Vaba Lava juht, produtsent Märt Meos osales Ukraina teatrifestivali žüriis.

Rahvusvaheline žürii oli viieliikmeline, lisaks Märt Meosele osalesid meilegi tuntud Leedu dramaturg Marius Ivaškevitšus, Poola produtsent Lena Tworkowska, ooperiprodutsent sakslane Sebastian F. Schwarz, kellel on oma ooperifestival, ning Rootsi ajakirjanik, teatrikriitik Sofia Nyblom.

Me räägime Märt Meosega tema Ukrainas viibimise üheksanda päeva hommikul. Õhtul antakse Kiievi näitlejate majas üle teatrifestivali preemiad ja Märdil on au anda pidulikul tseremoonial üle preemia parima sõda käsitleva lavastuse eest.

Enne seda on ta koos oma žüriikaaslastega vaadanud 12 lavastust. Need on olnud neljas linnas.

Kokku oli hindamiseks esitatud 135 lavastust. Nende hulgast valisid Ukraina eksperdid välja 12, mida žürii vaatas ja hindas.

Mis keeles te Ukrainas suhtlesite?

Teatrifestivali ametlikud keeled olid ukraina ja inglise keel. Etendused tõlgiti inglise keelde. Pressikonverentsid ja muud avalikud esinemised – ikka kõik kas inglise või ukraina keeles.

Üks teatrijuht ütles, et on teatris keelanud vene keelt rääkida. Mulle tundus, et ega keegi ei tahagi siin seda rääkida. Tihtilugu on nii, et kui sina räägid vene keeles, saavad nad väga hästi aru, aga vastavad ukraina keeles.

Rääkisite te kohalikega ka vene kultuurisuuruste tühistamisest?

Ei rääkinud, aga ma arvan, et ukrainlastel on õigus teha seda, mida nemad õigeks peavad. Distantsilt on seda n-ö tühistamist ehk lihtne hukka mõista. Aga ma kohapeal saan aru sellest, kui iga päev tuleb teateid sinu tuttavate või lähedaste hukkumisest Siis ei saagi muud moodi mõelda, kui et kõik Venemaaga seonduv on eemaletõukav.

Kremli režiim ise hävitab vene kultuuri, seda ei tee ukrainlased ega muu maailm.

Mis pilguga teile pakutut vaatasite? Kas ka sellega, keda kutsuda Euroopasse mängima?

Ma arvan, et meid valiti vaatama ennekõike selleks, et ütleksime omadele, et Ukraina teater elab. On elus. Mulle tundubki nii, et teater on siin hetkel vajalikum kui kunagi varem.

Seleta, miks.

Näen seda inimeste pealt, kes tulevad teatrisse. On tajuda, kuidas nad tahavad kodust välja tulla. See, kuidas inimesed on pärast etendusi tänulikud, milline energia näitlejatele lavale tagasi läheb, on minu jaoks midagi enneolematut. Mulle tundub isegi nii, et inimestele on tähtis teater ja vähem see, mida vaadatakse.

Inimesed on valmis selleks, et tuleb õhuhäire, et etendus katkestatakse. Reegel on selline, et kui etendus häire pärast katkeb tunniks ajaks, siis lükatakse etendus edasi ja sama publik saab seda uuesti vaatama tulla. Kui paus on alla tunni, siis nad jätkavad. Tihtilugu inimesed tulevad ka pärast pikemat pausi tagasi ja teatrid muidugi mängivad.

Teil oli selliseid juhtumeid?

Meil õnneks mitte. Viivitusi oli küll. Näiteks Ivano-Frankivskis oli häire ja ootasime peaaegu tunni, et etendus saaks alata.

Nad on seal väga leidlikud. Sellessamas Ivano-Frankivskis on kõik teatri suuremad keldriruumid võetud saalidena kasutusse. Seal siis häire ei sega neid. Pöördlava all on päris kõrge suur ruum, kus ka on etenduspaik. Ka see, kui elekter kaob… Siin on nii olnud, et publik palub, et mängigu edasi ilma valguseta ja helita, nemad vaatavad… Soovitakse koos olla! See koos olemine on siin Ukrainas praegu väga oluline. Et sa ei istuks kodus, et sul oleks, kuhu tulla. Et sa saaksid veidigi oma hingekanaleid puhastada, olla omadega koos.

See ilmselt määrab ka repertuaarivaliku?

On küll nii, jah. Rahvuslikkusel ja ka meelelahutusel on rõhk, väga paljudes lavastustes on rõhutatud just rahvuslikku omapära. Palju kasutatakse Ukraina rahvalaule, mis kohe inimesed kaasa laulma panevad ja pisara silma toovad. Igal pool lõpeb lavastus ütlemisega „Slava Ukraini!“. Seda ütlevad näitlejad kummardades ja publik, kes neid tänab. Ühtsustunne on sellel rahval praegu väga tugev. Isegi tänaval tunned, et sinust hoolitakse.

Me sõitsime koos Odessa teatri inimestega ja nad rääkisid, kuidas teatrid üksteisel külas käivad. Külalisetenduste eest saalide renti ei küsita, ainult mängige, tulge… Suheldakse ja üksteist aidatakse.

Kui palju sa seal nähtus propaganda jooni märkasid?

Pealetükkivat propagandat ei ole mu meelest üldse. See, mida meie nägime, olid oma lood, oma dramaturgia, oma legendid. Verteppi nägime.

Mis see on?

17. sajandist pärit Ukraina religioosne rändteatri vorm. Siit sai see alguse ja laienes Poola ja Venemaale. Sedasorti lavastusi nägime kahte. Üht mängiti Kiievi koobaskloostris, kus oli teatrisaal. Põhirõhk oli laulul.

Kui palju Ukraina teater haakub Euroopas tehtava teatriga?

Ta on ikka rohkem vanast paradigmast lähtuv. Tuleb arvestada seda, et sõda on käinud siin varsti üheksa aastat. Neil on keeruline kedagi välismaalt siia lavastama või töötubasid korraldama kutsuda. Eriti viimastel aastatel.

Meie nägime ja hindasime seda teatrit, mis tehtud eriti rasketel aastatel – 2021–2022. Sõda ja koroona. Festivali 2022. aastal arusaadavatel põhjustel ei toimunud, seepärast on tänavu kaks aastat fookuses. Ajalooline festival mitmes mõttes, sõjaaja esimene, muidu järjepidev. Esitati 135 lavastust, aga arvatakse, et esietendusi on üle maa olnud kolm-neli korda rohkem.

Sõda, sõjateema?

Sõja pitser on küljes kõigel, mida nägime. Preemia saab Tarass Ševtšenko nimeline Harkivi riiklik akadeemiline Ukraina draamateater lavastuse eest „Good luck!”. See on farss. Nagu sa tead, see teatrivorm ei pälviks tavalisel ajal ilmselt mingit tunnustust. Aga me olime ise võlutud ja vaatasime ka publiku rektsiooni. See oli väga naljakas, omamoodi kurb, hoogne, neli meest mängisid, suurepärased näitlejatööd. Seda publik vajas.

Nende lavastuses agressoreid, okupante näitlejad ei mängi, lihtsam on kurjust näidata läbi nuku. Nad käivad seda mängimas rindel ja rindelähedastes linnades. Harkivis nad ei mängi, sest seal on suuremad rahvakogunemised keelatud.

Sõjalavastustega tekib ka neil küsimus, kas inimestel siin on vaja seda vaadata. Samas, kui vaatan farssi, näen mängulusti, kuulen saalis naeru ja näen pisaraid…, siis selline teater ongi raskel hetkel võibolla kõige olulisem. Mina enda jaoks jõudsin arusaamisele, et see ongi tõeline rindeteater.

Kas te nägite ka mõnd suure lava lavastust?

Jah, preemia saab Natalka Vorozbiti näitemängu lavastus ja lavastaja Maksim Golenko. See on monumentaalne näidend „Teravilja ladustamine” Suur lugu holodomorist, näljahädast, mille nõukogude võim läinud sajandi kolmekümnendatel Ukrainas korraldas ja mille tõttu suri pea neli miljonit inimest. See lavastus saab palju auhindu: parim muusikaline kujundus, parim meesosa, parim lavastaja. Mängis seda Rivne akadeemiline muusika- ja draamateater. Nad alustasid proove märtsis 2022, seega kuu aega pärast Venemaa kallaletungi. Nad tahtsid hoida teatrit ja inimesi elus ja töös. Esietendus oli septembris.

Kas see oli Rivne, kus sõjas langenute pildid enam keskväljakule ära ei mahu?

Täpselt nii, teatrijuht meile ütles. Kui holodomori etendus lõppes, siis üks peaosaline suudles lava. Selgus, et mees läks järgmisel päeval rindele. Näiteks Kiievi draama- ja komöödiateatrist on rindele läinud kaheksa näitlejat, kokku teatrist 14 inimest. Kolmandik meesnäitlejatest on rindel. Nende meile näidatud etenduses mängisidki vaid naised.

Oled sa aru saanud, kas Ukrainas ka hoitakse teenistusest kõrvale, ei taheta sõtta minna surema?

Suur maa ja igasuguseid hoiakuid on. Eks paljud ole ju sellepärast ka Ukrainast lahkunud. Olukord läheb karmimaks. Praegu enam teatrite soov oma näitlejaid repertuaari pärast tööl hoida ei loe. Need, kes on käinud sõjaväes või kellel on sõjalised kogemused, need võetakse ära.

Tead, ma olen ikka ääretult tänulik neile inimestele, kellega ma siin kohtun ja keda kuulan. Saan aru, et neil on see kevadine võidueufooria kadunud. Venelased löövad massiga. Isegi kui need, kes rindele saadetakse, on n-ö kahuriliha, võtab see ukrainlastelt ära kümme kallist kuuli või mürsku. Ei meil ega neil ole alternatiivi.

Ma jäin uuesti mõtlema selle üle, et linna keskväljakul ei jagu enam kohta langenute fotodele.

Rivnes elas 250 000 elanikku. Ja iga päev saabub kaks-kolm surmateadet. Kas meie oleksime selleks valmis?

On sul hirm ka olnud nende päevade jooksul?

Ei ole. Absoluutselt mitte. Meie siinolemine pole mingi julgustükk. Kangelased on ikka rindel. Kuidas seal hakkama saadakse, ma ei kujuta ette.

Siin räägitakse, et rindel on praegu üks probleemidest hiired.

Hiired?

Hiired jah. Nende vastu ei pidanud aitama mitte miski. Nad hakkasid tulema koos talve tulekuga. Hiired tungivad kaitserajatistesse, närivad kõike, poevad läbi võimalikest ja võimatutest kohtadest. Mehed olla proovinud hiirte kaitseks kreeme kätele ja näole, aga need ei aitavat. Nii palju on neid.

Tagalas, olen aru saanud, kardetakse kõige enam droone. Ka rindel on droonid teinud ukrainlaste olukorda kordi keerulisemaks

Sa ütled, et mis hirm nüüd minul, aga häired ju käivad?

Need on iga päev ja öö. Mul ei ole häire-äppi, pole mõtet ennast närvi ajada. Kiievis on suhteliselt turvaline olla, Kiiev on kaitstud. Ivano-Frankivskis oli häire mõlemal ööl täpselt kell 3.12. Seal öeldi suurtest kõlaritest üle hotelli, kõikidesse tubadesse, et on häire.

Eile olin hommikujooksul, kui siinsed sõbrad saatsid sõnumi, et minge varju.

Jooksed igal hommikul?

Meid toidetakse kolm korda päevas, otsustasin selle vastu võidelda. Jah, olen jooksnud, iga hommik. Ma ikka enne jooksu uurin, kuhu kanti minna ja kus on näiteks park. Pargis on hea joosta. Lvivis oli jama, seal oli just värsket lund sadanud, libe ja ega radasid ka olnud, aga sain ikka oma 10 kilti täis. Eile tegin jooksu, vaatasin, et üks tõkkepuu oli üleval, mõtlesin, et saan läbi, aga see, nagu selgus, oli sõjaväehaigla territoorium. Üks mees jooksis mulle vastu ja keelas tulla. Siin ligidal on Olimpiiski staadion, mõtlesin, et pääsen sinna ringe tegema, aga ka sinna ei lasta ligi. Eks neid diversante või siin ka olla palju.

Teisi jooksjaid? Ausalt öeldes väga üksikud hullud on. Tavaliselt, kui keegi vastu jookseb, kohe tervitatakse.

Ütlesid, et teil, žürii liikmeil on olnud palju jutuajamisi. Mis jutte te rääkisite?

Südamlikke jutte. Sellest, kuidas sõjaseisukorras püütakse hakkama saada. Nad imetlevad meie Ukrainasse tulekut. Oleme selle tähtsuse püüdnud maha kriipsutada. Mis selles ikka erilist on. Aga neile, tuleb välja, on see ikka eriliselt tähtis, et välismaalane julgeb Ukrainasse tulla ja sellega oma poolehoidu näidata.

Praegu on kodus ka just selline aeg, et peaksin seal olema, aga ma ei saanud sellest kutsest keelduda. Kõigile muudele kutsetele oleksin ei öelnud. Olen tänulik selle eest, mida siin näen ja kuulen.

Kuidas seal lumega on?

Olen Kiievis hotelli viiendal korrusel. Magada on hommikul suhteliselt keeruline, sest lumesahad töötavad all. Aga Eestis on lund rohkem. Kiievis on teed ja tänavad väga puhtad. Lvivis oli probleeme, aga kui jooksin, siis oli näha hommikul palju kojamehi.

Vaata, see on nii, et tihtilugu ei pane isegi tähele, et sõda on. Aga inimestega suheldes on see kogu aeg tunda.

Rivne teatrijuht rääkis loo, kuidas ta isa 1960ndatel hoidis alles Ukraina lippu. Jõulude ajal oli isa selle ikkagi paariks tunniks üles pannud. Ja siis tema 6-7aastase poisina oli öösel läinud välikempsu ja seda lippu märganud. Hommikul siis küsis isalt, mis lipp see on. Isa oli pannud talle käe suu ette. Sa pole seda näinud ja ära sellest kellelegi kunagi räägi. See lipp pidi neil alles olema. Isa oli represseeritu.

Holodomorist räägitakse, et kuidas me saame neile alatutele venelastele üldse kuidagi andestada, sest ainuke jäledus ei ole ju vaid see sõda… Vimm… Ma ei näe siin muud lahendust, kui et Ukraina peab oma maa vabaks saama. Muudmoodi nad ei lepi.

Vaatan hommikusöökidel väikeseid lapsi ja mõtlen, mida nad peavad läbi elama. Leppimine ei ole siin pikka aega võimalik, sest nende silmad mäletavad seda õudust. Paranemine võtab aega mitmeid põlvkondi, kui see üldse võimalik on.

Eraldi:

Slava Ukraini!

Märt Meos

Väga palju meil räägitakse venemeelsest Donetskist. Meile rääkis üks festivali korraldaja, kes töötas 2014. aastal Donetski teatris, et neil oli ukrainameelne etendus, mida nad mängisid ka aprillis – märtsis olid rohelised mehikesed Donetskisse sisenenud. Ja publik suurtes saalide skandeeris seal juba „Slava Ukraini“, lehvitas Ukraina lippe. Aplausid olid kestnud kümme minutit.

Ukrainlaste soov on, et neid üksi ei jäetaks. Nad isegi väljendasid ennast nii, et neil on muidugi hea välismaal käia ja ennast seal turvaliselt tunda, aga et neil on veel suurem heameel meid Ukrainas näha. See annab neile turvatunde. Et koostöö ei katke.

Ilmus Maalehes.