DocPoint Tallinn avafilmina esilinastunud dokumentaalfilm möödunud sajandi ühest andekamast joonistajast, karikaturist Gorist, „Gorikaturist” jõuab kinodesse 3. veebruaril. Heinz Valk ütleb filmis, et kui Gori populaarsus oli laes, siis rahvas hakkas kõiki karikatuure gorideks kutsuma.

Režissöör Raimo Jõeranna rohkete animatsioonidega dokumentaalfilm „Gorikaturist” on mitmekihiline film, mis räägib meile Vello Agori (aastani 1935 Grigori Tõnisson; 1894–1944) isikuloo. Lugu on seotud Eesti vabariigi ajalooga maailmasündumuste keerises ja ka ajakirjanduse ajalooga.

„Knock-out” 1928

Filmis mainitakse Gori karikatuuride raamatut 1928. aastast „Knock-out”. Õnneks on selle raamatu kordustrükk meil olemas – 1999. aastal andsid selle välja kirjastus Faatum ja Juhan Saar. Mina käisin aga Rapla raamatukogus otsimas hoopis teist Gori karikatuuride albumit, seda, mis meeles lapsepõlve kodusest raamaturiiulist, nimelt 1960. aastal välja antud suures formaadis kogu. Selgus – ja seegi näitab Gori populaarsust –, et Rapla raamatukogus seda ei olnud ja nende „Knock-out´i” eksemplar oli restaureerimisel. See raamat telliti mulle Alu raamatukogust.

Räägin sellest nii pikalt sellepärast, et film „Gorikaturist” pani mind mõtlema, mis oli Gori pilapiltides sellist, mis mind väikese poisina köitis? Tühjagi ma siis mõtlesin räpasest poiitikast ja korruptsioonist, mida Gori halastamatult pilkas. Praeguseks olen välja mõelnud, et ehk oli see Gori juugendlik ja lopsakas joonistamisstiil ja osades tema karikatuurides figureeriv lopsakas seksuaalsus. Kust mujalt teismeline nõukogude koolipoiss ikka sellega kokku puutuda sai.

„Mis kuradi pärast näitate mulle sihukest katkist prahti – kas teil ei ole terveid kujusid?” ütleb üks pildiallkiri. Karikatuuril on paks tüüp kunstinäitusel, kus muu hulgas väljas käteta Milo Venus. Vaatad ja tuleb meelde samasugune kunstisuhtumine me lähiajast. Siinkohal tuleb öelda, et Gori sündis Pärnus. Ta isa oli kojamees ja ema pesi rikastele pesu.

Või siis karikatuur, kus kaks tüüpi kõõluvad sadamakai ääres: „Kuhu sa ka sisse ei murra, igal pool on kassapidaja sinust ette jõudnud.” Mõelgem või me tänaste pankurite rahapesusüüdistustele. Või selline pilt, mille pealkiri on „Kuningas huvireisija Venes”. Pildil siis, kuninglik mõõk puusal, külaline ja viisnurgaga narrimütsis mees, kelle randme küljes ripub piits. Nende jalge ees lamavad inimfiguurid. Pildialune tekst ütleb: „Vaata, kuidas meie valitseme! Meil pole kunagi vaja karta, et rahvas meie vastu üles tõuseb!”

Filmis Tiit Hennoste ütleb oma meeliskarikatuuriks pildi, kus kus peal kaks koloriitset külmetavat paadialust. „Jõuluõhtu unistus” on selle pildi nimi: „Kui siin oleks nüüd üks tubli kärakas ja tulist vorsti ning kena naisuke ja sellel kõigel soe sein ümber – saaks päris toredad jõulud.”

Minu üks lemmikkarikatuure „Knock-out´i” kogust on pilt, kus jõmm istub voodil. Voodipäitsil ripub pintsak, mille taskust omakorda ripub taskukell. Voodi ees maas üksik saabas, pikali lillevaas, avatud paberossikarp ja taldrik pooleli söögi ning kahvliga. „Purjuspeaga olen luulekogu ostnud… Nüüd saan minagi aru, et joomine on kahjulik!”

Filmis on Gori karikatuurid multifilmilikult liikuma pandud. Elustatud, nagu filmile kohane, aga mulle tundus vaadates, et tahan näha Gori seisvaid pilte. Nõnda, et see animeerimine täitis oma eesmärgi…

Karikaturisti leib

Tiit Hennoste arutleb filmi lõpu poole, et kas Gori oli kunstnik või ajakirjanik. Ja ütleb, et oli ajakirjanik. Ja kindlasti oli Gori ka üliandekas joonistaja. Temalt on alles kümneid tuhandeid karikatuure. Kes kõik ei mahtunud tema pilke alla: Konstatin Päts ja Jaan Tõnisson, muiduleivasööjad ja riigivara riisujad. Suurejooneline võltsija, raskekaalu poksimeister, altkäemaksu kasseerija, riigiraha raiskaja, pankroti suurmeister ja seltskonnadaam. Tavaline kunstnik. Diktaaor, riigivanem, Hitler, Stalin, Mussolini, Churtcill… Ja poliitilise pila kõrval siis olmehuumor. Aga nii traferetselt kui see ka ei kõlaks, tuleb selle filmi ja Gori loomingu sisu valguses öelda: pole midagi uut siin päikese all.

Isegi see viide, kuidas ajalehes Vaba Maa teati, et ilma nilbuseta lehes leht ellu ei jää, on tuttav tänasestki. Roosmarii Kurvits poetab muide filmis huvitava viite, et tsaariajal oli erootikast kirjutamine keelatud. Millest ei saa kirjutada, seda saab joonistada.

Filmist selgub, et Vaba Maa maksis Gori andekuse kinni. „Tee ainult meile, ära tee teistele.”

Vangistused

Filmist käib mitu korda läbi jutt, et Gori ei armastanud endast rääkida. Kui rääkis, siis ühele üht, teisele teist juttu. Huvitav dokumentaaljutu vahendus on seal, kus noorem karikaturist Romulus Tiitus räägib oma esimesest kohtumisest Goriga, see kestis kolm päeva mööda lokaale ringi juues. Kusjuures Romulus Tiitus väsis, käis ja puhkas, Gori ei väsinud.

Pärast Esimest maailmasõda oli Gori Saksa sõjavangis. Hiljem ajaloo muudatustes vangistasid ta nii sakslased kui venelased.

Üliandekas mees lõpetas elu enesetapuga. Jättes kirja, millega tagas oma naisele kui fašismiohvri naisele riikliku pensioni kuni tema surmani.

Priit Pärn vaatab üht Gori piltide albumit ja mõtiskleb visuaalsest poeesiast. Gori oli tema sõnul võimeline joonistama ka lihtsalt hullumeelseid pilte, mis ei pilanud kedagi, aga on huvitavad vaadata.

Eraldi:

„Gorikaturist”

Filmi režissöör-stsenarist ja monteerija on Raimo Jõerand, animatsiooni režissöör Meelis Arulepp, operaator Manfred Vainokivi, helilooja Ardo Ran Varres, helirežissöör Harmo Kallaste. Filmi produtsendid on Marju Lepp /Filmivabrik ja Kristel Tõldsepp /A Film Eesti. Filmi on toetanud Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.

Eraldi veel:

Dokumentaalfilmid otsivad teadasaamist maailmast

Margus Mikomägi

Maalehe küsimustele vastab dokumentaalfilmde festivali DocPoint Tallinn kunstiline juht Kaarel Kuurmaa.

Kuidas sa defineerid docpointi festivali? On festivalil oma maailmavaade?

Väga hea küsimus. Olen selle üle isegi palju juurelnud, aga head vastust pole leidnud. Kindlasti on igal festivalil oma nägu, tegu ja miski sisemine DNA. Aga selle kirjeldamine adekvaatselt ja objektiivselt on festivali alustaja ja korraldajana vist sama võimatu kui iseenda kirjeldamine. Niikuinii kisuvad sõnad rappa ja iga uus festival lisab uue kihi ning tähendusvälja.

Idakiriku teoloogias on selline mõiste nagu apofaatiline ehk negatiivne teoloogia, milles kirjeldamatut jumalat kirjeldatakse läbi eituse ehk läbi selle, mis ta ei ole.

Kui proovida meie festivali sama meetodiga kirjeldada, siis ma ütleks, et meil ei ole võistlusprogrammi, punast vaipa, glamuuri ega hoomamatult palju filme. Igal aastal toome Eestisse ca 30-40 hoolikalt valitud linateost, mis on korda läinud või mingil moel maailma dokumentalistikas olulist rolli mänginud. Me ei karda piire kompavaid teemasid ega julgeid lähenemisi, aga meie eesmärk pole ka niisama šokeerida. Otsime ikkagi filmides empaatiat ja maailmast teadasaamist. Oluline on positiivne uudishimu maailmas toimuvast, mis tahab süveneda pikemalt kui uudisnupuke või pealkiri. Vaatame julgelt inimestele otsa ja asjadele sisse.

Mitmes festival see on? Milline on seekordse festivali fookus?

Festival toimub Tallinnas 14. korda. Aga Helsingis alustas meie emafestival juba aastal 2001. Kunagi Soome lahe äärses Helsingi saunas leiliga õhku visatud ideest on sündinud ühel ja samal ajal nii Helsingis kui Tallinnas aset leidev unikaalne dokisõprade kohtumispaik. Fookust meil otseselt ei ole, aga selgete teemadena on välja joonistunud kolm võimalikku jaotust: Ukraina, soo-, identiteedi- ja suhete teemad ning esinduslik valik muusikadokumentaale Cesária Évora’st David Bowie’ni.

Milline on dokumentaalfilmi seis meil ja maailmas?

Maailmas julgelt väga hea, mida näitab dokfilmide maht erinevate voogedastusplatvormidel ning aina suurenev hulk ka erinevates klassikaliselt pigem mängufilmide festivalide programmides. Selles vallas tehakse lihtsalt nii palju erinevas stiilis ja meetodiga filmilugusid, et igaüks leiab oma. Eestis on saadud päris hea ree peale kodumaisele publikule ülimalt oluliste kultuurilooliste portreefilmidega, aga rahvusvaheliselt võiks seis olla parem. Lootus on jää sulamisele, nagu näitab suurepärane edu maailma olulisemalt dokkide võistlusprogrammist Sundance festivalilt, kus Anna Hints äsja Eesti dokiajaloo kõvema auhinna koju tõi oma suitsusaunafilmiga.

Milliseid filme peaks ilmtingimata vaatama tulema?

Eks neist soovitustest tulegi kokku ju see festivali identiteet. „Poola palved“ – suurepärane empaatiline sissevaade konservatiivse-liberaalse maailmavaate kokkupõrkest ühe noormehe elus. „Ämmaemandad“ – eelmise aasta Sundance festivalilt auhinna saanud üldinimlik lugu Myanmaris budistide ja moslemite usulise konflikti keskel lapsi ilmale aitavatest naistest. „Shangri-La. Ehitades paradiisi“ – kirjandus, reaalsus, unistused, Tiibet ja mütoloogia kohtuvad irreaalses Hiinas, kuhu ehitatakse turistidele käegakatsutavat ja autentset maapealset paradiisi. „North Circular“ – Iiri pubide hingeminev siiras folk ja Dublini B-pool. „Habras mälu“ – legendaarse Odessa filmistuudio operaator Leonid Burlaka, kelle tuntuimate filmide hulka kuulub näiteks omaaegne kultussari „Kohtumispaika ei tohi muuta“ ning tema lapselapse kaunist suhtest läbi vanameistri foto- ja filmiarhiivi.

Lisaks toimub Mikhail Kaufmani üliharuldase 1929. aastal valminud tummfilmi „Kevadel” heategevuslik kontsertlinastus laupäeval Kumus. Ukraina režissöör Mikhail Kaufman oli ühe kõigi aegade parimaks kuulutatud dokumentaalfilmi „Mees filmikaameraga“ operaator ja Dziga Vertovi noorem vend. Koos alustati ka uuendusliku filmikeelega „Kevadel” tegemist, ent kunstiliste erimeelsuste tõttu lõpetas selle Kaufman üksi. „Kevadel“ on värvikas ülevaade linnakodanike igapäevaelust ning visuaalne ood Kiievi linnale. Hilisematel aastakümnetel on linn märgatavalt muutunud ning „Kevadel“ annab võimaluse näha tõeliselt euroopalikku ja õitsvat 1929. aasta Kiievit.

Ilmus Maalehes.