Palun sellesuvise noorte laulupeo kunstilisel juhil Pärt Uusbergil pärast me jutuajamist sõnastada, mis on tema jaoks eesoleva laulupeo juures kõige tähtsam. „Et laulupidu ei oleks meelelahutuse, vaid rohkem kultuuri osa,” vastab ta.

Pärt Uusberg. Omamoodi sümboolne seegi, et laulupeo eelproovid toimuvad kunagises Laevastiku ohvitseride majas, nüüdses Vene kultuurikeskuses.

Me kohtume Raplas. Nii nagu isa Valteriga ja kõigi vendade Uusbergidega on ka eesootava laulupeo kunstilise juhi Pärt Uusbergiga huvitav kõnelda teemadel, mis argipäeva hallust hajutavad, millest tavaliselt pole aega mõelda ja veel vähem neid mõtteid suuremaks sõnastada.

„Mul on heliloojana olnud mitu sellist kogemust, kus pusid mõne taktiga lõputult. Käid enda meelest kõik lahendused läbi. Rahule ikka ei jää. Lähed magama. Ja hommikul klõpsti on lahendus olemas.” Jõuame järelduseni, et magades ei sega aju mitte miski ja ta saab tegelda su loominguliste mõtetega omasoodu.

Mida sa täna, laupäeval Raplas tegid?

Just lõppes Rapla noortekoori Riinimanda pikk proovipäev. Olen teist aastat tegelenud kooriga, mis käib koos kaks korda kuus. Pühapäeviti või siis laupäeviti. Nimi on kooril vana, aga taoline formaat Riinimanda puhul on uus. Proovisin nimelt laiendada vanuseastet kuni 30. eluaastani. Tavapäraselt on piirdunud Riinimandas laulmine gümnaasiumi lõpuga.

Ja mõte?

Mõte on selles, et mu enda kooris – Head Ööd, Vend – on olnud lauljaid, kes on käinud proovis Raplast. Et Rapla ja Tallinn ei ole teab mis kaugel üksteisest, siis miks ei võiks Tallinna õppima ja elama läinud lauljad käia Tallinnast Raplas proovis. Tegutseme nädalavahetuseti ja mõned käivad proovis ka Tartust.

Eesmärk oli lahendada meeshäälte mure ja soov kokku saada korralik Rapla linna noortekoor. Peab tõdema, et olgugi, et meil on ses kooris väga armas seltskond, on mehi endiselt vähevõitu. Täna oli iseenesest igati meeldiv proov. Kuna läheme teisipäeval oma esimesse laulupeo eelproovi Tallinnas, siis kõigil oli heas mõttes selg vastu seina, kõik olid kohal ja koor kõlas kokku sümpaatselt. Dirigendina on aus tunne teisipäeval proovi minna.

Palju noori kooris on?

Täna oli mõni üle kahekümne. Kena koor.

Kuidas sa selle lahendad, et oled laulupeo kunstiline juht ja peadirigent, kellel tuleb otsustada, milline koor saab laulupeole, milline mitte?

Laulupidu on korralduslikus mõttes hierarhiline maailm. Ma ei tee üksi ühtegi otsust. Olen küll peavastutaja, aga koorid on liikideks jaotatud, igal liigil on liigijuhid. Rapla Riinimanda koorile teeb otsuse segakooride liigijuht Valter Soosalu. Igal liigil on neli dirigenti. Mina ise kuulun liigidirigendina hoopis noormeestekooride juhtide hulka.

Noormeestekoorid?

Selline liik jah, noorte laulupeol kutsutakse nii meeskoore. Juhatan ka ühendkoori. Käin muidugi seetõttu kõikide liikide proovides.

Kas oled juba pidanud tegema negatiivse otsuse mõne koori suhtes?

Neid otsuseid tehakse vahel. Laulupeo puhul pigem harva, võrreldes tantsupeoga. Mina, tõsi, ei ole pidanud sellist otsust veel tegema. Pole sellega kokku puutunud. Isegi kui koor üleliia hästi kokku ei kõla, on selle taga inimesed ja nad on vaeva näinud. Seega sellised otsused ei ole lihtsad.

Laulupidu. Selle tähendus?

See üks sõna kätkeb endas palju erinevaid vaatenurki. Rahvuslikku, isamaalist vaatenurka, laulupidu on me kultuuri üks häll. Teisalt on ta ka kooriliikumise osa. Just kooriliikumise kontekstis, mulle tundub, aetakse viimasel ajal kõike väga peeneks. Mida ma selle peensuse all mõtlen? Vaatenurk on, et iga laul õpitaks selgeks kammerliku koorikontserdiga võrreldavas peensuseastmes. Iga dirigent, kes laulupeol juhatab, valmistab ette töölehed, kus on kirjas kõik hingamised ja muud interpretatsioonilised nüansid. Näiteks: hingamine on kolmandal kaheksandikul, siin 36. takti lõpus alt hingab ja tenor veab kokku. Peensuse aste on igati professionaalne.

Võib ju mõelda, et milleks? Kui tuhanded on kaare all, siis paljud seal üldse dirigenti vaatavad. Laulab, silmad kinni, suures tundeõhinas… Samas kui mõelda kooriliikumise arendamise peale, siis ma arvan, et mida professionaalsem on laulupidu, seda professionaalsem on kooriliikumine laiemalt.

Kas kahtlus – nii sõna kui mõistena – on loomingulise protsessi osa või mitte?

Inimesed on erinevad. Mina olen iseenesest küll kõhkleja ja kahtleja. Mulle just tundub, et see on vägagi loomingulise protsessi osa. Samas on sisemine kompass enda sees… vahel on selline tunne heliloojana, aga ka dirigendina oma kavasid tehes. Kui kahtlus läbi suure otsimise paika loksub… See on ehk banaalne kujund, aga meenub lapsepõlves mängitud arvutimäng Tetris: laod klotse ja siis kukub õige nurgaga klots ja terve rida plahvatab. Nii tekibki „paigas tunne“. Seni, kuni seda tunnet ei ole, ei saa rahu.

Mind aitab tähtaeg…

Nii ongi. Olen dirigendina koori kava tehes veel proovide ajalgi mõne laulu välja vahetanud. Tundnud, et kava ei toimi selliselt tervikuna. Aga lõputult seda ju teha ei saa, kontsert on ka tähtaeg.

Lõpuks ikka pead otsuse tegema.

Too mõni näide?

Ma oma elus isegi eriala valikul olen kahelnud. Et kas minna edasi õppima heliloomingut või dirigeerimist. Otsus selgines alles muusika- ja teatriakadeemia sisseastumiskatsetel. Ma veel katsetepäeva hommikul ei teadnud vastust. Õnneks võimaldati mulle teha katsed mõlemale erialale. Vahetult pärast katseid oli otsus minu sees aga 100% selge, olgugi et enne katsete päeva oli see otsus minus marineerinud 365 päeva või rohkemgi. Järsku oli hästi klaar enda jaoks, et tahan õppida just heliloomingut. Kõhklus kadus nii, et seda ei olnud ka siis, kui õppisin. Jah, läksin hiljem veel ka kooridirigeerimist õppima, aga see ei tulnud kahetsuse või kahtluse pinnalt. Lihtsalt tahtsin ennast täiendada.

Kas ja kuidas on sinu mõtted selginenud või ehk isegi muutunud alates sellest ajast, kui kandideerisid laulupeo kunstiliseks juhiks ja mõtlesid pealkirjas väljendatule – „Püha on maa”?

Ideekavandi tähtaeg oli 20. veebruar 2020. Ega täpselt sinna päeva tagasi ei rända. Mingis mõttes kukkus see idee mulle pähe nagu õun puu otsast või taevast. Kõige paremas mõttes tuli see mõte eikusagilt. Meenus lihtsalt ühe jalutuskäigu ajal Runneli luuletus „Valgust!“, mis algabki sõnadega „Püha on maa“. Alles siis mõtlesin, et see võiks olla laulupeo visioon. Mul on hea meel, et see mõte tuli just niipidi. Ehk et ma otseselt isegi ei soovinud tol hetkel kandideerida kunstiliseks juhiks ja ei püüdnud kuidagi püüdlikult genereerida kunstilist visiooni selleks. Eks see on mõneti usu küsimus, aga natuke oli tunne, nagu oleks antud mulle kusagilt kõrgemalt ülesanne olla sõnumikandjaks, vahendajaks; ehk et see on justkui saatus – pole sinu valida, kas sa tahad või ei taha. Huvitav on mõelda ka sõnade saatus ja saadetus kõlalisele sarnasusele… kusagilt saadeti sõnum ja keegi peab selle maale tooma.

Maale tooja on ka ilus mõte mõelda.

Teisalt oli mul tegelikult ammune mõte kord kandideerida noorte laulupeo kunstiliseks juhiks. Nimelt on mul olnud just noorte laulupidudel vahel tunne, et kuidagi üleliia püüdlikult üritavad noortepeod olla noortepärased. Olen arvamusel, et noori tuleks võtta vaimses mõttes tõsiselt ja et nad on igati süvenemisvõimelised. Ühtlasi on oluline noori harida, vaimselt rikastada, mitte pakkuda neile vaid kergelt kätte tulevat, meelelahutuslikku rõõmu.

Mõtlesin, et kui mul on mingi väärtusteskaala ja vaatenurk laululupeole, millesse ma ise usun, siis see tuleb ka välja öelda. Isegi kui sind ei valita kunstiliseks juhiks, on see vähemasti välja öeldud. Mul ei olnud ambitsiooni, oli missioon.

Ühtlasi tegi taoline platvorm vestlusvoorus olemise lihtsaks. Mis tahes küsimustele sain vastata 100% ausalt, kuna mul ei olnud enda vaatenurgast midagi võita ega kaotada. Tahtsin lihtsalt välja öelda oma ausa vaatenurga noorte laulupeole, ei muud. Kui näiteks küsiti, kuidas sa sellele pingele vastu pead, vastasin ausalt, et ma ei tea, kas pean.

Kas sa siis pead?

Alguses oli keerulisem. Ma ju ei teadnud, mida see amet endas sisaldab. Taju, kuidas tehakse laulupidu nullist, ju puudus. Ma olen tasapisi õppinud. Vastutuse tunne oli alguses isegi hirmutav. Mõtlesin enda jaoks läbi – mistahes tegevused siin elus on ju samm-sammult. Kokkuvõttes see roll sisaldab väga selgeid tehteid, esimene tehe oli esimene koosolek. Üsna ruttu sain aru, et selles rollis on oluline omadus kohusetunne ja kuna ma oma loomult olengi kohusetundlik, siis see roll iseenesest sobib mulle. Mul on olnud ka aega harjuda.

Kui tuli otsus, et pidu lükkub edasi, mida sa siis mõtlesid?

Kui kandideerisin, siis ma ju mõtlesin ka sellele, kas ma tahan ennast üldsegi kaheks aastaks ajalises mõttes kinni panna. Mul olid oma mõtted nii helilooja kui dirigendina, mida ma teha tahtsin, aga siis, kui järsku poolel maal teekond pikenes, oli see mõneti ikkagi külm dušš. Et see kõik kestab kauem.

Tänasel päeval mõtlen, et iga asi on millekski hea. Ühest küljest on olnud vaimses mõttes aega küpseda ses rollis. Teisalt kui mõelda minu teekonna alguse peale, siis kogu peole sai vundament laotud ju eriolukorra ajal, kus kõikidel koorijuhtidel olid muud tööd-tegemised peatunud. Liigijuhtide meeskonnaga, mis ongi minu kõige lähem meeskond, kohtusime iga nädal. Alustasime Zoomis. Kõik olid kohal, keegi isegi ei hilinenud. Kohe, kui piirangud kaotati, taas asjad muutusid. Dirigendid on kõik väga tegusad inimesed. Seega ei ole halba ilma heata – koroonaaegsed koosolekud ladusid peole päris hea vundamendi. Kõigil oli aega mõelda noorte laulupeo repertuaarile.

Kuidas sa mõtled, kumb sa rohkem oled, kas dirigent või helilooja?

Olen endalt küsinud, kas selline kahepaiksus on üldse hea? Et võiks kaardid panna ühele ja süveneda näiteks vaid heliloomingusse, aga üha enam ma hakkan harjuma oma loomusega. Mulle meeldib olla dirigent ja mulle meeldib ka vaikselt heliloojana nokitseda. Üha enam olen õppinud ennast aktsepteerima sellisena, nagu ma olen. See on kokkuvõttes doseerimise küsimus, mis pole küll alati lihtne.

Kumb sind rohkem kõrgustesse tõstab, kas juhatada laulupeo ühendkoori või Filharmoonia kammerkoori?

Eks neid asju on mõneti keeruline omavahel võrrelda. Puht-professionaalses mõttes on loomulikult Eesti Filharmoonia Kammerkoori juhatamine justkui nö. suurem asi. Teisalt on muidugi ka ligi 30 000 inimesega ühes ajahetkes koos muusikas olemises suur kordumatu vägi ja ilu. Professionaalne muusika ruum erutab meeli just oma professionaalsuses ja nüansirohkuses, puhtalt muusikale kontsentreerituses, laulupidu oma sügavas inimlikkuses, eksistentsiaalses ruumis.

Regiväli” ja „Sina oled rahu rahusas”

Pärt Uuseberg

Teadsin, et kui peaksin laulupeo kunstiliseks juhiks valituks osutuma, ei pruugi mul olla heliloojana enam nii palju aega kui varem. Seadsin aga endale eesmärgiks saada vähemasti kirja kaks mahukamat teost, mis mul mõttes mõlkusid. Tõsi on see, et igahommikuse kirjutamisega algav helilooja elurütm on küll mõnevõrra segi läinud, aga vähemasti on need plaanis olnud teosed kenasti kirja saanud. Üks on vaikusele ja ruumile orienteeritud meditatsioon nimega „Sina oled rahu rahusas”, kus tekstid aitas kokku seada Doris Kareva. Ses teoses kõlavadki sümbioosis nii Kareva enda luule kui ka katkendid keldi palvetest. See on nüüd ilusti ette kantud Arvo Pärdi keskuses ja Niguliste kirikus.

Teine teos, „Regiväli“, on regilauludel põhinev suurvorm segakoorile ja keelpilliorkestrile, mille esiettekanne on tulemas juulikuus kammerkoor Head Ööd, Vend 15. sünnipäeva kontserdil.

Istusin 2019. aasta juunikuus enne juubelilaulupidu Tartus. Algamas oli suvelavastus, mis rääkis laulupeost – ERMi kõrval pargis. Tulin sinna üksi, ma ei tundnud kedagi, oli selline tühi hetk, viis minutit enne etenduse algust. Istusin tribüünil ja vaatasin vabaõhulava-tagust puudesalu, mis kohises tuules. Sellel hetkel tuli pähe sõna regiväli. Tuli mingi väga selge taju, et ma tahan veel regitemaatikaga kokku puutuda. Just sellise klassikalise helilooja kõlaväljas. Idee, nagu näha, on varsti neli aastat vana ja nüüd alles tuleb ettekandele.

Mulle tundub, et kõige puhtamad ideed ongi just sellised, mida sa ette ei planeeri. Igasuguse tellimuse kirjutamine on minu jaoks heliloojana tihti ikkagi keerulisem. Mul on tegelikult terve nimekiri teostest, mida tahaks nii-öelda vabalt, ilma tellimuseta kirjutada.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.