Lavastaja, kes mängib teatridirektorit

 

Teater -Teater direktor Vladimir Gurfinkel (s. 1962, Ukraina) on elukutselt lavastaja. Ütleb, et direktorit ta mängib, et see on tema roll. Ja sesse osasse on mees sisse elanud iga oma keharakuga, kogu hingega.

Me kohtumised festivalil on ametlikud ja mitteametlikud. Sõltumata välisest vormist ja etiketist tuletab suure festivali üks juhte ja teatri direktor mulle meelde kavalat Veneetsia kaupmeest Shakespeare´i näidendist. Seda meest iseloomustab eriline mängumõnu, kiire mõtlemine ja otsustusvõime. Tundub, et teda jätkub kõikjale.

Alljärgneva jutu ajame siis, kui käib festivali lõputseremooniale järgnev sööming.

 

 

Mis teid käivitab sellest kõigest lisaks korraldajakohustustele osa võtma ‒ vaatama etendusi, suhtlema, huvi tundma?

Lavastaja elus on mitmeid etappe. Esimene on see aeg, kus lihtsalt tahad sellega tegelda ja iga sekund proovida. Teine etapp on eneseotsimise aeg. Kui arvad, et oled ennast leidnud, siis algab kõige raskem periood – oma eneseteadvuse tapmine.

Ma olen lavastanud palju näidendeid paljudes teatrites. Olen lavastanud oopereid, teinud suurvorme. Olen põgenenud muusikalise komöödia juurde, põgenenud tsirkusesse, lasknud alateadvusel ennast juhtida. Mõtlen lihtsusest, otsin võimalust rääkida sellest, mis mind erutab. Rääkida keeles, mis on värske kõigi jaoks. See on suur piin. Oli aeg, kui ma ei mõelnud sellest, võisin lavastada kus tahes ja mida iganes. See võimalus on mul ka praegu. Nüüd aga juba palju aastaid küsin iseendalt: mida te tahate, Vladimir Lvovitš?

Mul ei ole soovi lavastada veel 50 näidendit. Mul on vajadus välja öelda oma tõde ja see toimetaja, kes elab minus, on juba nii kogenud, et oskab vahet teha võõra ja isikliku vahel. Vaja on vaimustuda. Lavastaja asi on ellu äratada mingi suur idee ja selleks, et see sünniks, pead sa olema absoluutselt kindel, et oled õigel teel. Sa pead tapma oma kahtlused ja võimed. See aga on raske protsess. Selle saab läbida üksi ookeani kaldal, istudes liikumatus poosis, mõeldes ja ühinedes taevaga. See on võimalus, aga meiesugused inimesed teatris on ühiskondlikud, sotsiaalsed tüübid. Soov on leida oma ja siis seda jagada… Ja selleks ongi vaja ringi vaadata.

 

Kas teil vahel ringi vaadates isu otsa ei saa?

Ei. Tüütab, kui vaadata statistilist keskmist. Siin festivalil lavastusi vaadates ja inimestega suheldes ma ei raiska oma aega. Kui ma vaadates kümnendal minutil saan aru, kuhu jõutakse viieteistkümnendal minutil ja näen selle kinnitust, siis see ei ole raisatud aeg.

Maailmade avastamine algab imestamise kvaliteedist. Kui vaadata uusi maailmu avastanud inimeste, teadlaste, kirjanike, kunstnike portreid… neil on, mida vanemaks nad saavad seda rohkem, näkku kirjutatud soov, vajadus ja oskus üllatuda. Vaatan vana Einsteini pilti ja näen sealt kiirgavat soovi öelda „Oih!!!“. Sellepärast ma endaski kasvatan seda uudishimu ja üllatumise võimet. Isegi kui ma kipun arvama, et olen kõike ja seda viimast ka juba näinud, ütlen endale: otsi võimalust üllatuda.

Sellel selja taha jäänud festivalil mind Luc Perceval üllatas, Kama Kinkas rõõmustas. Neljast noore lavastaja lavastuse-eskiisist kolm üllatasid. Kolm! Mitte täiel määral, aga neis kõigis olid elemendid, mis üllatasid mind oma sidususega…

Vananemine on protsess, kus võime üllatuda aeglaselt või kiiresti kaob.

 

***

Festivali Režiiruum kataloogis ütleb lavastaja Vladimir Gurfinkel: „Eilse ja homse vahel on täna. Me tervitame teid meie Tänases.“

 

Lavastaja, kes on olnud keemiateaduste kandidaat

Permi Teater-Teater kunstilisel juhil Boriss Milgramil (s. 1954, Odessa) on lisaks keemiateaduste kandidaadi tiitlile selja taga ka Permi krai kultuuriministri ja viitsepresidendi tööaastad ning ametikogemused.

Lavastaja Boriss Milgram asus Permi akadeemilist draamateatrit juhtima 2004. aastal. Tema sõnul oli teater raskes seisus. 1981. aastal Permi kesklinna ehitatud väliselt uhkes teatrimajas oli küll suur saal ja sügav, pöördlavaga lava, aga puudus igasugune akustika. Valgus ja helitehnika, lavatehnika laiemalt oli ajast ja arust. See kõik tuli välja vahetada. „Kui tulin kunstiliseks juhiks, siis tegin ettepaneku ja kuulutasin, et see teater peab saama lavastajate teatriks. Et kutsun siia oma kolleege lavastama ja minu asi on luua siin sellised tingimused, et nad just siin, selles teatris saaksid ellu rakendada oma neid ideid, mida ei ole võimalik teha mujal,“ meenutab teatri kunstiline juht oma tee algust. Eesoleval suvel lähevad Teater-Teatri saal ja suur lava uuesti remonti. Boriss Milgrami sõnul on selleks olemas projekt ja ka raha ja see, mis valmib, saab olema tema sõnul unikaalne.

„ Teater muutub ajaga koos, teater on koht, kus teostuvad loomingulised fantaasiad,“ rõhutab lavastaja Milgram. Lavastaja ei unusta siin ka raha, tema sõnul oli teatritöötajate, sealhulgas näitlejate p alk üheksa aastat tagasi pehmelt öeldes nagu kerjusel. „Nüüd tulevad näitlejad tööle oma autodega. Nende palk ‒ ja see pole nii ainult meie teatris, on kõrgem kui tööstusregiooni keskmine. Nad ei ole rikkurid, aga teenistuse eest saab elada väärikalt.g

Boriss Milgramil õnnestus oma kultuuriministriks oleku ajal (2008–2011) suurendada krai kultuurieelarvet kaks korda. „Need ei olegi nii suured arvud, aga kultuuri osa kogu regiooni eelarvest on tänaseni kuskil 2,5 -2,8%. Varem oli see 1,4%. See raha on võimaldanud seda, et näiteks tänavu juulis oli Permi kesklinnas 23 päeva kestnud festival ‒ erinevad kontserdid, tänavateater, tsirkus… Seal kees elu ööd ja päevad, selline multikultuuriline festival. Kesklinna ehitati festivalilinnak, kus kohvikud, mänguväljakud, erinevad lavad… Tekkis eriline kultuuriruum, mida sel aastal külastas üle miljoni inimese,g on lavastaja vaimustuses.

Sellest festivalist (nimetus on „Permi valged ööd“) muide permikad tõesti räägivad, mu juhuslikud vestluskaaslased tänaval, kui kuulevad, et olen teatrifestivali külaline Eestist, ja ka näitlejad, kellega kohtun. Festivali üle ollakse uhked. Inimestele nagu hakkaks- tunduma, et Perm on elamisväärne ja ilus linn, kus tasub elada. Märgatakse, et sellel linnal on ajalugu…

Mulle meeldib, kuidas Boriss Milgram rahast räägib. Mitte mina ei küsi, vaid tema: „Kas teate, kui palju maksab festival Režiiruum? Seitse miljonit rubla. See on 130 000 eurot. See ei ole suur summa selle kohta, mida meie linn ja kogu me teater sellest kunagi saab.“ Olgu võrdluseks öeldud, et suur Permi valgete ööde festival maksab 40 miljonit rubla. Režiiruumi festivalil sel aastal aga osalesid muu hulgas Thalia teater Hamburgist, Moskva Noorsooteater, Omski „Viies teater“. Peterburi teater „Baltiski dom“ näitas koguni kahte seal mängitavat lavastust.

Olgu öeldud, et tegemist oli suurte truppidega ja ka lavakujundused olid mõnel ikka väga mastaapsed. Tartus igal aastal peetava Eesti teatri festivali eelarve on samas suurusjärgus, kusagil 150 000 eurot…

„Kõik on võimalik! Küsimus ei ole rahas. Küsimus on selles, mida pidada prioriteetseks. Meil siin on valitsuse, parlamendi, kuberneri, presidendi… tasemel hakatud mõistma ja ollakse sellega ka nõus, et kultuur on reaalne resurss.

See ei ole magustoit, kaunistus kusagil eelarve nimekirja lõpus, milleta saab vabalt ära elada. On aru saadud, et kultuur on reaalne arengu alusmüür. Sellega on seotud ühiskondlik teadvus, rahvuslik eneseteadvus, keskkond, patriotism… Ja selleks ei ole vaja karjuda, et me oleme venelased või et oleme eestlased. On lihtsalt vaja luua inimestele vaba võimalus olla loominguline. Siis nad hakkavad armastama oma maad, oma kodumaad, seda kohta, kus nad elavad. Meie siin oleme seda proovinud, kogenud ja meil tuleb see välja päriselt,“ räägib Boriss Milgram vaimustusega seda juttu, millest, mulle tundub, meie parlamendis siiamaani küll pole aru saadud.

Siia on kohane lisada, et lavastaja Boriss Milgram on Venemaa suurima teatriauhinna „Kuldne mask“ lavastajapreemia laureaat. Preemia sai ta oma teatris lavastatud muusikali „Purpurpunased purjed“ lavastamise eest.

 

Lavastaja Adolf Šapiro küsib esimesi küsimusi

 

Festivali nn. haridusprogrammi paljude esinejate hulgas oli ka lavastaja Adolf Šapiro. Tema jutu teemaks olid korraldajad märkinud “Lavastaja ‒ poeet või organisaator?g .

Alljärgnev on vaid katkete rida tema pikemast targast mõttevoost. Meilgi tuntud suur lavastaja ütles, et õige pea on Moskvas ilmumas tema raamat, kus ta kirjutab Stanislavskist, oma lavastustest ja teatrikohtumistest ning kogemustest.

•Adolf Šapiro alustab oma kaks tundi kestvat loengut sestsamast eelnevast. Ta ütleb, et esimene kohtumine on tema jaoks alati kõige raskem. Esimene proov meenutab esimest koolipäeva.

“Ma närveerin, sest ei tea, kuidas alustada. Esimene proov on alati nagu mingi muutuv rituaal. Ma ei tea kunagi, kuidas lavastades näidendit alustada. Vahel tean, kuidas lõpetada, millised on lõpustseenid, aga see, kuidas alustada, selgub alles tegemise käigus…” Ja siis toob meister näiteid, kuidas erinevad kuulsad lavastajad alustasid ‒ kes andis aega publikul teatrimängumaailma sisse elada, mängida mängu, kuidas “me pole veel alustanud”, kes lasi kohe näitlejal kuulutada, et laud on kaetud.

Kusagil siinsamas oma jutu alguses ütleb lavastaja, et vihkab sõna “loeng” sama palju nagu sõna “kabinet”, ja teeb ettepaneku, et see, mis sünnib, oleks “kohtumine”.

Meister toob oma publikule näite kunagistest Nõukogude Liidu parteipleenumitest ja konverentsidest, kuhu teleülekannete alguses sisenesid parteijuhid, jättes kaamerate ja kuulajate pilgu alla iga kord sellise mulje, et nad on saabunud kauaks istuma, ajaloolist asja ajama.

• “Ma tean vaid mõnda näitlejat, kes oskasid lavaelu alustada huvitavalt. Oleg Jefremov ja suurepärane Eesti näitleja Jüri Järvet tulevad meelde.” Meister ütleb noortele, et nad võiksid Järvetit vaadata filmides “Kuningas Lear” ja “Solaris”. Ja siin räägib Adolf Šapiro Järveti fenomenist, mida ei ole ta sõnul võimalik kopeerida ega järgi teha.

“Järvet jättis lavale astudes sellise mulje, et ta kohe läheb ära. Ütleb ja läheb. Ta jättis vaatajatesse tunde, et kaob kulisside vahele, teda peetakse kinni, aga ta ikka tahab lahkuda. Ja sellest tekkis uskumatu tähelepanu. Just sellest tundest, et see, mida Järveti tegelane ütleb, jääb viimaseks, ta lahkub ja rohkem me teda ei näe…”

• „Stanislavskil on suurepärane tees: teisejärgulist tuleb mängida kui kõige tähtsamat, aga peamist kui teisejärgulist. See on geniaalne. Me oleme selliste ütlemistega harjunud ja tihtipeale ei mõtle nende sisule. Minu meelest tuleb neisse suhtuda väga tähelepanelikult.

Stanislavski oli näitleja ennekõike, tema raamat „Näitleja töö iseendaga“ on näitleja kirjutatud, on näitleja raamat. Ma leidsin tema märkmetest mõtte, mis on eriti tähtis. Enamus näitlejaid mõtleb sellele, kuidas saada aru, kas sa mängisid täna hästi või halvasti. Tuntud asi, et su enesetunne lavalt tulles on suurepärane, aga hiljem selgub, et need, kes sind mängimas nägid, ütlevad, kuidas olid kehv või vastupidi. Stanislavski aga kirjutab, et kui sa lavalt tulles mäletad, mida tegi sinu partner, mäletad ta silmi, mäletad, millise intonatsiooniga ta sulle midagi ütles, siis tähendab see, et mängisid hästi. Just nii lihtne see on, nii lihtsalt ja targalt näeb ja kirjutab sellest Stanislavski. Nii on, et mingeid oma elu ja lavaelu suuri momente meenutades me ju ei mäleta ennast, vaid mäletame teisi.

Ma ei tsiteeri Stanislavskit niisama, Stanislavski on nagu Hamleti isa vaim, mis tiirleb me teatri ümber. Ma lähen kohtumisele selle suurvaimuga suure rahuldustundega. Lähen tundega, et tahan teada saada.“

• „Nüüd ma tahaks rääkida peamisest. Tolstoi ütles, et inimene peab enda jaoks leidma ja esitama endale esimesi küsimusi. Mulle tundub, et seda peab tegema ka lavastaja. Ka näitleja muidugi. Me enamasti ei taha laiskusest neid peamisi küsimusi endale esitada. Miski on meile alati selge. Ma olen oma töös tihti kokku puutunud sellega, et loen näidendit, selles on mingi stseen, mille puhul mõtlen: ahhaa, siin on kõik selge, ja lasen selle mööda. Aga vaat siin on kõik ebaselge, ma ei saa aru, miks nii, mis siin ikkagi sünnib. Küsin endalt seda ja hakkan sellele mõtlema. Ja tuleb välja nii, et kui sulle on kõik arusaadav, siis see pole huvitav, on igav.

Kartke selgust, kui alustate. Ebaselgus aktiviseerib arusaamise protsessi. Näiteks ukse võti ‒ kui teil uks avaneb korralikult, siis te enamasti ei tea, milline see võti on, mis ukse avab. Avate ukse, astute tuppa ja elate palju aastaid nii, et ei pööra võtmele mingit tähelepanu. Alles sel hetkel, kui uks ei avane, te vaatate võtit. Vaatate ust, proovite veel, tegutsete ja küsite, mis lahti on. Kas see võti on vale? Mida temaga peale hakata? Algab loominguline protsess, protsess probleemi lahendamiseks.

Kui loete näidendit, valmistate ette lavastust ja teile on kohe algusest peale kõik selge, siis see vabastab teid probleemidest. Ainult tõeliselt suur kunstnik mõtleb suurepärastele lollustele. Tolstoil on ta märkmetes näiteks selline arutluskäik: kõik räägivad, et ma olen suur Vene maa kirjanik. Aga miks mitte vee? Tõepoolest, see on geniaalne esimene küsimus, sest kui maailm koosneb mullast ja veest, siis miks kirjanik on suur ainult maa jaoks? Ta on ju ka vee jaoks suur.

Mul on mõned halvad lavastused, kus olen need esimesed küsimused ära unustanud. Näiteks loed, tegevus toimub Krimmis. Selge, Krimm… ja ei küsi endalt, mida tähendab Krimm, mis seisund see on, mis teeb ta eriliseks füüsiliselt ja hingeliselt. Kõik muutubki tavaliseks.“

***

Pärast Adolf Šapiro kuulamist mõtlesin, et oleksin ilmselt kutse peale sõita Permi vaid selleks, et kuulata tema mõtteid tema enda esituses, öelnud ei. Oleksin ehk öelnud, et mul on tähtsamat teha. Täna esitan endale küsimuse: mis see tähtsam oleks või on?