IN MEMORIAM Väino Aren (11. august 1933 – 18. aprill 2023)
Väino! Te elasite 89 aastat. Süda valutab. Neid eeskujudeks olevaid inimesi, keda saab nimetada inimesteks ühest meie ajaga kõrvuti käivast parvest, jääb üha vähemaks. Et ma ka nõnda ütlen. Tean, et uued tulevad asemele ja parv liigub edasi. Aga mis siis, tehisintellekt on nagunii tähtsam teema kui inimene kultuuris. Ja just pikaealisus kultuuris. Vara surnud geeniusi ehk siiski pannakse tähele… Teid saatus hoidis, Teil oli oma osa teleseriaalis. Kunagi ehk peaosagi. Aga selline on elu. Ja alati, kui keegi taolistest kaob, siis mõtled, et miks ma…, miks me ometi ei küsinud… See ilmselt on enamasti elu paratamatus.
Mida kõike Te olete näinud. Jätan küsimärgi panemata, sest vastuseid Te enam anda ei saa.
Märkan, kuidas pöördumine Teie annb kirjutatule üldistuse, aga tegelikult on see hoopis austusest. Me ei olnud tuttavad…
Kui väga vanad mehed surevad, siis ikka mõtlen sõnale tulnukas. Tulnukas ühest teisest ajast. Sellest ajast, mida tänased tühistama kipuvad. Küllap just Teie saanuks sellele tühisusele vaadata kui järjekordsele ajaloo vingerpussile. Mõtlen juba mitmeid päevi Teile ja sellele, kui suurte meistritega me kultuuris Te olete koostööd teinud. Suurte meistritega koos töötanud. Müstika.
Pikaealisus muuhulgas tähendab seda ka, et ega neid enam palju elus ei ole, kes oskaksid rääkida sellest, milline balletiartist te olite? Kuidas baleriini töö erines tantsimisest varietees? Kuidas Te sellega hakkama saite?
„Õnne 13” kaotas Krissu, õieti siis Kristjan Rosenkampf-Jägerfreundi, Eesti kultuur läbi ja lõhki teatrimehe. Kristjan oli vähe veidrik ja ilmselgelt mitte väga haritud inimene. Küllap Õnne esimene stsenarist Astrid Reinla 30 aastat tagasi nii mõtleski, kirjutades sellesse lukku sisse kaks vana meest – kingsepp Johannese, keda mängis Kaljo Kiisk, ja omanik Kristjani. Pani nende tarkused omavahel põrkama ja kokku kõlama. Ühe perioodi stsenarist Urmas Lennuk tunnistab hoopis, et selleks ajaks, kui tema Õnnet kirjutama hakkas, oli Teie Kristjan juba kõik veidrused ära veiderdanud ja tema nägi Teid ja Te naist Lainet, keda marudalt mängib Luule Komissarov, just kui armsat vanapaari.
Ilmselt suur osa Eesti rahvast arvab, et lahkunud Väino Aren on Luule Komissarovi mees. Õnne 13 nii ongi – 30 aastat. 30 aastat elab Krissu Lainega, kes ikka armastab meelde tuletada, kuidas ta viinapoes töötas.
Päriselus oli Väino elukaaslane hoopis Anu Kaal, Estonia mitte ainult ooperiprimadonna. Sellised lollide meestega ei lähe. Vatupidiselt Kristjanile pidi Teis olema elegantsi ja vanakooli teatrimehe viisakust.
Selline on saatus. Te ütlesite Õhtulehe ajakirjanik Jaanus Kullile, kui „Õnne” oli kestnud 22 aastat: „Olin üle kuuekümne aasta Estonias ning 1960.–70. aastatel paljudes lavastustes peaosades, aga keegi ei teadnud, kes see Väino Aren on. Aga nii kui „Õnnes” ekraanile ilmusin, hakkasid mind õige pea taksojuhidki tervitama.” Televisioon teeb tuntuks! Ballett on elav kunst, selle kunsti elamus tuleb otsekontaktist lava ja saali vahel.
Margus Saar tegi Teiega persoonisaate Tähelaev, mille esmaeeter oli 1. mail 2005. Kui talle selle saate eest aitäh ütlen, siis vastab ta, et see saade oli nii ammu. Ütleb, et vaatas seda nüüd uuesti ja oli isegi üllatunud.
Õnneks on rohkem filmiuurijana tuntud Õie Orav Teist raamatu kirjutanud – „Väino Aren”, ka juba 2008. aastal. Õie Orav kirjutab: „Esimene suurem summa, mida Väino Aren seniajani mäletab, oli ühest teatrist teise ületoomise raha – tervelt 410 rubla. „ Mäletan, et ostsin endale kaabu ja portfelli. Raekoja taga oli suur gastronoom, mida hüüti Kaarmaniks. Ostsin siis sealt palju karamellikomme. Istusin platsi äärde pingile, käsi muudkui käis portfelli ja suu vahet. Komme jätkus tükiks ajaks! Portfell oli ju päris suur!”
Mitmesse portfelli mahub pikaealise inimese elu? Egon Nuter tuletas meelde üht viimast kokkupuudet „Õnne” võttel. Egoni sõnul oli Teil tervis seks ajaks ikka väga kehv. Aga kui võte lõppes, olla Te öelnud, et kui saaks, siis teeks edasi. Teeks veel.
Purunoor Jaan Kaplinski kirjutab oma esimeses, 1964. aastal ilmunud luulekogus luuletuse „Silmast silma”: „Liblikas lendas/ jõe kaldalt, kus ta oli sündinud,/ teisele kaldale/ ja suri// Vana mees sõudis üle jõe;/ vana mees vaatas oma nägu/ tumedal veel/ ja ütles: nii on elu. //
***
Väino Aren armastas korrektsust ja korda
Väino Puura, rahvusooperi Estonia ooperi- ja operetisolist.
Väino Aren oli minu garderoobikaaslane koos Sulev Nõmmiku ja Vello Viismaga. See oli minu noorusaeg ja oli üks ütlemata sõbaralik ja isegi romantiline koos viibimine. Sulev ja Vello läksid varem. Väino oli hästi vitaalne. Ta ju oli teatris kõrge eani. Mäletan, et tegi „Minu veetlevas leedis” viimased etendused, siis käis lava taga juba kepiga. Kuidas see luuletus on: meie kiisul kriimud silmad, kepp oli käes ja piip oli suus, õpetas lapsi lugema…
Mäletan, kuidas ta kantseldas meie lapsi, kui need teatris mürgeldama kukkusid. Ronisid mööda lavapoodiumeid, üleni tolmused. Kus Väino siis tegi karmi häält, ütles, et ei tohi sinna minna. „Mina vastutan teie tervise ja teie elu eest!” Ta oli siis intspitsient ja ka seda tööd tegi ta ülitäpselt ja südamega. Selline mees oli, et hetkega unustas karmuse ja oli taas mõnus, lõbus ja sõbralik. Teatris ikka inimeste vahel on lahkhelisid, temaga kunagi midagi sellist ei juhtunud.
Lahkunute kohta ikka öeldakse häid sõnu, aga see, mis ma räägin, ei ole ilustatud pilt, see on nii ja minu austus tuleb südamest.
Vanakooli tearimees. Ka inimesena vanakooli mees. Soliidne. Mis seal keerutada, ta oli ju tantsija ja see tähendas keha valitsemist. Sirget selga nii füüsiliselt kui vaimselt. Helged mälestused on temast, ta oli sümpaatne. Kui Viisimaa ja Nõmmik veel elasid, siis ta ikka natuke pani ka neid mehi joone peale. Ta armastas väga korektsust ja korda. Taas tantsija – tal oli selline elustiil.
Ta jääb mulle meelde väga lähedase inimesena, inimesena enda kõrval.