Papissaare sadamakai.

 

Kümme aastat tagasi septembris ilmus Maalehes lugu, mille pealkirjaks “Jutuajamine purjede all. Kuidas me Bibbi ja Jaaniga Vikatist Papissaarde purjetasime”. Kümne aastaga on Jaan muu hulgas ümber maailma purjetanud, elab Vilsandil ja saab 24. märtsil 50aastaseks.

Jaani naine Margit peab sellel kevadel täpselt samasugust juubelit. Mul on väga piinlik, kui Jaan seda nende Vilsandi suures köögis rõhutab. Maailm on seekord tõesti liiga meestekeskne.

Margit on tähtis Jaanile ja mulle. Ehk ka teistele. On tähtis nii päriselt, et see meeldegi ei tule tavaliselt. Kusagil 25 aastat tagasi, jälle oli kevad, Jaan ja Margit elasid Tallinnas, sattusin Vilsandile ja olin nende esimeses väikeses saarekodus ööd. Siis kaminasse puid võttes ühe nari alt leidsin kasettmaki ja kassetid, kuhu Jaan oli laulnud oma laulud. Ta ise sinna ette ütles tookord, et need laulud on salvestatud Margitile seks puhuks, kui ta saarel üksi toimetab…

Me räägime lihtsatest asjadest. Kalast, mis Vilsandi meres on ja kui kauaks on. Tursk neil tuleb võrkudesse juba ammu ja see olevat sama tavaline kui haug, mida ma mäletan kadunud kirjanik Heino Väli kalapüüdmiste ajast. Angerjat olevat vähe.

Majaka juures pakub ilmajaama Karla punast kala ja paar ehitusmeest, kes kuldsete kätega, on seal, ja uus saarevaht Piisk on puid ladudes maailma mõtestamas. Ega rohkem inimesi sel päeval, 13. märtsil saarel olegi. Siiski unustasin Vilsandi paadimehe Harri Hiiuväina, tema naise ja koera, nemad jäid ka saarele. Meri olla paar päeva tagasi veel jääga maadelnud. Palju hingamisruumi on seal majaka juures ja kevadisel saarel. Nii palju, et ei saa kuidagi seda vabadust lõhkuda.

Ma ei ole nii peegelsiledat merd kui nädlatagusel neljapäeval Papisaare sadamahommikus näinudki. Luikede veest taevasse tõusmise tiivalöögid lõhestavad õhku ja vaikust.

 

Jaan Tätte, märts 2014, Vilsandi.

 

Oleme Jaaniga seekord koos olnud laias laastus üle ööpäeva, saunas käinud ja rääkinud ja ma pole talle öelda saanud, et nüüd räägime Maalehe lugejate jaoks sellest, et sa saad 50.

Me varasemate aastate jutud, millest on intervjuud saanud, on aetud ikka mere ääres või purjelaevas. Kord suvel, kui Jaanil rahvast rohkem külas, korraldasime ja mängisime maha avaliku pressikonverentsi. Nüüd on nii, et Jaan teeb keelepäeva varalõunal oma mootorpaadiga selle aasta esimese meresõidu. Teekond Vikati sadamast läbi Käki silma Papissaare sadamasse. Öine tuul on viinud viimase jää. Kui päev varem saarele sõitsime, oli selle musta tooni veel kanali ääres hiigelsuurte lahmakatena näha, kajakaparved otsas.

Papissaares kamandan Jaani auto tagaistmele ja Margiti me sõber Revo kõrvale ette. Paat jääb sadamasse, meie sõidame Kuusnõmme, kus Jaani auto. Varem on Margit öelnud, et Vilsandi asukad olid kaheksa päeva saarel Saaremaale pääsuta. Jaani auto jäi Kuusnõmme ajast, kui jää veel ATVd kandis.

 

Kuidas sa mõtled peaaegu 50aastasena, kas rohkem tagasi või edasi?

Ma mõtlen väga edasi.

 

Miks? Kas oled nii kaua elanud või on põhjuseks su merereisid?

Eks ikka kõik see kokku, aga on vahe küll sellega, kui sain nelikümmend. Mäletan, et mu sõbrad, kes olid juba seal neljakümneste seas ees, ütlesid mulle, et oo, tere tulemast meie sekka, nüüd tuleb su elu kõige ilusam aeg. Ja eks see oli mõnes mõttes tõsi. Kummaline, et nüüd ei ole mulle keegi öelnud, et tere tulemast viiekümnendatesse või kuuekümnendatesse… Nüüd on teada, et mõned aastad tõenäoliselt on veel elada, ja tuleb mõelda, kuidas seda teha, et oleks väga hästi.

 

Kümme aastat tagasi sa unistasid, et saaksid päriselt Vilsandil elada. See unistus on täitunud.

See on tõesti nii, aga sellest ei ole isu päris täis. Ma siiamaani rõõmustan selle üle, et julgesin ja tulin. Siinne elu ei ole saanud argipäevaks ja see teeb rõõmu.

 

 

Kuidas sa üldse rutiini talud?

Väga hästi. Rutiin toetab igasuguseid funktsioone vaimus ja kehas. Mulle meeldib hommikune rutiin. Seda õppisin mõnuga taluma ümbermaailmareisil. See oligi üks suur rutiin. Ookeani ületus, kõik päevad sarnased… Rutiin tähendab kindlat rütmi, mis on vahel elus väga hea. Kui sul seda rütmi ei ole ja sahmid sinna-tänna, siis sa nagu ei olegi kohal.

 

Teatrisse tagasi ei kisu?

Ei kisu, ei veel. Mulle meeldis teatris, aga kui ma sealt ära tulin, siis see ka minu jaoks lõppes.

 

Kui me suga 30 aastat tagasi Pidulas lähemalt tuttavaks saime, siis ma ka rääkisin teile kõigile seda juttu, et nüüd on teatriga kõik. Siis te minust aru ei saanud.

Nojah, me õppisime siis lavakas ja teater oli meile niivõrd oluline. Teadsin sind näitlejana Ugala lavalt ja mulle tundus, et kuidas nii ‒ ei tohi ju ära tulla.

 

Eks ma sellele mõeldes seda silmas pean, et nüüd olen ilmselt teatriga rohkem sina peal kui kunagi enne. Elu teeb imelisi pöördeid ja on äkki targem kui meie.

Kindlasti. Kui sa ise ei oska oma ülesannet siin leida või märgata, siis elu sätib sind sinu ülesande joont mööda käima.

 

Kuidas sa tunned, kas oled sina elu juhtinud või on elu sind juhtinud?

Ma olen liikunud unistuste, nimetagem neid sihtideks või eesmärkideks, poole. Ju nad siis pole olnud nii kõrged, et oleksid saavutamatud. Ma olen küllaltki saanud. Pigem ma olen ise võtnud vastu otsuseid.

 

Me sõber Revo küsis sult eile, et mida sa, mees, ka loomingulist teed. Sina ütlesid, et praegu on käsil ümmarguse laua meisterdamine. Mulle see meeldis, aga teie siis veel täpsustasite, et see ei ole lihtsalt ümmargune laud, mis sul käsil, vaid selline, mida saab vaheplaatidega suuremaks ja väiksemaks teha. Uhke asi.

Ma nüüd siis küsin, kas sa näidendit kirjutad?

Ei kirjuta midagi praegu.

 

Sul ei ole praegu tähtaegu, et see peab valmima selleks ajaks, siis see.

Rõõmuga ütlen, et ei ole jah. Paar-kolm aastat olid sellised tähtajad, aga ma ei kirjutanud siis ka vastu tahtmist. Lihtsalt leidsin endas selle rõõmu, selle idee, mis mind nii palju erutas, et suutsin ka tellimustööd päriselt kirjutada.

 

Mind küll just tähtajad panevad asju lõpetama. Muidu jääkski kohendama ja mõtlema ja jorutama.

Tahtmine midagi luua ei ole mul kuhugi kadunud. Tunnen naudingut tammi kasvatamisest. Täpsemalt tammi taha koguneva kasvatamisest. Ma tean, mida ma tahaks teha, ja materjal koguneb. Ja kui siis tammi valla päästan… Et siis oleks suur kirg!

 

Me kord kohtusime vahetult pärast seda, kui olid tulnud ümbermaailmareisilt. Siis, aastapäevad vahest tagasi, olid saa kinnisem kui täna. Tundub, et nüüd oled sellest krambist vaba.

Rõõm kuulda. Mulle pani see ümbermaailmareis paraja paugu. Olen vastuvõtlik inimene ja see kogemus seal ookeanil – seisund, kus sa ei mõtle mitte millelegi – see hakkas niivõrd meeldima. See valdas kogu keha ja tagasi tulles, olles ise muutunud, astusid sessesamasse situatsiooni, kust olid lahkunud. See tekitas minus käärid. Ma ei osanud olla. Ma ei teadnud, kas jään edasi vaikima või hakkan uuesti rääkima.

 

Ütesid eile, et võpatasid, kui meie president Toomas Hendrik Ilves oma vabariigi aastapäeva viimatises kõnes muu hulgas ütles: “Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.”

Jah, mind erutas see. See on ilus lause. Minu jaoks see sõnastas ära ka minu olukorra. Ma olen kirjutanud näitemängusid, olen näidelnud ja laulnud ja teinud laule… Nüüd see 50 on minu jaoks see punkt, kus tunnen, et ma ei taha sellesama inertsiga edasi minna. Loodan, et see inerts varsti peatub ja ma tahaks saada mingi uue hoo. Ei tea veel, mis selle mulle võib anda. Mulle endale ei paku rõõmu ja rahuldust see, et lihtsalt tarbin seda, mida olen siiani loonud.

 

Elada selle hooga, et tuleb veel kümme laulu ja viis näidendit, ei ole ju paha.

Nojah, aga see on juba tehtud. Paremaks ta ei lähe, seda on elu näidanud. Sa võid sedasama taset püüda hoida enam-vähem või natuke alla või natuke üles… (Auto juhile: Siit keerame ära nüüd!)

 

Vanasti hakati sellises seisundis, teelahkmel jooma. Ka käega lööma. Mis sind aitab uskuda muutumise võimalikkusesse?

Ma tunnen, et ma suudan. Heaküll, et ma seda muutumist edasi lükkan ja tammi valla ei päästa, seda ma usun ajalt või saatuselt, et ta ütleb mulle, kui olen valmis. Ta ütleb mulle ette.

Praegu on minu jaoks ikkagi vaikimise aeg. Kui midagi öelda ei ole, siis pole mõtet öelda.

 

Kuidas sul lugemisega on praegu?

Loen, loen. Kindlasti ei ole lugemine kogu mu vaba aeg. Pärast reisi olen palju lugenud reisikirju, et kes sedasama on teinud ja näinud mis mina. Mida nemad on kogenud.

 

Mis on maailmas ringi reisimise kõige suurem võlu?

Suuri võlusid on nii palju… Kui seda võlu enda seest otsida, siis kindlasti midagi sellist, et su elus sellel ajal ei ole pisiasju. On ainult suured vormid – meri, taevas, laev… on suured, tugevad, absoluutsed väärtused. Pole argipäeva pisiasju segamas ja sa ei lahustu ära argipäeva sekeldustesse, väikestesse muredesse. See on absoluutselt see, miks inimesed enamasti reisil käivad – et mitte näha kodus tegemata töid.

 

Põgenemine?

Mitte ainult.

 

Sinuga seoses tuleb pähe, et kõik me baltisaksa mõisnikud olid suured meresõitjad. Tunned nendega mingit sugulust?

Mitte kõik, aga väga paljud: Kotzebue, Krusenstern, Bellinghausen… Neil olid teised asjad ajada. Aga seda ma tean küll, et pärast seda ümbermaailmareisi on mulle meri veel rohkem hakanud meeldima kui ta enne meeldis. Mõni võib öelda, et tal saab merest isu täis, aga mina sain mingi nõiduse hinge. Mind kisub rohkem merele kui enne. (Ma äkki ei oska enam midagi küsida.)

 

(Pärast pikka pausi) Te lapsed on nüüd suured. Kas sa seda ei ole mõelnud, et läheksite kauaks merele koos Margitiga?

Seda mõtet ei saa tekkida, sest temal läheb merel veel rohkem süda pahaks kui minul. Me oleme proovinud vahel mõne väikse sõidu teha. Margit ei ole niisugune… ekstremist. Suur meri ja lained ei ole tema jaoks.

 

Maailmas rännates oled sa kindlasti vaadanud inimesi ja mõelnud erinevatest religioonidest?

Ma olen neid võrrelnud. Olen olnud pikalt budistlikus maailmas, islami maailmas, kristlikus maailmas ja minu poolehoiud on aeg-ajalt muutunud. Samas arvan, et kõige ilusamat, kõige tõelisemat usku olen ma näinud islamimaailmas. See ei ole nii linnades. Just Iraani maapiirkondades, Pakistanis…Seal ma näen usku, mis on midagi suuremat kui keelud ja käsud ja kohustus. Usk on seal elus väga oluline ja teebki inimesi paremaks. See, mille mis tahes fundamentalist on ära rikkunud, ei puutu üldse asjasse. Sellel usul on mingi tohutu jõud, et ta nii kiiresti levib. Hinduism on mu jaoks liiga räpakas, budism liiga vaba. Kohad, kus budism on saanud riigiusuks, Sri Lanka näiteks… Seal see usk on natuke läinud plastmassiks kätte, ta ei ole päris nagu Tiibetis. Olen näinud selliseid kohti ja inimesi, kus palvetamine ei ole kohustus, vaid vajadus. See on päris.

 

Mis lähitulevik sulle toob?

Kui lähi?

 

Kevad on kohe.

Kevadel on kevadtööd ja ma valmistun suveks. On ehitamisnokitsemist. Suvel teen ühe sünnipäeva… sellise, ma veel ei tea, kuidas see hakkab välja nägema. Aga käin üksinda kitarriga laulmas Eestimaa kohtades ja kutsun inimesi sünnipäevale. Kõiki, kes tahavad tulla. See ei ole tavatuur, mis käib laululavadel, vaid on kuskil looduses. Ja plaan, kui sa nii küsid, on pärast seda teha laulmises pikem paus.

 

Me esimest korda ei laulnud sinuga seekord.

Jah, ma juba pean seda pausi. Aga suvel, kui keegi veel tahab, on veel võimalus kuulda, kuidas häälest ära Jaan laulab häälest ära kitarriga.

 

Mis aeg on praegu maailmas?

Suurte muutuste aeg. Vaikimise aeg ka.

 

Jah, ma vahel tunnen, et pole küsimusi mul.

Just, ei ole küsimusi ja ei ole ka vastuseid. Küll nad ükskord tulevad.

Selle kohta öeldakse, et laseme õhu vahele.

 

Laseme õhu vahele!

Just, see tee on väga pikk täna. Oi, kui palju ma olen seda jalgsi käinud.

 

Vilsandi Tuletorn.

Vanavanemad Margit ja Jaan

 

Margit Tätte: Ega see 50 nüüd naise jaoks kõige parem iga küll ei ole. Midagi hullu ka ei ole, surm veel ei paista. Ma tunnen laste üle suurt headmeelt.

Maavanaema on ju hiiglama mõnus olla. Mina olen alati tahtnud olla hea maaavanaema. Mul endal selline oli ja sellepärast ma kujutan ette, milline ma tahan olla. Mitte ainult pannkoogi küpsetaja, vaid selline, kes oma lapselastega räägib nagu inimestega, mitte ei ninnuta ja nännuta. Ma arvan, et saan lapselastega kõigest rääkida.

 

Jaan Tätte: (Kui Margiti jutule vahele segab) Ses mõttes on küll hea, et meil lapsed sündisid siis, kui olime noored. Ja nüüd, kui lapsed hakkavad lapsi saama, oleme meie ka ikka iseenda jaoks noored. Saame nende tegemistele kaasa elada suure huviga.

(Kui oma juttu räägib.) Mul on mõttes teha ise üks meremehe kirst või kast, kuhu korjan kokku oma reisidelt kaasa toodud pudinad, lõunamaised toredad asjad ja.. Siis peidan selle kirstu ära. Ja lapselapsed siis salaja lähevad seda kasti avastama, leiavad, vaatavad, teevad kaane lahti, imestavad, äkki tulevad küsimagi. Ja siis arutavad omavahel, et vanaisa on suur meresõitja olnud ja käinud kaugetel maadel.