Läti keelest tõlkis Hannes Korjus

Ma ei kommenteeri kunagi avalikult üksikuid Riia Uue Teatri näitlejaid. See on mu põhimõte, mida olen üritanud juba aastaid järgida. Aga noorte kohta tervikuna on mul küll midagi avalikult öelda. Siinsamas.

Kui 2016. aastal hakkas Riia Uue Teatri hoone remontimineku võimalus täiesti reaalsena terendama, mõistsin, et pärast remonti Lāčplēsise tänavale naastes on trupi kõige noorem näitlejanna 40-aastane. Nii hakkaski idanema mõte, et poleks paha Riia Uue Teatri jaoks vastu võtta ja välja õpetada näitlejate kursus, kellega koos uue elu alustamiseks vanasse majja naasta. Ning üleüldse olekski kõige parem pühendada pealesunnitud pagulusaeg noorte näitlejate väljaõppele.

Esiti heietasin tükk aega mõtet päris omast Riia Uue Teatri stuudiost, jättes Läti Kultuuriakadeemia täiesti kõrvale. Teatriajaloos on nii teinud Stanislavski Moskva Kunstiteatri esimeste stuudiotega ning samuti Eduards Smilģis meie Läti Kunstiteatri (Dailes teātris) esimeste stuudiotega. Sellel oleksid mitmed plussid. Näitlejate vastuvõtmine toimuks paari aasta jooksul ega oleks piiratud mõnepäevase ajaraamiga, mis jätab kõik möödapääsmatult ning ülemääraselt saatuse ja juhuste hooleks. Oleks täielik vabadus õppekava ja pedagoogide valikul. Ma loobusin sellest ideest ühelainsa põhjuse – raha – tõttu, sest sel juhul pidanuks Riia Uus Teater enda peale võtma kõik õppeprotsessiga seotud kulud. Nii käisimegi traditsioonilist rada pidi – kuulutasime Läti Kultuuriakadeemiaga välja vastuvõtu Riia Uue Teatri kursusele. Loomulikult olen Kultuuriakadeemiale, rektorile, Kultuuriakadeemia inimestele tänulik panustatud töö ja südame eest. Ka see variant oli hea.

Ma ei olnud varem mitte kunagi pedagoogina töötanud. Mitte seepärast, et poleks huvi olnud. Lihtsalt ei olnud aega. Mu enda igapäevatöö ei jätnud paljude aastate jooksul millegi muu jaoks rohkem aega. Sestap tähendaski näitlejate kursuse vastuvõtmine väga olulist pöördepunkti eelkõige mu enda elus. Selleks, et näitlejaõppe tudengeid ikka tõeliselt, mitte formaalselt, juhendada, pidin kõigepealt vastu võtma omaenese elu puudutavad väga radikaalsed otsused. Umbes viimase 15 aasta jooksul olin vähemalt poole oma ajast veetnud välismaal töötades. See ei takistanud mind hooaja jooksul Riias paar uuslavastust välja tuua ning kaugtöö korras, enne kui see sõnagi välja mõeldi, kunstilise juhi ülesandeid täita. Kuid kandes vastutust näitlejakursuse tudengite ees, keda peab nelja aasta jooksul vähemalt kolm-neli korda nädalas silmast silma juhendama, polnud mu välismaasõidud ja välismaatööd enam mõeldavad. Mõistagi polnud see mu jaoks sugugi kerge otsus. Ent samas oli ka selge, et Riia Uue Teatri tulevikku silmas pidades pole muud võimalust, kuna Riia Uue Teatri kursuse usaldamine võõraste näitlejapedagoogide juhendada olnuks mõttetu – Riia Uue Teatri religioon on liiga spetsiifiline.

Esimene probleem ilmnes juba enne vastuvõtu väljakuulutamist. Pole saladus, et tänapäeval on konkurents näitlejaõppesse vastuvõtmisel vähemalt kümme korda väiksem ja lahjam kui siis, kui mu enda põlvkond näitlejateks pürgis. Seepärast oli vaja välja mõelda viis, et Riia Uue Teatri kursuse vastuvõtmisest saaksid teada kõik Läti noored. Et kõik poisid ja plikad oleksid vähemalt poole kõrvagagi midagi mingist Riia Uue Teatri kursusest kuulnud. Ei tea, kas kõik läks just nii, ent pärast tunnistasid kõik vastuvõetud, et said sisseastumiseksamitest teada tänu videoklippidele, mida sotsiaalmeedias levitasid Riia Uue Teatri “vanad” näitlejad.

Mind teeb endiselt mõnevõrra kohmetuks, et keskkoolilõpetanu saamisel Riia Uue Teatri näitlejaks osutus juhuslikkuse koefitsient ikkagi liiga suureks. Et oli justkui suisa loterii. Eks vastuvõtt ise ja ka valikutegemine oli mu elu üks suuremaid üleelamisi. Ma ju teadvustasin, et vastuvõetud on just need, kelle õlul Riia Uus Teater kümne aasta pärast seisab, kes Riia Uue Teatri traditsioone edasi kannavad (või hoopiski uputavad). Mäletan, et nende kolme-nelja päeva jooksul, mil toimusid kolm vastuvõtuvooru, ei maganud ma silmatäitki. Mitte ülekantud, vaid lausa otseses mõttes. Adrenaliinilaks oli liialt vägev.

Lõppude lõpuks võtsime vastu 18 inimest. Väljavalimisel aitasid mind meie teatri “vanad” näitlejad, mõned neist (Guna Zariņa ja Vilis Daudziņš) andsid ka näitlejameisterlikkuse tunde.

Nagu ütlesin, polnud mul mingit formaalselt pedagoogikogemust. Aga olen harjunud töötama ekstremaalsetes tingimustes. Mitme aasta jooksul sõitsin iga kahe kuu järel ühest riigist teise, ühest linnast teise, ühest teatrist teise, kus pidin iga kord uue loo lavastamisel kõike otsast alustama – iga kord mulle täiesti tundmatute võõraste näitlejatega. Ning keda pidin pöörama oma “usku”, panema rääkima omaenese teatrikeeles. Võib-olla läks see ka pedagoogikana arvesse.

Kogu mu meetod Riia Uue Teatri tudengite koolitamisel on kirjapandav kolme lausega. Kõik muu on detailid ja nüansid.

1. Saada selgeks laval mõtlemine (mitte mõtlemise imiteerimine).

2. Võimalikult palju praktikat (publiku ees mängimist).

3. Mida iseseisvam ollakse rolli ettevalmistamisel, seda suuremaks kujuneb rolli väärtus ja võimsus.

Kõigi nelja aasta jooksul ei kasutanud ma kordagi oma tudengite peal abstraktset pedagoogikat. Juba esimesest päevast peale hakkasime tegema lavastusi, mis pidid minema Riia Uue Teatri mängukavva ja mida tuli vaatama piletitega publik. Sestap ei olnud nelja aasta jooksul midagi abstraktset. Kõik oli “päris”.

Kohe, kõige esimesel koolipäeval, hakkasime tegema proove Akuratersi “Sulaspoisi suvega” (Riia Uue Teatri mängukavas pealkirjaga “Sulaspoisi suvi. Algus”), paari kuu pärast oli juba esietendus. Ma pole kindel, kas ülepea, kusagil mujal, millalgi, oleks teatrikooli tudengite esimese kahe kuu töö tulemus jõudnud kutselise teatri mängukavva, kuhu müüakse pileteid. Sestap said Riia Uue Teatri kursuse tudengid kohe ja väga konkreetselt selgeks, mis on ja mis ei ole. Nii kestis see kõik neli aastat.

Arvan, et keskendumine ärakasutatavusele ning iseseisvuse arendamisele tasus ka seepärast ära, et stuudiumi keskpaik langes kokku COVID-19 viiruse saabumisega. Vastasel juhul olnuks tudengid nelja aasta möödudes kutseliste näitlejatena töötamiseks täiesti ettevalmistamatud. Tänu viirusele õnnestus Riia Uue Teatri kursusel läbida filminäitlejate algõpe. Seegi oli omamoodi “ekstra”, sest maailma teatrikoolid ignoreerivad asjaolu, et näitlejatöö ei hakka toimuma üksipäini lavalaudadel, vaid ka kaamerate ees. 2020. aastal osalesid kõik Riia Uue Teatri telesarjas “Agentuur”.

Riia Uues Teatris töötab 18 vastuvõetud tudengist praegu 11. Ma ei soovi eriti lahata, miks ülejäänud välja langesid. Selge, et näitleja elukutse on väga eriline ega pole kõigile mõeldud. Nagu ütles Karlsson katuselt, et kõik ei saagi katusel elada.

Oma kogemuse najal võin öelda, et who is who? selgub mitte varem kui pärast kümmet elukutses oldud aastat. Näitlejate puhul teisiti lihtsalt ei ole. Näitleja saatus selgub ainult pikal distantsil. See tähendab, et nad võivad pakkuda kõiksugu üllatusi. Õigupoolest on üllatused juba alanud.

www.kroders.lv ja Alvis Hermanise lahkel loal.