Kirjeldades ja mõtestades möödunut – Mati Undi ja tema eakaaslaste ajastut, annab Mihkel Mutt oma raamatus „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg” iseloomustuse ka praeguste inimestega sündivale. Mitte küll otsesõnu, aga ometi on see lugemine hinnang ka sellele, mis kultuuris praegu toimub.

See on mu meelest maailma mõõduga raamat. On kultuuriuurimus. On ajalooraamat. On teatriajalooraamat. On suure eestlase elulugu. On loomingulisuse analüüs. Ühe põlvkonna raamat on see kindlasti ka.

Uhke on, et Mihkel Mutt on pannud raamatule poeetilise pealkirja, sellise, mida ei seletata, mida mõistatatakse ja mõistetakse.

Psühhiaatriahuvi

Ma alustan raamatu keskelt. Mihkel Mutt ise raamatus sündmuste aegrida segi ei aja, ta alustab Undi lapsepõlvest ja jälgib mehe loomingulist elu sündmuste järgnevust silmas pidades. Esimese hooga püüdsin seda raamatut lugeda siit ja sealt, vahepealkirjade järgi, mis enim huvi pakkusid. Ei saa öelda, et nii ei oleks huvitav olnud. Siis hakkasin lugema algusest lõpuni ja sain aru, et nii on õige, Mihkel Mutt on raamatu nii läbi mõelnud, et järjest lugemine annab sündmustele ja aegruumile sügavama ja täpsema tähenduse.

Peatükis „Psühhiaatriahuvi”, mis on seal kusagil raamatu keskel, kirjutab ta, et Undi raamatukogu vaadates torkab silma psühholoogia- ja psühhiaatria-alaste raamatute rohkus, eriti hirme ja depressiooni käsitlev lektüür, „teda huvitas nihe, hälbimine normaalsusest”. Mutt seletab ka, miks: „Esmalt üldisematel kaalutlustel, sest veidrik on sageli kunstnikule tänuväärsem objekt kui n.ö tosinainimene.” Ta ei jäta lisamata, et Mati Unt selliste asjade vastu huvi tundes lähtus ka eneseabihuvist. Mutt ütleb, et Unt sai varakult aru, et on teistsugune „ ja üritas seda täpsustada, ühtlasi sondeerida selles peituvaid ohte”.

Mutt muidugi ei ava Unti mitte tema haigusi, vaid loomingut pidi. Samas on tal kirjas selline lause: „On öeldud, et oma parimad teosed on Unt kirjutanud ikka pärast mõnd traagilist lahkuminekut.”

Vahepala

Olen aastaid mõelnud, et kui oleks minu teha, siis peale erialaoskuste oleks pearõhk teatrikoolis kindlasti just psühholoogial. Jah.

Otsisin kaua sõna, mis iseloomustaks selle raamatu lugemismõnu. Ega leidnudki. Pikemalt seletades on Mihkel Mutt kirjutanud selle raamatu väga ilusas eesti keeles. Ta leiab me maailma iseloomustamiseks selliseid väljendeid ja kujundeid, mis panevad lugemist peatama ja mõtlema. Ta leiab kummalisi ja täpseid sõnu, no näiteks kroonukraps. See on öeldud kontekstis, et Undi ajal kuulusid ühiskonna koorekihti suhteliselt vähesed: „kõige sagedamini olid need kroonukrapsud ja mõõdukalt andekad isikud (ainult esimesest üldjuhul ei piisa).”

Kui ajal on närvid, siis Mihkel Mutt tabab peent ajanärvikeeltel mängimist keeleliselt ülitäpselt. Ta ei muutu kuskilgi kurjaks, on heatahtlik ka seal, kus meie tänane ühiskond vahel räuskab. Samas võib tähelepanelik lugeja Muti seisukohadlauseehituse ja keelemängu abil üsna selgelt välja lugeda.

Hinnangud

Kohe raamatu alguses, peatükis „Väike Mati 10” annab Mihkel Mutt mu jaoks võtme selle raamatu alltekstidest ja hoovustest arusaamiseks. Ta kirjutab: „Korrakem: Unt oli eelkõige vaim. Tema lapsed olid vaimulapsed, tema vennad ja õed olid tema armsad kolleegid, keda kõiki ta võis endale ise vabalt valida.” Ja seal pisut edasi lugedes ütleb ta, et kogu Undi elus näeme näoga tulevikku seismist. Unt oli loomult suhete katkestaja ja edasiliikuja.

Lugedes ma paaril korral mõtlesin, et just Unt, see kultuuriseltskond ja nende looming, kes teda ümbritsesid, on minust kujundanud selle humanisti, kes tänasel sõdadest reostatud ajal elada ei oska. Peatükis „Hermaküla mõju Undile” kirjutab Mutt, et arutati, kumb süsteem on parem, kas sotsialism või kapitalism. „Tollal võidi mõelda , et ehk on siiski võimalik mingi süntees, kui nõukogude süsteemi parandada. Tolle aja kunstiharitlaste hamletiküsimus oli Muti järgi see, kas astuda parteisse või mitte. Ta toob näite, et Evald Hermaküla, kes kaks korda pidi kommunistlikku parteisse astuma, andis oma nõusoleku ja kui kvoorum otsustama kogunes, siis jõi ennast täis. „Usub tõesti keegi, et see juhtus kogemata?” Ja Mutt ei saa lisamata jätta: „Nii tuttav muster ausa vasakpoolse hingeheitluses…” Seoses teatriuuendusega kirjutab ta, et naiivsotsialismi ja üldhumanismi tuluke virvendas ka seal, selles seltskonnas.

Püha ja räme

Kompleksidega, introvertne maailmakontaktne kaunishing, iseloomustab Mutt noort Mati Unti peatükis, mis käsitleb Irdi ja Undi läbikäimist. „Irdi poliitiline taust Unti ei morjendanud, sest ta ise polnud poliitiline loom.” Mis uhke lause keeleliselt, ülesehituselt ja mõttelt. Sellistest pärlitest see raamat muide koosnebki. Mutt jätkab, öeldes , et Unt arvas, nagu oleks Ird ja Smuulgi valel ajal sündinud – mõlemad andekad inimesed ju.

Ses Irdi ja Undi peatükis on veel üks näitena sobiv vihje raamatu iseloomustamiseks, seal juhib Mutt tähelepanu Jaak Villeri raamatule Irdist ja nimetab seda heaks. Selliseid sooje tähelepanujuhtimisi, mida võiks lugeda või millele tähelepanu pöörata, on raamatus rohkesti. Olgu siin siis ka see lause tervenisti ära toodud, ilu pärast, mis ehk konteksti tundmata arusaaamatuks jääb, aga lugedes ja Undist ning sellest ajast mõeldes selgemalt kõlada ei saagi. Seda võib võtta ka kui loova inimese definitsiooni: „Kuigi Unt tegutses mitmel alal ja „leiutas” end pidevalt uuesti, vajutas teatriuuenduses osalemine ta vaimsele kujunemisele kustumatu jälje ning vormis igaveseks tema suhted paljude inimestega.” Pisut hiljem kirjutab Mihkel Mutt, et Toominga ja Hermaküla lavastuste nägemine lõi nii mõnelgi hinge kinni ja pööras ta teatriusku. Sulgudes lisab ta , et see teatriusku pöördumine juhtus ka temaga.

Üldse saab ju mõelda ka nii, et hinnangute andmine räägib kõige enam sellest, kes hinnaguid annab. Kui seda raamatut selles võtmes lugeda, siis saab Undi kõrval ka Mutile hinnangu anda ja see oleks kindlalt – tark. Raamatus on koos elutarkus, elu jälgimise ja järelduste tegemise oskus. Analüüsivõime pisuke iroonia ehk ja laiem pilk kogu Eestit ümbritsevale maailmale. Mutt ei ütle seda kuskil otsesõnu välja, aga ta räägib loovharitlastest ja nende ühistundest, mis oli suur siis. Selle hinnangu, et täna nii loovharitlasi kui ühistunnet vajaka jääb, peab lugeja ise tegema. Kui tahab. Raamatu mõttemaht on mu jaoks suurem kui ühelt eluloolt oskaks oodata. Mutt on raamatus hinnanguid andes vaimukas, iseloomustagu öeldut näiteks see: „Toominga (lavastaja Jaan Tooming) üle oli sama raske ironiseerida kui mere üle.”

***

„Unt on alati olnud ajast ees, mitte palju, vaid parasjagu – nii, et publik järele jõuaks.” kirjutab Mihkel Mutt.

Vägev on, kuidas Mutt oma hinnanguterohke raamatu (mul peas oli mõte kirjutada lavastuse) lõpetab. Ta arutleb, et meie sama suurusjärku loojad on tuntavalt eesti inimesed, ent seevastu „Undi teosed võiksid vabalt olla tõlked eesti keelde või külalislavastused”.

Ma katsun endale osta nüüd sellise Mati Undi T-särgi, mida Üllar Saaremäe aastaid armastab kanda – nii mõjus on see Muti Undi analüüs.

Eraldi:

Mihkel Mutt

«Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg»

Toimetanud Katrin Raid

Kujundanud Tiina Tammetalu

Fabian, 2023

472 lk

ilmus Maalehes. Pildid Delfi arhiivist, Rauno Volmar ja Karin Kaljulätte.