Maili Metssalut näeb septembrist ETV Maahommiku uue reporterina. Maili laul „Mina ja meri” kõlas laulupeol. Kohe ilmub ansamblil Rüüt uus plaat koos Sander Mölderi. Juulis tähistab ta 35. sünnipäeva. Septembri alguses on Raplas 8. kultuurifestival „Särin”, mille juht on seesama Maili.

Sa ütled siiralt, et su ümber on nii palju häid inimesi. Seda hirmu ei ole vahel, et ükskord see saab otsa?

On olnud aeg-ajalt ka see tunne. Aga siis jälle midagi ilusat kerkib kuskil. Kas see usk on naiivne… ma usaldan elu. See kogemus ja teadmine on ka, et kõik ei ole lust ja lillepidu. Mõõnad on ka olnud. Vahepeal on tunne, et mida sügavamal sa ära käid, seda kõrgemale on sealt võimalik tulla.

Kui palju noor põlvkond sellest aru saab üldse, et elu ei ole ainult lust ja lillepidu?

Ma arvan, et väga hästi saab. See on kindlasti individuaalne ka, aga tänase päeva kontekstis me saame kõik aru, mis meil on olemas ja kui kiiresti see võib tegelikult kaduda. Seda, mis on, neid väärtusi on hoitud aastasadu, see pole niisama, neid on laotud, neid on hoitud. Ja ka meie peame hoidma. See on tohutu vastutus ka.

Kui ma laulupeol enda ümber vaatasin, siis oli päris põnev kogemus, et mul oli nii palju tuttavaid ja sõpru organiseerijate, vastutajate ja loojate hulgas. Neid, kellega olime koos Viljandis või hiljem Tallinnas. Nii teletiimides, helitiimides, autorite hulgas… Siis mõtlesin, et näed sa, nüüd oleme siia jõudnud, kus meid on usaldatud. Meid on usaldatud ja meil on juba midagi anda ka. See põlvkonna sirgumise tunne ja nägemine on võimas. Muidugi on vahepeal kõhe ka, aga siis vaatad – seal on Pärt ja seal Silver, on kogu suure kõlarite süsteemi välja mõelnud Rainer Koik… Neid tasandeid on nii palju, kus meievanused vastutavad ja kus panustavad.

Ma tahaks loota, et me saame hakkama.

Mind üllatab ja on hea meel, et sa seda põlvkondlikkust niimoodi tajud. Ma ise kuidagi oma eakaaslasi suurtena suudan võtta – häbi öeldagi – alles siis, kui nad lahkunud on. Muidu olid nad ju ikka kuidagi naabripoisid ja -tüdrukud. Hea koos kohvi juua ja maailma asju arutada. No näiteks Jaak Johanson. See alles hakkab kohale jõudma, mida see mees kõike tegi me, eestlaste heaks.

Ma mõistan seda ka. Argipäevas ma ju ka neid tajun lihtsalt sõpradena. Aga selle põlvkondlikkuse peale ma võib-olla esimest korda mõtlesin sügavamalt just seoses Maalehega. Sa kunagi kutsusid mind ja Rasmus Puuri mõtteid avaldama vestlusringi, kus olid ka Ignar Fjuk ja Ike Volkov. (Tegime seda koos Argo Ideoniga 2018. aastal, kui murrangulisest loomeliitude ühispleenumist möödus 30 aastat. MM). Mul oli selline tunne, et mis mina siin teen nende vägevate hulgas. Samas kuulasin, kuidas Rasmus julgeb ennast väljendada, ütleb, sõnastab, ja siis ma hakkasin oma lähedasemate sõpradega seda mõtet põrgatama, et äkki tõesti hakkame jõudma sinnamaale, kus meie arvamust tahetakse kuulda. Arvan, et see hakkabki määrama – kõik me tahame rääkida, aga kas meid ka kuulda võetakse?

Kas meid kuulda võetakse? Ma ikka pean sinuga aus olema, küsides retooriliselt, keda täna üldse kuulatakse. Kas selle laulupeo sõnum jõudis inimesteni? Kas märgati korraks ja siis vihm pesi kõik hea maha…

Siin küll vanus pole tähtis, arvan, et see ühisvälja kogemine… kuuluvustunde otsimine on ju fundamentaalne. Kas me mõtleme perekonna peale, mingi töösfääri peale, kus tunneme, et tahame olla osa. Üks ilusamaid eestlaseks olemise tundeid tuleb välja laulupeol. Noortepidu on… ma ei taha öelda tähtsam või erilisem, need on lihtsalt sõnad, aga seal me näeme, millised noored meil on, kes peale tulevad. See vihm ei pesnud maha õpetust, hoida üksteist ka argipäevadel.

Ma ka tahaksin väga uskuda, et sõnum hoida maailma vaba ja terve nende kasvavate laste jaoks, kes ennast näitasid laulupeol, jõudis kohale enamusele eestlastele. Mina saan hakkama, aga just neile, kelle elu on veel ees…

Lõhun selle meeleolu nüüd meelega ära. Küsin hoopis, mis uus raamatupood äkki Tallinnas ja sinu osa seal?

See on nüüd minu kriimsilmsuse üks tahk. Ma ei oska öelda ei. Saaksin laadimishetki elus juurde, aga kui mul on äratundmine, et miski asi on õige, siis ma lihtsalt viskun ja sukeldun sinna.

On selline raamatupood nagu ReaD. Ta on tegutsenud juba 8–9 aastat erinevates pesades. Vanalinnas, seal hoones, kus Siuru kunagi tegutses, on selle vanaraamatupoe viimane pesa.

Ma sattusin sinna mingis koroona tõmbetuules. Seda poodi peab mu kunagine Viljandi kooliõde Maaja Hallik. Tal oli vaja asendajat kuuks ajaks. Istusin seal ühe novembrikuu. Lugesin. Sõnastasin enda jaoks, kui väga ma raamatuid armastan. Ja kui lahe oli näha seda seltskonda, kes seal käis.

Ikka käis ka keegi?

Jah, käisid ka noored, sellised VHK (Vanalinna hariduskolleegium. M.M.) taustaga tegelinskid, palju lahedaid mõtlejaid, ka juhuslikud sissepõikajad. Meil jäi Maajaga mõnus side ja klapp. Isegi selle raamatupoe võti jäi mulle taskusse. Millegipärast ei saanud ja ei saanud seda talle tagasi antud. Mõlgutasin seda, et miks see võti mulle alles jäi.

Eelmise aasta lõpus tegi mu elu kummalisi kannapöördeid. Tulin ära oma töökohast, kus olin tegelikult väga hoitud, aga tundsin, et ma ikka ei ole administraator. Ma ei tohi teha asju, milleks ma loodud ei ole. Tegin vabalangemishüppe, mind ei oodanud mitte miski. Rahaliselt ka võtsin vastu otsuse, et saab olema väga karm aeg. Ootasin, tunnetasin, et aru saada, millises suunas ma lähen.

Kadedaks teeb see jutt.

Siis juhtus kaks asja paralleelselt. Kõigepealt tuli see raamatupoe teema ehk raamatupood ja kohviku-kultuuriklubi loomine Tallinnas. See on ju mul meeles olnud aastaid, sest Raplas on kultuuriklubi väga lahe teha, aga…

…aga, ärme sellest ehk nüüd räägi.

(Maili naerab.) Olgu siis, aga olen mõelnud, mis oleks, kui teeks midagi taolist Tallinnas ja siis see võimalus tuli ja veel Põhjala tehases. See on hetkel kindlasti üks Tallinna lahedamaid kohti. Ta ei ole veel turistikas nagu Telliskivi, kus enam päris nurgatagust hõngu ei leia. Põhjalas veel leiab. Põhjala omanikud on super ägedad, nad tahavad, et seal oleks raamatupood, tahavad, et oleks kultuurikubi tegijaid. Ja nüüd siis ma kultuurisündmuste poole pealt toetan Maajat. Maaja on vedur. See koht on Ankru tänaval AnkruSAAL. Kui kuskil Tallinnas veel ssedasi saab, siis seal. Edasi on meri ees.

Ja see teine liin?

Läksin uuesti kooli. Õpin ERRi ja BFMi ühiskursusel saatejuht-toimetajaks.

Ja mis sust siis selle lõpetamisel saab?

Minust juba on saanud Maahommiku reporter. Olen juba tööle võetud reporteri ja Maahommiku vastutava toimetajana. Septembrist alates hakkab näha olema, mida me vaikselt suve jooksul ette valmistame.

Olen ju pikalt otsinud ja otsinud seda midagi veel. Arvan, et see nüüd täiendab paletti mu otsingutes, seda mis on olnud puudu.

Jah, ja ballett tõesti on sul tantsimata.

Hilja.

Sinu peale mõeldes tuli meelde, kuidas ma veendusin, kui hea näitleja sa oled. Me juhtisime koos mingit suurt kontserti. Päris missivõistlus see ei olnud.

See oli kontsert, millega korjati raha ühe meditsiiniseadme jaoks Rapla haiglale – kontsert Sündinud Raplamaal.

Õige, ja seal ma tajusin sinu oskust kokku mängida, seda, kui hea partner sa oled. Selline klapp. Võluv.

See oli äge kord. Ja ka esimene kord mul oma lauluga, milleks oli toona „Uputus”, suure publiku ees välja tulla. Mingit maagilist elutunnetust edastada. Sealt sain uue tõuke juurde, et saab ka nii. Üks värv tuli paletti juurde. Aga vahel on mul elus ikkagi ka raskusi fookuspunkti sättimisega. Tänagi – millest me siis räägime: laulupeost, teatrist, pärimusest, raamatupoest…

See ongi elu. Lisaks see, et kõik, mis teed, teed südamega ja mõistusega. Ei istu ennast laiaks. Juhan Viiding ühes luuletuses vist ütles, et elu mõte on ennast mitte ära magada. Teatrikoolis käimisest oli sul palju kasu, seda ma tahtsin öelda.

Oli kindlasti. Ja ma praegu ka teles tunnen seda. Vahel mõtlen, et näitlejal on vaja mingit head edevust. Mina oma edevust väga palju välja ei näita. Vajan tohutult turvalist ruumi, et olla see Maili, kes ma päriselt olen.

Lennart saab ööl ja päeval näha mingisuguseid miniatuure ja sketše, mängulist Mailit. Vahel on mul temast lausa kahju, sest temalt ma seda tähelepanu ka nuian, mida tegelikult ka päris palju vajan. (Lennart Lennuk, bioloog Eesti loodusmuuseumist, kes teeb ka Klassikaraadios saadet Looduse leksikon, on Maili elukaaslane juba üle 10 aasta. MM). Mujal ma millegipärast jätan ennast meelsasti tagaplaanile. Jälgin pigem teisi, võib-olla on siin ka mingit lavastajalikku vaatlust. Loodan, et see tagasihoidlikkus mängib teles heas mõttes minu kasuks. Aga praegu mulle tundub, et olen hästi õiges kohas. Ja ehk ka kaamerasilm armastab mind.

Jälle see õnnesärgi tunne. Sa oled oma paljude huvidega hakkama saanud ise.

Sina saad aru, kuidas selline elu käib. Väga paljud teised inimesed ei saa. Inimesed defineerivad ennast ju oma elukutse, igapäevatöö järgi. Aga ma ise tean, mis ja kes ma olen.

Jah, ma mõtlen sellest, et kui midagi hästi teha, peab millestki loobuma. No on alles teooria… Sina kuidagi ei loobu, teed ja silm särab. Ehk loobud sellest, mida inimesed nimetavad puhkuseks? Egoismi ka ei maksa karta mu meelest.

Vaata, minu jaoks oli papsi (Maili isa Jaan Metssalu 26.10.1951–15.04.2019 MM) mineku punkt see koht, kus ma hakkasin aru saama iseendale elamise vajalikkusest. Pärast seda ma hakkasin julgemalt olema see, kes ma olen. Ma siis mõtlesin tema elukaare peale, kui palju tema teistele andis. Kuidas ta elas oma pere ja laste heaks… Kui mõelda selle filosoofia peale, et haigused tulevad ka sellest, et inimene elab natuke vähe iseendale, siis sealt tuleb see tarkus: tahan teha kõike hästi selgelt nii, et ise oleksin ka tagasilaetud. See oli üks õpetus, mida isa meile jagas: hoidke inimesi enda ümber, aga hoidke iseennast ka. Hoia iseennast, siis saad hoida teisi.

Isa surm oli mulle valus õppetund. Siis oli, ma arvan, ka mu elu kõige suurem mõõn. Leina teema oli tugev, on siiamaani. Lõpuks sain aru, et teha tuleb ainult iseenda rõõmuks ja kui see siis puudutab ka teisi, on vägev. Samamoodi loominguga: ma saan teha ainult seda, mis mind sügavalt puudutab. Ja ehk need asjad siis lähevadki lendu.

Kas sa viiulit ka vahel mängid?

Mängin siis, kui on kõige suuremad tundepuhangud, mida kuhugi mujale ei saa panna. Täna sa tabasid mind sellel hetkel, kui ma hommikukohvi kõrvale maalisin. Mul on akvarellid. Maalimine on praeguseks ainus loomeline väljendus, millega ma ei tegele professionaalsel tasandil mitte kuskil. Paiskan lihtsalt tundeid värvidesse.

Ansambel RÜÜT?

Eelmisel aastal saime kümne-aastaseks. Rüüdil on ka hea aeg praegu. Arvan, et kusagil kolm aastat pole meid väga nähtud. Aga oleme päris maitsvaid asju küpsetanud. Nüüd just ilmub üks teos koos Sander Möldriga. Lühialbum, kus on koos elektroonika, linnulaul ja Rüüdi muusika. See on väga inspireeriv maailm kusjuures.

Ja sügise poole tuleb Saksamaaga koostöös välja Rüüdi kolmas album „Kiriküüt”. Oktoobris-novembris tuuritame ka, tutvustades ned kahte albumit.

Sander Möldriga ühendate n-ö tänapäeva ja pärimuse?

Ja, ja siin ei ole küsimustki, kas see kõlab kokku või mitte. Päranditeema juures on ikka veel palju tolmust arusaama. Kui õpetusel puudub sidus kogemine, siis ta jääb tolmuseks. Et teistmoodi ei tohi või et siis juhtub miski… Ka loodusega käsikäes elamine ja pärandiga koos elamine on see, mida tänapäevane noor tahaks ja võiks saada rohkem kogeda. Näiteks kasvõi pärja punumist.

Punusid endale pärja ise laulu- ja tantsiupeo tarvis?

Jah, see oli naturaalne mõte, et teen pärja, sest on selline päev, panen sinna pihlakaid ja jõudu andvaid ja ilusaid lilli… See ongi elurõõm, mille endale pähe panin. Pärg on hea sümbol pärandiga koos elamisest.

Pärja tegemiseks pidid maale sõitma?

Läksin pärast rongkäiku Lasnamäele. Tegin pärja Lasnamäe lilledest, mis kasvavad seal üleval välu peal. Loodust on linnas ka, Margus. Mu üks kunagine kolleeg rõhutas, et kõige tähtsam ongi see, et pärand elaks ka Lasnamäe korteris.

See on jah eriti kihvt mõte. Maalapsed on tulnud linna, alustavadki Lasnamäel elamisega ja nad ei peaks unustama oma juuri. Ja seda võiks neile julgelt meelde tuletada. Et on, mille üle uhke olla. Laulupidu äkki seda mõtet ka kandis. Su laul „Mina ja meri” äkki?

See on küll üks suure terviku tajumise laul jah. Ja see oli üldse esimene laul, mille ma Rüüdi jaoks kirjutasin. Selle teiste jaoks nähtavaks tegemine käis ka läbi väreluse ja võbeluse. Aga ta võeti soojalt vastu. Ja siis ta hakkas kohe ka oma elu elama. Erinevad koorid tegid sellest oma seaded, keegi tegi tantsu, seda kasutati väga erinevates projektides. Selle laulu loomise puhul sain tugevalt aru, et laul tahab tulla ja tahab puudutada.

Ma ei tea, kuidas nende asjadega elus päriselt on, aga vahel on selline tunne küll, et igal loomingulisel asjal on oma teadvus, oma sagedus. Tal on oma ülesanne, mida ta ajab inimeste keskel. Olen väga tänulik, et seda laulu laulis just neidude koor. Seal laulus on naiselikku aspekti ja naistel läheb südame lahti tegemine vahel kergemini kui meestel.

Sa lõpetasid Viljandi akadeemias nn Krahli kursuse näitlejana. Te olete kultuuripildis oma kursusega, aga näitlejana olete vabakutselised?

Me hoiame kogu kursusega väga kokku, kohtume tihti ja hoiame kätt pulsil. Ja suur osa meist on jah vabakutselised või teistel alade, aga samas Madis Mäeorg on Rakvere teatris, Tõnis Niinemets Draamateatris, Mari Jürjens teeb kaasa Linnateatris. Mul on selline tunne, et meis kasvas iseseisvus seal koolis. Meid loksutati Viljandi ja Tallinna vahet. Tegime palju erinevaid asju, meid viidi Soome, Saksamaale, mingi tohutu mäsu oli, milles oli vahepeal väga raske ka orienteeruda. Samas ma ei vahetaks seda kogemust millegi vastu. See oli parim, mis juhtuda sai. Iseseisvus – meile näidati võimalusi selleks. Ja me saame hakkama, igaüks omal moel ja viisil.

Tead, et see on tähtiska selles valguses, et aeg-ajalt ikka räägitakse sellest, lolli sõna kasutades: miks me toodame nii palju näitlejaid?

Ma ei tea, kuidas on praegu, aga sel hetkel, kui meie õppisime, oli näitlejaks õppimine intensiivne inimeseks õppimine. Oli ühiskondliku närvi väljakujundamine. Sattusime heade õppejõudude käe alla – Kalju Komissarov ja kolm Peetrit, Jalakas, Konovalov, Raudsepp. Allahindlust ei tehtud. Suhtlusõpe ka sai sealt alguse. See on nii tähtis.

Suhtlusõpe?

Suhtlusõpe tähendab mu jaoks praegu just minu sõnumit. Tähendab avatud ja armastavat suhtlust. Inimesed, rääkige. Arutage asju rahulikult. Öelge ausalt ja rahumeelselt välja oma ja kuulake teiste mõtteid. Kuulake päriselt, südamega. Kuulake inimest enda kõrval ja kuulake ühiskonda.

Eraldi:

Me ei taha kasvada suureks

Maili Metssalu

Kultuurifestival „Särin” Raplas on sellel aastal kaheksas ja toimub 15.–16. septembril.

Külastaja saab osa muusikast; teatrist, kirjandusest, kinost ja kunstist. Meil on olnud tiimisisene vaidlus teemal, kas me tahaksime festivalile 15 000 inimest või 1500 inimest. Oleme jäänud selle juurde, et me ei taha kasvada suureks. Siis me veel mahume ära. Siis me saame festivalil üksteisega kohtuda ja teineteist näha. Kohtumisrõõm on seda enam esil. Me teame, milles me oleme tugevad, teeme seda justkui iseendale ja inimestele, kes on mingil moel meie moodi.

Särina kava leiate muu hulgas sotsiaalmeediast