„Vanad ja noored“ on noore mehe vanameisterlik lavastus. Me tüvitekstide mõjus meeldetuletus.

Seda lugu mõeldes ja kirjutadeski sattus pilgu alla Ly Ehini kirjutis, kus ta kõneleb muu hulgas vanaemade ja lapselaste suhetest. Ütleb, et ema ja laps peavad omavahel kõnelema ka muust kui argisest. Sealjuures ta ei ütle otse, aga viitab küll, et kui emal pole aega öelda ja lapsega kaasa mõelda, siis vanaema ja vanaisa, kui nad on, peaksid lapse soovi mõelda ja rääkida ka muust kui söögist tähele panema ja kaasa rääkima. Lugesin ja sain aru, et see oli ka Vallo Kirsi Vargamäe lavastuses sees. Oli sees kui lootuskiir argiste elumurede lahendamise mudrus (kasutan meelega sõna, millega Uku Uusberg märgib elusegadust ‒ MM).

 

Tähenduslik seegi, et järgmisel päeval pärast mu Vargamäel vaadatud esietendust ütles mu üle 80nene agronoomist isa maa-aia kuuri all: „Sa muidugi ei saa sellest aru, kui hea on Tammsaaret lugeda.“ Mus kihvatas. Saan varsti kuuskümmend, aga see, millise tooniga isa seda mu mittemõistmist ütles, ja kuidas ta hääletoon me rahvakirjanikust kõneldes härdaks muutus, hakkas vastu. Isad ja pojad, nagu ka vanad ja noored, sünd ja surm, armastus ja vihkamine, taevas ja maa… olla või mitte olla… need ongi east sõltumata igavesed küsimused, mis puudutavad omal moel nii vanu kui noori. Teadmine, et mina olen ka kuuekümne-aastaselt oma isa jaoks noor ja ikka me veel tülitseme, oli samuti Vallo Kirsi lavastuses sees.

Üsna ebameeldiv on mul mõelda, ent nii oli, et oma maa-aia toimetusi hakkasin armastama alles siis, kui isa aia mu nimele kirjutas. Seni tegin vägisi, nüüd rõõmuga. Vahel mõtlen tigedalt, et miks isa varem aeda üle ei andnud, ent teadvustan ka seda, et ehk ei oleks ma varem osanud sellest hoolida. Täpselt ei tea seda keegi… Kuigi siiani kirja saanu on mõteteks vormunud pärast Ugala suvelavastuse vaatamist, on seegi kõik selles etenduses. Ja veel rohkem ‒ igal vaatajal on ilmselt omad puudutused.

 

Elu parimad rollid

See on Vallo Kirsi esimene lavastus elus, kus ta on professionaalse teatri palgal. Lavastus on vanade ja noorte igavesest vastuolust ja sellest, et seda vältida on peaaegu võimatu. Nii on elumustrisse sisse kirjutatud.

Paradoksaalne on, et just selles noore mehe esimeses lavastuses teeb oma elu vaata et parima rolli Ugala näitleja Peeter Jürgens, kes on Viljandi teatris elanud nii pika näitlejaelu, et tänased teatrisse tulijad ilmselt sellest mõeldagi ei oska. Koos lavastaja ja trupiga leiab vana näitleja äkki küllaltki stereotüüpses tekstis selliseid pooltoone ja värve, mis on ootamatud ja ausad. Peeter Jürgens äkki ei mängi ja ei mängitse, vaid on. On vana mees, kes mõtleb surmast, loodusest, tööst ja elatud elust. Ta silmad kõnelevad tõtt ja elutarkust ja see on omal moel lihtne, selge ja sügavalt läbi tunnetatud.

On teinegi roll ses lavastuses, mis esimene ja märgina meelde jääv. Kevadel kultuuriakadeemia lõpetanud Adeele Sepp mängib maanaise, oma mehe naise, eesti naise madonnaks, märgiliseks maailma kooshoidjaks. Kui poleks teda ses loos ja temasuguseid maailmas üldisemalt, siis oleks elu veel kibedam ning vanade ja noorte suhted veelgi vastikumalt teravad, jonnivamad, kiuslikumad, määrdunumad. Ta mängitud Tiina on maailma tasakaal.

Taas pean rõhutama, et noor näitleja ei tee oma rolli paksudes värvides ja plakatlikult. Pooltoonid, pilgud, ootamatu seksuaalsus seal, kui ta oma meest lakka magama kutsub… Ses naises seal laval on ootamatut küpsust. Äkki on õige öelda, et Adeele Sepal ja tema mängitud Tiinal on kaasas esiemade pärandatud küpsus? Äkki see juhib sõnu, žeste, liikumist, tundeid ja toone laval ja miks mitte ka edaspidises elus?

Need kaks rolli ei saaks ilmselt sündida teisteta, kes laval. Kas lavastajatarkus, aga täiesti ootamatu on, kuidas Madis Mäeorg mängib santi, kellena lõpetab aina tööd rabav, ilmast ilma ängeldav (see on Tammsaare sõna rahmeldamise kohta ‒ MM) ja uuest kodust (kus korsten, laudadest põrandad, suured aknad ja viljapuuaed) unistav noorperemees. Sellist julgust kohtab teatris viimasel ajal harva. Ta on kui Quasimodo äkki ja see, kuidas näitleja seda teeb ‒ väliselt paksud värvid, millele lisanduvad seesmise veendumuse pooltoonid, on usutav.

 

Muld, lapsed, tihane, kodu, kääksuvad väravad…

Samasugune usk sellesse, mida ja kuidas mängitakse, iseloomustab ka teisi selle loo osalisi ning tervikus on oma osa dramatiseeringul, Vargamäe rehetarel, kunstnikutööl ja muusikalisel kujundusel. Ses lavastuses on vaikust, müra ja sosinaid, pooltoone ja paksu värvi, on elu… Seda elu, mis laval näidatuna jääb rohkem kui saja aasta taha, kuid mis tänapäevalisi sunnib nentima, et inimesed jäävad inimesteks. Hobuse asemel on traktor ja mõisahärra asemel pank, kuid ometi sünnivad lapsed ja ikka ihatakse maalt linna.

Järjekordselt pean tõdema, kuidas hämmastab ühe noore lavastaja teatrisse sündimisel ta põhjalikkuse (mida enamasti omistatakse täiskasvanutele), käsitööoskuse (mis üldteadaolevalt omandatakse aastatega) ja tunnetusliku täpsuse kooskõla. Ma ei oska sellele muud põhjendust anda, kui see, et vanemad on võtnud omaks omasüülise alaealisuse, millest noored vanade abil meid me omi kunagisi väärtushinnaguid meelde tuletades tahavad välja aidata. Vargamäe „Vanade ja noorte“ lavastus, ma usun, kõnetab emotsionaalselt ka väga noori inimesi. Ja see ongi teater, mida saab iseloomustada sõnaga “kunst”.

Lavastuse tutvustusest leiab sellise lause: „Sest millegipärast saabub suurim tarkus ikka tagantjärele ja lepitust võib leida üle põlve.“

 

„Vanad ja noored“ Tammsaare/Parksepp/Kirs

 

Lavastaja: Vallo Kirs

Dramaturg: Tõnis Parksepp

Kunstnik: Jaanus Laagriküll

Valguskujundus: Villu Konrad

Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov

 

Mari – Luule Komissarov

Juhan – Peeter Jürgens

Tiina – Adeele Sepp

Tütar – Klaudia Tiitsmaa

Kaarel – Madis Mäeorg

Sulane Madis, turbalõikaja, külamees ja Ats – Rait Õunapuu

Lõugu peremees, turbalõikaja ja peigmees Ülo – Kristian Põldma

 

Ugala teatri suvelavastus. Esietendus 3. augustil Vargamäe rehetares.