Pühendan vastsele vabariigi valitsusele.

Mu mõte liikus enne seda kirjutamist alustades tehisintellektil ja Nursipalu sündroomil. Sellega sidusin sõna meelevald. Kelle meelevallas tegutseb tehisintellekt ja kelle meelevallas on Nursipalu harjutusväljaku laienemist jäigalt ellu viivad isikud?

Siis kriisinõustaja Tiina Naarits ütles suure reede hommikul Märt Treierile ja seega kogu Eestile Vikerraadio hommikus, et oleme tehismaailma informatsiooniga niimoodi kaetud, et meil puudub oma loogika… Mis siin kommenteerida! Uhke mõte, kriisinõustajalt veel pealegi. Ta teab, mis räägib.

Olen juba kaua oodanud, milline on lahendus ülerahvastatud ja äratrööbatud looduse, seega maailma päästmiseks. Mõelnud, et kui on palju inimesi, on rohkem lootust geeniuste sünniks. Kui neid on palju, siis on ka lahendusi rohkem kui apokalüpsis.

Kevadlõke

Just siinkohal tundsin kevade lõhna. Tõusin arvuti tagant püsti ja läksin vaatama. Olin tund tagasi korjanud kokku kärutäie talvega puudelt maha langenud oksi ja kallutanud eelmisel päeval põlenud lõkkeasemele. Ega ma ei mõelnud, et teen lõket.

Mu jaoks on loodus see kõrgem jõud. Lõkkes, mis ise süttib, on mingi religioosne müstika. Mõtled tehisintellektist ja kuuled päriselt kevadist lindude päris sädistamist. Ei mingit šamaanitrummi. Pühaduse ja tõstetuse tunne imbub susse maast ja taevast. Muigan ja lisan: kui tahad.

Mu paarkümmend aastat noorem õpetatud sõber Raul eile siinsamas kevadaias, kus praegu kirjutan, ka rääkis – küllap minu initsiatiivil, aga oli tunda, kuidas ta sellest mõelnud on – , mis on ja võib olla tehisintellektiga kaasnev kurb muutus.

Ta ütles selleks väikeste keelte kadumise, just väikeste keelte hääbumise. Sõber seletas seda kuidagi nii, et kui ingliskeelsed tehisintellekti arendajad panevad sellesse 10 miljardit ja meie seda eestikeelseks tehes suudame panustada 10 miljonit, ei suuda me lihtsalt sammu pidada.

Siis lõi Raul oma kauni Vene Voshodi käima ja läinud ta oligi

Halastus

„Üle õigluse kõrgub halastus!” ütles Lembit Peterson, taas Vikerhommikus ja Märt Treierile. Jaani kiriku õpetaja Jaan Tamsalu kirjutas pikemalt, kui algas Andres Mustoneni hukkamõistmine, aga ta lõpetas nii: „Halastage, enne kui on hilja.” See tähendab – mõistke hukka süü, mitte süüdlane. Mõte on kindlasti keerulisem, aga seda saab seletada lihtsalt: süüdlast süüdi mõistes tundub meile, et oleme õiged tingimusteta. See arvamus kinnitub. Ja hakkamegi nägema süüdlasi, süü jääb hämusse. Aga süü hukkamõistmine võib peatada kõlbelise lagunemise. Ma pole osav piiblitarkustega žongleerima, aga Jeesus Kristus ütles „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!“, kaitstes nii abielu rikkunud naist, keda kohtumõistjad tahtsid kividega surnuks loopida. Kohtumõistjad lahkusid. Ja Jeesus ütles naisele, et mingu ja ärgu tehku enam pattu. Ma ei saa lahti mõttes, et maailm on muutunud halastamatuks.

Hetk tagasi, enne ülaltoodu kirjutamist mõtlesin, kas panen mootorsae käima, et õrnukest kreegivõsa maha lõigata, või teen seda hoopis oksakääridega. Ikkagi panin sae käima, see tundus lihtsam kui iga vitsakest lõikama kummardada. Ja muidugi ma tean intuitiivselt, et kääridega oleks parem saanud.

Jäik riik

Selliseid jäikasid suhtumisi nagu Nursipalu laiendamine leidub me riigis teisigi. Et rääkigu terve inimmõistus ja talupojatarkus mis tahes, keegi on kusagil otsustanud teisiti ja see otsus on nii kange, et viiakse ellu… Tahtsin kirjutada „üle laipade”, aga me lähedal käiv peetav sõda on selle väljendi mõneks ajaks kirjutamisrepertuaarist välja visanud.

Kes ja millal Nursipalu laienemise otsustas, seda pole avalikkusele öeldud. Siin on üks alatu lüke veel juures: kui otsus sündis näiteks juba 10 aastat tagasi, siis miks lubati inimestel sinna kodusid osta, oma ettevõtetesse panustada? Miks ei asutud juba siis selgitama ja läbi rääkima. Hoiatama.

Nursipaluga seostub mul isiklikult ka üks väike tammepuu, mis kasvas Rapla Priiuse tamme tõrust Raelas. Ta läks koos mu noorte sõpradega Nursipalu kanti elama.

Ma neile sõpradele, kui Nursipalu jant algas, ei osanud muud öelda, kui et hoidke oma. Ma ei mõelnud sellega, et nad peaksid Nursipalu eest barrikaadidele astuma.

Kujutan ette, et Nursipaluga seostub sealkandi elanikel üsna palju hirmusid. Seega on oma hoidmine armastus ennekõike. Hoidke oma armastust. See omavaheline ja usk maailma õiglusesse ja oma maasse. Tulevikku! Et see ei puruneks seal harjutusväljaku turmtules. Et see ei kaoks, kui inimlikkus põrkab vastu bürokraatliku masinavärgi müüri.

Maailma kohandamisärevus

Berk Vaher iseloomustas järelehüüdes Jaapani heliloojale Ryuichi Sakamotole me ajastut, öeldes, et see on kohandamisärev. See on väga tabav. Berk kirjutab: „Ta oli vanakooli eksoot – üha haruldasem nüüdsel kohandamisärevuse ajastul, kus teised kultuurid on ühtaegu lähemal kui eales ja samas nagu keelava muuseumiklaasi taga, valvurid sind eemale viibutamas.” Kohandamisärevus tundub mulle sundusena. Kohanemisärevus on teine asi, see võiks maailma avastamisele kaasa aidata.

Mis aitaks, hoides oma, jääda inimeseks? Nii see praegu on: kui mõtlen inimesest, siis meenub ka avatar, tehisinimene, tehismõistus, mis hakkab juhtima? Kes otsutab? See masin, ei saa ju olla targem kui loodus (või kui on tegu kollektiivse tehismõistusega, siis inimesed). Ja kui inimestest valitsejad on oma inimeste- ja looduse vastu jäigad, siis milline on tehisintellekt, kui ta saab võimu?

Fredi puudutus

Olen mõelnud ja mõtlen, et maailma suudab päästa vaid kultuur. See on seesama, mida kinnitab meie põhiseadus, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Ümbritsevas kaoses olen hakanud mõtlema, et kultuur – see on ennekõike vaimse maailma korastamine.

2015. aastal oli Fred Jüssi nõus minuga vestlema, muu hulgas kirjutasin üles sellise mõttekäigu: „Küsin: Kas siis, kui me istuksime Vilsandil majaka juures, ühel ajal ja kõrvu, ning vaataksime merd, näeksime teda ühtmoodi? Ja Fred vastab: „Ei näe. Oskar Wilde olevat öelnud, et kui kaks inimest tõest ühtmoodi aru saavad, siis tõde ei ole. Sest ei ole kaht ühesugust inimest ja ei saa olla ka kaht ühesugust arusaamist ühest tõest.” Ma olen sellega päri. Me seda merd vaatame ikka selle pagasiga, mis meil endal on kaasa võtta sinna.”

Ma tahan siia – ja ei oska seletada, miks – lisada: „Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all!” Koguja 1.9 .

Meelepett ja parandus

Kuidagi nii mõtlen, et kui oleme inimkonnana ummikus, sest oleme oma maa ära rikkunud, siis ootame, et luuakse tehnoloogilisi päästerõngaid. Või on see hoopis kellegi juhitud mäng? Ummiku imiteerimine selleks, et saaksime edasi minna. Tehisintellekti käes ju kogu võim maapeal veel pole. Purukspommitatud majad ehitatakse üles, aga kes…, kuidas parandada purunenud hingi?

Taolised mõtted võisid tulla muidugi sellest, et kolisin vahepeal koos oma arvutiga maa-aiast linnamajja…

Me uus valitsus vahetas keskkonnaministeeriumi nime kliima- ja elukeskkonnaministeeriumiks. Milline sisuline muutus sellega kaasneb, me veel ei tea. Minule oleks muidugi meeldinud looduskaitseministeerium. Seda ilmselt ei julgetud. Inimene on osa loodusest ja siis äkki peaks kliima juhtimise ja metsade raiumise korraldamise kõrval hakkama ka inimesi kaitsma. Nimi ei muuda suurt midagi ja hoiatuseks on Oskar Wilde öelnud, et keegi pole nii rikas, et osta tagasi kadunud aega.

Suur- ja väikerahvas

Seoses Andres Mustoneni Novosibirskis käimisega mõtlesin, mis mul sellest suurlinnast meenub. Nägin seal seitse aastat tagasi mitut noorte lavastajate sõjavastast lavastust.

Ühe neist lavastas jakuut Sergei Potapov: „Jalutasime „Libahundi” lavastaja Sergei Potapoviga ühel õhtul banketilt hotelli. Sergei ei tahtnud viina juua, pabistas pisut, sest järgmisel päeval pidid hakassid hakassi keeles mängima tema lavastatud lugu „Hullumeelne Muklai”. Hakasse on maailmas alles veel vaid 70 000. Lavastuses on neli hakassi targa monoloogi, enne kui ta elusalt põletatakse. Tegevus toimub Siberis kodusõja ajal, mil hakasse põletasid elusalt nii punased kui valged.”

„Nursipalu sündroom, tehisintellekt ja meelevald”– see pidi olema selle essee pealkiri. Seni, kuni lugesin Lauri Lagle lavastuse „Ainult jõed voolavad vabalt” plakati moodi kavalehelt, mis mu maa-aia kuuriuksele on kalmmerdatud, juhist: „Saada kõik pikalt ja hakka elama oma elu.” See tundus hea soovitus. Sellel kevadel on me jõgedes palju vett vabalt voolamas.

Mu selles loos on veel ka üks nähtamatu tegelane, kes kõik meeled hapraks ja erksaks teeb. Nimelt nägin, kuidas kuldnokk käis oma maja uudistamas. Näis, kas tuleb elama. Kui tuleb, siis on järgnev suvi ja sügis sootuks teistmoodi.