääru Oja mängitud Kullervo põhipaatos võib olla hoiatus. Hoiatus tänasesse päeva ja maailma sealt väga kaugest eeposte maailmast: et nii ei läheks. Või siis toonitamine, et õnn on armastus. Kurjus ei tohi valitseda!

Ilmus Maalehes. Pildistas Rebeca Parbus