Eesti Draamateatris esietendunud Pier Paolo Pasolini „Teoreemis” pakub lavastaja Juhan Ulfsak koos näitlejatega publikule õuna. See, kas ja millisest küljest keegi seda hammustab, on saalis igaühe enda teha.

Ma ikka pean lavastusest kirjutamist alustama sõnaga ambivalentsus. Tean täpselt, et see oli esimene, mis tuli pähe, kui Draamateatri ees oma noortele haritud sõpradele otsa vaatasin. Ambivalentsus ehk teisisõnu mitmetähenduslikkus. Juhan Ulfsak ei paku oma lavastustes valmis lahendusi. See teeb vaataja rahutuks. Ulfsak ei nimeta kurja ei deemoniks ega jumalaks. Kurjuses on võlu ja headus võib olla kurjast. Vaataja peab selle jagamistehte oma peas ise lahendama.

Millest lavastus räägib siis? Mu jaoks inimeksistentsist.

Teoreem

Lähtume sellest, et kui lavastuse nimi on „Teoreem”, siis lavastus on selle teoreemi tõestus. Koolist on meeles väljend m.o.t.t. ehk siis „mida oligi tarvis tõestada”. Teoreemide tõestused tuginevad aksioomidele. Aksioom on väide, mille tõesuses pole kahtlust. Mul on tunne, et lavastus „Teoreem” välistab igasuguse aksioomide olemasolu. Aksioomid, kui neid on, on vaataja peades.

Päris etenduse alguses – kui isegi saalituled pole veel kustunud ja näitlejad alustavad oma lugude rääkimist publikule nii otsa vaadates, et see saaks aru, me oleme samasugused kui teie – ütleb Jaan Rekkor, kes hiljem hakkabki mängima ülirikast vabrikuomanikku, et tal on ilme kui inimesel, kes on täielikult hõivatud omaenda elust.

Mõtlesin siis ja mõtlen ka praegu, kas see täielik hõivatus teeb inimese õnnelikuks. Pole aega mõelda? Kui oled täielikult hõivatud sellega, et ennast ja oma pere ära toita, siis kas jääb aega mõelda eksistentsiaalsetele küsimustele? Kas jääb aega olla õnnelik?

Väikekodanlus

Lavastuse keskmes on väikekodanlik perekond, kes tegelikult on suurkodanlik, kelle kuuluvus on kõrgklass.

Juba etenduse ajal kihutavad peas mõtted, kui palju mina oma elu elades kuulun väikekodanlaste hulka. Lavastuse väikekodanlust iseloomustav kujund on muruniiduk. Mõtlen koguni nii, et inimene on endale seadnud kitsa valiku – niita või mitte niita – ja on sellega ise muutunud muruniidukiks. Muruniiduk on kui kurjast vaimust vaevatud.

Pean ütlema, et enne selle lavastuse nägemist ma nii ei mõelnud. Mõtlesin pigem nii, et kodanlus seostub hea eluga. Väikekodanlus selle hea elu järeleaimamisega, mulje jätmisega, et elan head elu. Mu elu keskel olev auto varuosadega kauplev sõber räägib ikka neist meestest, kes sõidavad väga kalli autoga. See auto on enamasti liisitud ja vahel pole neil raha, et perele süüa osta. Aga auto on pestud ja kammitud.

Millised on väikekodanlikud igatsused? Poeesia ei ole ehk harjumuspäraselt väikekodanlik.

Juhan Ulfsak lõhub lavastajana väikekodanliku idüllilise pildi, mis ühel hetkel lava täidab, värvilise pildi (elupuuhekkidega), selleks kustutab ta värvilise valguse ja laseb põlema panna lava ümbritseva töövalguse. Paljastub hall trööbatud argipäev.

Vooruslikkus ja häbi

Siis tuleb sesse väikekodanlikku perekonda, kus teenija roomates pereisale kirja toob, öeldes „härra, teile on kiri”, külaline. Kust see külaline tuleb ja kes ta on, seda ei seletata. Ja see külaline muudab kõigi elu. Muudab isegi identiteeti.

Siin tuleb mängu seksuaalsus, mida lavastuses efekselt, väikekodanliku arvamuse kohaselt ilmselt Eesti Draamateatri jaoks ehk isegi šokeerivalt eksponeeritakse. Ma muide mõtlesin oma rikutuses, et kui Juhan Ulfsak on külalist mängima võtnud naise – Liisa Saaremäeli, kes mängib võimsa seksuaalse sättumusega meest –, siis peab lõpplahendus tema jaoks olema see, et ta on naine oma loomulikus ilus.

Taas see, et kõike ei pea laval tegema, et mõte liikuma läheks. Kusagil helisevad kirikukellad.

Jälg

Loo alguses kirjutasin, et Juhan Ulfsaki lavastus ei näita teed ega ütle, mis on õige, mis vale. Nii on: isegi teenijatüdruk, kes pärast suhet külalisega pühakuks tõuseb, naerdakse üsna irooniliselt välja. Talupojatarkus ja maa sool saavad oma osa kodanluse ja väikekodanluse kõrval.

Siiski on üks mu jaoks isegi ootamatu helge kujund seal lõpus, nimelt teenijatüdruku seljakotist nirisev liiv. Liiv, mis märgib ära läbitud teekonna. Jätab raja, mida mööda on võimalik tagasi minna… Äkki ma sain valesti aru, aga ka valesti on õigesti selle lavastuse kontekstis.

Kellelt siis veel kui mitte iseendalt peame me kõik küsima, kui ambivalentne on maailm, millest me oma osa hammustame.

Eraldi:

Pier Paolo Pasolini

„Teoreem”

Lavastaja Juhan Ulfsak

Dramaturg Eero Epner, kunstnik Laura Pählapuu, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskujundaja Priidu Adlas, videokunstnik Emer Värk, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam ja jutustuse tõlkis Merike Pau.

Mängivad: Liisa Saaremäel, Mari Abel, Marian Eplik, Teele Pärn, Jaan Rekkor ja Ursel Tilk.

Eraldi:

Viljandi kolledži esimene näitleja kutsetunnistusega inimene saab 50

Margus Mikomägi

Lavastaja ja näitleja Andres Lepik ütleb, et käis vaaatamas filmi „Erik Kivisüda”, kus Juhan Ulfsak teeb suurepärase rolli. „Suurepärase. Ma olen kade ja kade kõige paremas mõttes.”

See, et Juhan 50 saab, on talle küll üllatus. „Küll aeg lendab!” ütleb Andres Lepik, Juhan Ulfsaki esimene teatriõpetaja Viljandi Kultuurikolledžis.

Andres meenutab: „Mäletan, et sisseastumiseksamil palusin tal teha etüüdina enda paroodiat. Juhan tegi seda väga täpselt. Utreeris ja see oli tõeliselt naljakas.”

Andres Lepik ütleb üsna ootamatult, et ega tema Juhanit ei õpetanud. „Kui ta midagi minult õppis, siis see on suurepärane. Kui ta sealt õppimisväärset leidis. Aga see, et temast näitleja saab kunagi, kui ta tahab, see oli ka selge.”

See oli Lepiku sõnul Viljandi kolledžis üleminekuaeg, kus näitlejaid veel ei õpetatud. „Me tegime sellise käigu, et võtsime kursuse nimega näitejuht, teatritöö korraldaja. See oli meil puhvermaa. Lõpueksami komisjoni juba ma kutsusin nii Merle Karusoo kui ka Linnar Priimäe. Juhan oli ainuke, kes sai sellelt kursuselt ametlikult näitleja kutse.” Järgmise lennu võttis Andres Noormets ja sealt tulid näitlejad, sealt loetakse ka Viljandi teatrilendusid.

Küsin Andres Lepikult, kas see oli üllatus, et Juhan Ulfsakist ka lavastaja sai. „Kuna neid oli kursusel vähe – ma arvan, et lõpetas seitse inimest –, siis minu asi oli neile anda võimalikult palju tegevust. See alati ei õnnestunud, aga et neil igav ei hakkaks, siis nad said palju iseseisvaid töid. Juhan tegi oma esimese lavastuse, Boguslaw Schaefferi „Kvartett neljale näitlejale” juba kooliajal. Ja see oli tugev lavastus juba siis.”

Andres Lepik lisab, et sellel kursusel oli palju vabadust. Küsin talt, mida see ikkagi tähendab, et et ta neid noori toona ei õpetanud. „ Ega näitlejaks õpetada saagi. Näitlejaks saab õppida. See on sügavalt isiklik ja sisemine protsess. Juhendaja saab osutada mõningatele asjadele ja suundadele, aga mitte rohkem. Juhan on ennast ise teinud, ise õppinud. Ainult nii saabki. Kogemuste pealt.”

Juhan Ulfsak – tundlik loomus ja praktiline meel

Taavi Eelmaa, sõber ja kolleeg

Juhani edu alus nii võiduka juubeli kui ka teatrikunsti tippudeni jõudmisel on lisaks tundlikule loomusele käepärane praktiline meel. Hoides neid kahte fookust paralleelselt ja järgiandmatult, on ta suutnud enda valitud teel ületada takistusi, kus parimadki tihti alla vannuvad. Organiseerimisvõimekus ja juhiomadused kombineeritud poeedi verega on harvaesinev kütus meie rahva teatritraktori paagis, kuid Juhanil tundub olevat sellele segule piiramatu ligipääs. Kuidas ja kust mees oma energiat ja šarmi ammutab, pole peale teatava vanusepiiri ületamist sobilik küsida. Ja kui küsidagi, pole soliidne sellele vastata.
Vapilõvi sihikindlus toob meelde kohustusliku mälupildi juubilarist kümmekond aastat tagasi. Ühel Von Krahli legendaarsetest sünnipäevadest valmistasime muusikalise etteaste “Kolm Lõvi” – koos Juhan ja Alo Puustakiga, kes tollal oli muuseas Vanilla Ninja mänedžer, esitasime Alo Mattiiseni “Koitu”, mille oli industriaalmetaliks arranžeerinud muusikaentusiast ja helilooja Anders Melts Forgotten Sunrisest. Mäletan, et kandsime suuri švammist lõvimaske. Need olid pehmed, soojad ja suured nagu tänase juubilari süda.

Juhan Ulfsak – küüniline ja samas soe

Margus Mikomägi

Draamatetri näitleja Ursel Tilga esimene kokkupuude Juhan Ulfsakiga oli teha, mängida Juhani viimases lavaststuses Pier Paolo Pasolini „Teoreem”. Ursel ütleb, et teadis Juhanit kui väga head näitlejat ja lavastajat ning sellega seoses ta ikka kartis seda kohtumist.

„Vastupidiselt oma hirmudele avastasin mehe, kes on ülisoe ja näitelajasõbralik lavastaja. Toetav. Suure kogemusepagasiga. Näeb heas mõttes läbi, kui miski asi ei tööta. Oskab seda mõistvalt sõnastada. Sõnastab hetked ja see on minu jaoks olnud hästi õpetlik. Julgustav,” kirjeldab ta koostööd.

Ursel räägib julgusest katsetada ja proovida, mis lavastusprotsessi käigus kasvas. Tema sõnul mõistab Juhan Ulfsaks näitleja ebakindlust ja oskab toetada, kui vaja. „Minu jaoks on selles prooviprotsessis hästi võluv olnud just tema oskus sõnastada elementaarseid asju. Ma ei tea, kas teatrikooliski keegi neid nii suutis sõnastada.See oli mõistetav, heurea-hetki oli väga vahvat palju. See tekitas usalduse lavastaja tema vastu.”

Ursel ütleb, et Ulfsak on muidu ju ka muhe sell. On nõudlik. Proov on proovitegemise koht. Nõuab intensiivsust. „Nõudlikuse aste temas kohtub loomingulise soojusega,“ ütleb Ursel. Ja lisab naerdes: „Eks ta leisiksusena karismaatiline ja piisavalt küüniline ka, et teda ennast sellised minu ja teiste pehmed sõnad ei huvita.”

Ilmus Maalehes. Fotod Draamateater ja Sven Arbet.