Suvi (Inventuur) 2013/1

Patrick Marber “Lähedus”

 

Lavastaja: Elina Pähklimägi

Kunstnik: Liisi Eesmaa

Muusikaline kujundaja: Marten Kuningas

 

Mängivad:

Alice – tüdruk linnast, varajastes kahekümnendates – Agnes Aaliste

Dan – mees äärelinnast, kolmekümnendates – Nero Urke

Larry- mees suurlinnast, hilistes kolmekümnendates/varajases neljakümnendas – Kaido Veermäe

Anna – naine maapiirkonnast, kolmekümnendates – Helena Merzin

 

Esietendus 9. mail 2013 Kõue mõisas

 

Patrick Marberi näidend “Lähedus” (inglise keeles “Closer”, 1997), mida Eesti vabakutselised näitlejad Kõue mõisa tallisaalis 2013. aasta kevadel mängivad, on muu hulgas ülikiirelt muutuma hakanud maailma peegelpilt.

Küllap on enamus meist, nii-öelda täiskasvanutest tundnud, kuidas oma armastuse suuruse sõnastamine ei õnnestu. Ave Alavainu seitsmekümnendate alguses kirjutas ‒ ta oli siis noor näitlejahakatis: “Mu jalad on alati minekuvalmis,/juba enne kui tulen sean end minekuks valmis,//…” Ses luuletuses on koos üksindus ja igatsus leida kaaslane ses maailmas ehk sama situatsioon siis hoopis teise kandi pealt.

Mees või naine kinnitab oma armastust teise vastu täie veendumusega nii, et usub oma sõnu ise ja seda usub ka see, kellele seda ütleb. Möödub vaid viiv ja inimene on võimeline peaaegu samade sõnadega oma armastust kinnitama teisele, sama veendunult, sama tõsise tundega, ennast andes, uskudes sesse ise isegi siis, kui elu ja lugemise kogemus on kinnitanud, et see pole võimalik.

 

 

Armastuse lugu

“Lähedus” erineb kolmest Eesti lavadel eri aegadel, ka täna, edukalt mängitud armastuse loost (“Jane Eyre”, 1847, “Kes kardab Virginia Woolfi?”, 1962, “Armastuse lugu”, 1970) selle poolest, et laval räägitakse detailselt, pihtimuslikult füüsilisest armastusest, seksuaalsest kirest… jumalate hullusest, kui kavalehte järgida.

Arst Larry ütleb “Läheduses” me elu iseloomustuseks, et kõik, millest me vanemad on meile rääkinud kui headest asjadest ‒ päike, piim, liha… armastus, tegelikult tapab meid. Jah, ka armastus võib tappa, kui on armastus.

Dramaturg Patrick Marber, inglane, näidendi autor on olnud näitleja ja lavastaja ka. Ilmselt just seepärast on ta dialoogid sellised, mis annavad näitlejatele võimaluse ennast ja kogu lugu suureks mängida. Mulle tundub, et seda pole võimalik teha väliselt, olukordi mõttes ja proovides ja etendustel läbi elamata.

Näidendi psühholoogiline realism nõuab näitlejatelt vaieldamatult eneseületamist. Läbielamiskunst on tulega mängimine ja sellel on suurem risk läbi põleda kui muidu. Ehk siis see ei ole seriaal ega fragmentaarium, mis näitlejatelt hoopis teistsugust vormi ja mängulaadi nõuab. Lisaks on Kõue mõisa tallisaal, milles näidendit mängitakse, üsna halastamatu ses mõttes, et iga pettus laval peaks vaatajale märgata olema. Näitlejad on vaatajatele nii lähedal, et ka silmad räägivad.

Kõue mõisas mängiv vabatrupp näitleja Elina Pähklimäe juhatusel tuleb inimese hinge ja ihu “enesepaljastusega” laval labasusse libastumata toime.

 

Erilise energiaga

Näidend, selle taustajõud ja ‒ ma seda siin eraldi rõhutan, et näitlejad, ei ole läinud kergema vastupanu teed. Helena Merzinis ühenduvad kunstnikust linnafotograafi flirtimisoskus ja naiselik talupojatarkus. See, kuidas ta oskab edasi anda seda tunnet, et naised ongi looduselt enam saanud kui mehed, on peaaegu kirjeldamatu. Naine, kes teab, mida tähendab halastusseks ja päris armastus… Ometi on ses tarkuses haavatavus ja omapärane seletamatu ilu.

Agnes Aaliste on strippar ja lõhub oma rolli nüanssidega stereotüübi taoliste naiste tühisusest.

Kaido Veermäe suudab olla usutav sisuliselt kokkukuulumatutes situatsioonides ‒ miski valu ses mehes sees, kui ta arvuti ees pihku lööb, oma voodipartneritelt ausust lunib, et kas teine mees oli voodis parem, ja jääda seejuures tõsiseltvõetavaks ka oma haritud arsti ametis.

Nero Urke mängib seekord suureks me oskuse valetada ausalt, mis ju tavamõistes võimatu tundub. Küllap lavapartneritest naised Helena ja Agnes ta viimase aja rollidega kaasneva ja ka siin aegajalt lahvatava nurgelisuse lavastuse küpsedes pehmemaks siluvad.

Kõik näitlejad tajuvad partnerite erilist energiat ja see kandub saali isegi siis, kui elekter ära läheb.

 

Iga etendus on kordumatu

“Läheduse” lavastusele andis miski kolmanda mõõtme ootamatult ära läinud elekter. Laval mängiti parasjagu näidendi teist stseeni, kus nekrolooge kirjutavat Dani (Nero Urke) pildistav Anna (Helena Merzin) ütleb: “Ma ei suudle võõraid mehi.”, kui elekter ära läks. Dan ütles juba pimedas: “Mina ka mitte”, ja nali jõudis publikuni. Siis oli paus.

Mu pinginaabrid, noored mehed arutasid selle pausi ajal Euroliiga vutti ja mina mõtlesin, et seni, kuni arvutid restardi teevad, võiks saalis istuv näitleja Üllar Saaremäe atmosfääri hoidmiseks lugeda enda kirjutatud helli luuletusi. Keegi publikust ütles: “Pole elektrit, pole kunsti!”. Mõtlesin, kas ta ise sai öeldes aru, kui täpne ta väljend ses situatsioonis oli. Näitlejad oleks selle etenduse mõjuvalt lõpuni mänginud ka küünalde valgel, aga ilma omavahelise elektrita ei oleks elamust sündinud kindlasti.

Kui elekter teist korda ära läks, sain oma mõtetele tööstustsiviliseeritud maailma haprusest tuge. Ja sellele, mis laval edasi hargnes, andsid need tõrked inimsuhete haprusele lisaks avara ja globaalse mõõtme.

Elina Pähklimägi ei pea pärast selle näidendi lavaletoomist ja just nende näitlejate mängima kutsumist väga muretsema enam, et ta seriaali-Häidi kuulsus noore ambitsioonika naise, kunstnik Elina oma varjutaks.

Näidend ja selle esitus on täis vaimukust, traagikat, valu ja rõõmu nagunii.