Kuigi alates teisipäevast Eesti kinodes näidatava kunstiliste lühifilmide kogumiku nimi on „Kadumise lühikursus”, olen kindel, et need filmid teevad nähtavaks terve uue andekate režisööride põlvkonna. Ei kao nad kuhugi. Filmisõprdel tasub need nimed meelde jätta: režissöörid Madli Lääne, Tõnis Pill, Katariina Aule, Rebeka Rummel ja Eva Mägi.

Julgen filmikassetti „Kadumise lühikursus” võrrelda 1977. aastal esilinastunud „Karikakramänguga”. Seal oli kolm lühifilmi: “Promenaad”, “Salakütt” ja “Tätoveering”. Just nende filmidega said kinopublikule tuttavaks Peeter Urbla, Toomas Tahvel ja Peeter Simm. Kõigi nende filmide operaator oli Arvo Iho.

Seekordsel tähelepanuväärsel lühifilmide kassetil on viis filmi. Kuna need kõik on eraldiseisvad kunstiteosed, erakordselt head filmid nagunii, siis luban, et panen selle loo lõppu ka oma edetabeli.

“Kallid reisijad”

Režissöör Madli Lääne, tootja Stellar Film. See on viiest filmist ehk kõige kunstilisem.

Mu jaoks pani film endalt küsima, kas ma tean, kellega ja kuhu ma sõidan. Mida teevad meie käed, kui sõidame trammis? Ega me sellest ju mõtle. Filmi tegijad on mõelnud ja näitavad. Vanad käed ja noored käed. Veel enne, kui kaamera näitab käteomanike nägusid, tekib dramaturgia. Mõte juhatatakse liikuma. Kui käte rahu ja rahutus käes, siis näidatakse trammis sõitjate poose. Need omakorda panevad mõtelema sellest, mis inimestega on tegu ja ka sellest, kuhu nad sõidavad.

Ette rutates ütlen, et ega filmi autorid sellel vastust anna. Pigem on nii, et filmikaamera kaadrid poevad filmivaataja peadesse ja seal ehk igal oma pildid ja mõtted tekivad. Meile antakse teada, et väljas sajab vihma. Siis tekib kuskilt tätoveeritud käsi. Rahulik film muutub ärevaks. Algab sürrealism. Algab inimeste, käte, silmade ja kehade liikumine. Selline liikumine, nagu ehk elus ei ole. Filmireaalsuses aga küll. Eraldi inimesed tahavad kokku saada. Lapsed tulevad mängu. Inimesed liiguvad, tramm liigub. Siis äkki on stoppkaader. Või mis, kaamera liigub, aga inimesed on magama jäänud ja ei liigu oma kummalistes poosides.

Kuhu me sõidame tegelikult, arvates end teadvat sihtkohta? Või hoopis kuhu meid sõidutatakse? Filmi koreograaf on Renate Keerd. Lugu jutustatakse sõnu kasutamata.

“Sinine”

Režissöör Tõnis Pill, tootja Stellar Film. Teatris öeldakse sellise näidendi kohta kahe inimese lugu. Filmis saab tähtsaks see maailm, mis kaht inimest ja nende lugu ümbritseb. Et mõista. Film ootamatust kohtumisest, mis võib muuta kogu elu… Kui kokku saadakse. Siis ka, kui ei saada.

Selle filmis on kaks inimest autos oma lugudega. Ümbritsev maailmal pole nedega asja, kõik on liikumises. Mängivad Kristiina-Hortensia Port ja Priit Võigemast. Priidu tegelane küsib: „Kuhu ma su viin?” Hortensia tegelane vastab” Vahet pole, lihtsalt sõida!”. Vihma sajab. Tee lõpeb. Nad jõuavad mingi tehnilise rajatise juurde, kust paisutatud vesi kosena läbi murrab. Äkki on see elektrijaam? Energia? Romantiline ja argine. Ilus, filmilik, pisut müstiline. Hortensia pisarates nägu. Kosk. Vihm. Ja Priidu trikid. Siis alles selgub, et nad on Katja ja Sass.

Kahe inimese tükist saab kolme inimese elust rääkiv lugu, kui kaadritesse jõuab väike veidi aega tagasi sündinud tegelane.

Lõpukaadris on Sassil sinine parukas ja punane nina. Millised filmilikud pöörded selles pealtnäha argises inimlikus loos…

“Heiki teisel pool”

Režissöör Katariina Aule, tootja Nafta Films. „Kui majapeol sõpradele märkamatult hinge heitnud Heiki kohtub surnute rannas oma äsja lahkunud vanaisaga, peab noormees leidma paadimehele raha, et aidata vanaisa allilma.” Nii võtvad filmitegjad selle loo kokku, öeldes veel, et tegu on musta komöödiaga.

Film algab täpselt nii nagu kõik filmid, kus juttu noorte peopanemisest. Ja siis on lõpp ja see loo algus. Loo peategelane teistpoolsuses. Üks sealsetest kaadritest on mets. Vihm sajab. „Du ju spiik english?” küsib peategelane ja saab vastuse eesti keeles. Vastajaks on punkari välimusega allilma paadimees, kes ütleb, et ta räägib eesti keelt ka. „Ma räägin kõiki mailma keeli,” ütleb Charon, keda mängib Jarmo Reha. Ägedalt nähtud teise maailma serv.

Nii nagu „Karikakramängu” filmis „Tätoveering” ilmus esimest kurd ekraanidele Arvo Kukumägi, nii tundub mulle on see film olevat Ken Rüütli tulemine. Ja kui hästi klapib noortefilmi Martin Veinmann. Apokalüptiline ja naljakas ja suurele filmile omase keelega on see lugu.

Üks mõte – vanaisa ei teinud vana teekannuga kunagi teed, tal oli seda vaja, et mäletada! „Selliseid mälestusi fotodelt ei saa. Vähemalt mina ei saa,” räägib Martin Veinmanni vanaisa. Ägedalt hell on, kui Heiki annab ülikonnas ja lipsus vanaisale oma teksapluusi. Muud pole anda: „Äkki paradiisis on külm.” .Tõepoolest, mine tea.

“Triivides kaugusse”

Režissöör Rebeka Rummel, tootja Three Brothers. Tegevus sünnib kosmonautide puhkekodus. Lugu sellest, kuidas välisringi kahtlustused võivad rikkuda kahe inimese isliku suhte ehk siis armastuse. Lugu kosmosest ja sisekosmosest.

Ehki film viib meid teise aega ja näitab ka teist olustikku kui tänane, tundub mulle teema – see kui väline ilm meid kõiki mõjutab, mass määrab olemise, lõhub inimesi, isiksusi, neid, kes tahavad endaks jääda – ülimalt tänane.

Filmis mängivad enamasti Vene näitlejad ja ühes peaosas, selle kosmonaudi naine, kelle käed värisevad, on Julia Aug.

Nii nagu varasemates kirjeldatud filmides on see sündmus, mis tegelikult kogu loo käivitab, kaadri taga. Me saame sellest teada vaid vijete teel. Ses filmis on õhus kosmoselaev, mis radariekraanidelt kadunud. Kosmoselava lasti orbiidile aastapäeva auks. Värisevate kätega kosmonaut oleks pidnud lendama, aga lendas Igor.

Üks mõtlema panev dialoog paljudest. Maa peale jäänud kosmonaut ütleb oma naisele, et ärgu see imestagu kui ta ei too koju järgmist medalit. Naine vastab, et teda pole kunagi mehe medalid huvitanud. „No siis oleksid sa endale pidanud valima teise mehe!” ütleb kosmonaut, kes jäi maa peale.

Must Volga ja KGB mehed on selles filmis sõnatud. Gert Raudsepp teeb meeldejääva osa.

Filmi lõpus tuleb tehniline side kosmoselavas viibiva Igoriga tagasi. Palju raskem on tagasi saada inimeste vahelist inimlikku sidet, mis lõhutud.

“3. oktavi f”

Režissöör Eeva Mägi, tootja Allfilm. Ooper-vestern. Film algab hoiatusega, et selles on vägivaldseid stseene. Pöörane film.

Eidapere jaama tühjal peroonil müüakse tšeburekke Don Oliver. Kauboi Mariot mängiva Ekke Heklese ühes püstolitaskus on vardad ja pooleli kootud villane sukk. Šerif Tambet Tuisk, ütleb, et meest ei tohi segada, kui ta joob. Ütleb, et Mario on Raplamaa hirm.

Multplitseerit linnuke toob teateid. Selles vesternis kimab naispeategelane külgkorviga mootorattal. Lelle jaama jalgrattahoidlas ripub kinniseotud verise näoga naine, kaelas silt „Seveeris mehele eilset suppi”. Ja see, kuidas liiguvad Tabet Tuisu šerifiõlad, kui tema oma džiibiga kihutab, on omaette pärl. Ma siinkohal seda vaimukuste kaskaadi edasi ei kirjelda, sest selleks ju film ongi, et vaadata.

Filmitegijad ise ütlevad oma tehtu kohta: „Naise hääl on võimeline alistama ebaõiglust, langetama relvi ja peatama ronge.” Naispaetegelane, Mario õde Ada on Triin-Eliis Süld.

Suurim jõud siin ilmas meeste jõhkruse vastu on naise hääl, see tuleb igaveseks meelde jätta. Selle filmi puhul – tegelikult käib see kõigi filmide kohata – pöörake tähelepanu heliržiile. See on uhkelt kõiki filme toetav. Ja kui erinev, nagu need mõnuga loodud filmidki.

***

Selle edetabeli jutuga eespool ma ikkagi liialdasin. Neid filme ei saa lihtsalt reastada. Lisaks on kasseti kokkupanijad loonud mingi kulmineeruva jada. Head on need filmid, igaüks omamoodi. Kogu kasseti pealkirja „Kadumise lühikursus” saab tõlgendada ka nii: me upume oma argimaailma, unustades, et meid ümbritseb kosmos.

Eraldi:

Väga eriline saavutus

Edith Sepp, Eesti Filmiinstiuudi juhataja

Eestis on väga ägedad noored režissöörid – andekad, originaalsed, atsakad ja mõtlevad suurelt. Nad aitavad mõtestada meie ümber kiiresti muutuvat maailma ja tegelikult loovad võimalikke pidepunkte, mille üle järele mõelda. Samas julgevad minna üle võlli, katsetada, eksperimenteerida ja kombineerida eri žanreid.

Lugusid seob ja kasseti muudab tervikuks loodud karakterite väga inimlik soov läheduse, järele, selle järele, et säiliks lootus.

Nii nagu elus, on ka filmis vaja nalja, märulit, draamat ning noored filmitegijad on siin tabanud naelapea pihta. Väga eriline saavutus Eesti filmimaastikul.

Ilmus Maalehes.