Kunstnik Kaido Ole andis välja pildiraamatu, kus sees kõik tema senised tööd, mis tehtud viimase 35 aasta jooksul. Raamatus „Kaido Ole ¾“ on 554 lehekülge, 483 kunstiteoste reprot, 24 pilti oludest ja inimestest ning millegipärast kahed erinevad kaaned.

Raamatut saab isloomustada vaid sõnaga suur. See on üsna kindlalt 21.sajandi Eesti kunsti tüvitekst.Kui needkaks lauset kirja sain, saatsin Kaido Olele küsimuse: „Kirjanduse kohta öeldakse tüvitekstid, kuidas kunsti kohta öelda, äkki tüvimaalid?“ Kaido vastas kohe, vaimukalt nagu tal kombeks nii sõnas kui ka maalis: „Tüvimaal kõlab nagu ühest puutüvest tehtud lootsik, mis on samuti kultuuripärandi osana lausa UNESCO kaitse all.”

Raamatu esitlusel Kai kunstikeskuses küsis kunstnikuga vestelnud Jaak Prints, miks selline raamat just nüüd. Kunstnik võrdles raamatu tegemist näituse tegemisega. Ta ütles, et kui sa tahad täpselt sellist näitust, nagu sa tahad, siis pead tegema selle ise. Näituse võivad teha ka kuraatoridvõi kollektsionäärid, aga nad teevad teistsuguse näituse. „Mitte halvema ega parema, aga teistsuguse.”

Kunstnik ütles, et üks põhjus uus ja just niisugune raamat teha oli see, et piltide jäädvustamise kvaliteet on ajaga muutunud mitu korda paremaks. „Oli kummaline ekskursioon, mis käis selle raamatu tegemisega kaasas.”

Kaido Olele meeldib maalida ja meeldib mõelda. Ja mõtlemisest rääkimine sobib talle.

Raamatut vaadates tekib kiusatus otsida kunstniku eri loominguliste perioodide vahelt üleminekuid. Koguteos seda ju võimaldab. Otsida seda, mis viib, mis käib ühest maalist teise, kus on kordused nagu regilaulus ja kus lööb sisse mingi hoopis teine ootamatu toon või mõttejäädvustus…

Taas veendun oma varasemas teadmises: kohe kui miski lõpuni sõnastada, teeb see loomingu kitsamaks. Vaesemaks. Lisaks vajab selline analüüs aega ja ajas muutub inimene, saati siis mõte.

***

Kaido Ole, mis lugu sellega on, et su hiiglasest raamatul on kaks erinevat kaanepilti?

Juhtus nii, et meil oli lōpuks väga palju kaanevariante aga mitte selget liidrit. Ma ei mäletagi, millest kujundaja Andres Tali alustas. Vist ikka mingitest konkreetsetest maalidest, aga need tundusid kuidagi liiga konkreetsed. Miks just seda perioodi vōi seda seeriat/ideed niimoodi märgiliselt esile tōsta?

Siis otsustasime, et suumime maalidest hoopis mingid fragmendid välja, nii et konkreetne teos pole enam tuvastatav, vaid nähtavale tōusevad isikupärased vōtted. Sai ka sel moel hulga kenasid lahendusi, aga… Ikka oli tunne, et seda üht pole ka nende seas.

Viimaks tuli Andreselt see sinine kaas, mis meeldis väga ka Anneli Porrile, kes on raamatu koostaja koos minuga. (Anneli Porri on kunstiteadlane ja kunstikriitik. Ta õpetab Eesti Kunstiakadeemias kunstiteose analüüsi didaktikat ja galeriipedagoogikat – MM.) Aga vaat selle peale porisesin mina. Miks seda, midas niikuinii minu kohta liigagi palju vist räägitakse – edukas, korralik jne – veel kaane peal lipukirjana esile tōsta? Selle maali nimi on ju “Vaikelu eduka mehega”. Väga hea töö, meeldis kohe ka mulle, niipea kui see idee maalimiseks tuli, ning ka ōnnestus kiiresti ja hästi. Aga ikkagi, tōsta ta nüüd kaanele?

Siis tegi Anneli Porri paarikümne inimese hulgas küsitluse, saates neile valiku kōigist eri pōhimōtetel seni tehtud kaanekavanditest, ja palus kōigil teha isiklik topp kolme koos pōhjendusega, aga samas nimetada ka see, mis kindlasti ei sobiks. Ülesanne oli, et igaüks peaks leidma sellise kavandi, mis temal seostub kōige täpsemalt minuga ehk mis tema jaoks on kōige olelikum.

Selle küsitluse vōitis absoluutse selgusega sinine kaas, mida ainukesena pakuti esikohale. Mitte küll kõik ei pakkunud, vaid need, kes üldse selge esikoha välja tōid. Fragmentidel rajanevad kavandid tehti kōik maha kui ilusad, kuid anonüümsed.

Kui niivōrd selge vōitja oli selgunud, siis polnud muidugi enam midagi arutada. Aga siis klikkas äkki mul endal peas midagi ja samal ōhtul turgatas idee panna kaanele hoopis see kollane maal. Ka väga iseloomulik – pallpea, aga kiiksuga, samuti väga hea töö, mis tuli kuidagi kergelt ja loomulikult, kuid kokkuvōttes rōhtab pigem mu teisi iseloomulikke külgi.

Pealegi arvas Anneli, et selle sinise töö miinus on sordiini all koloriit, mis on väljendab rohkem kujundaja Andres Tali värvimaitset kui minu oma. Ōige point. Eks ma alateadlikult siis otsisingi head ja värvilist.

Kui olin kollase maali enda jaoks leidnud, tundus see kaaneks suisa ideaalne. Pakkusin selle kohe järgmisel päeval Andresele ja Annelile välja, olles valmis, et nad jahutavad mu indu, ja ehk arvates, et see leid mulle endalegi mōne päeva möödudes enam nii ideaalne ei tundu. Aga ei, nii Anneli kui ka Andres kiitsid ka selle lahenduse heaks ning inimeste peal ei hakanud me neid kahte enam testima. Mōtlesin, et teeme mōlemid, sest ei pea ju tingimata valima ühte, vōb olla ka kaks. No kolm ja rohkem oleks juba imelik, aga kaks – klassikaline dualism, yin ja yang – see on normaalne.

Ja mulle tundub, et see oli tōesti ōige otsus. Niimoodi nad kuidagi tasakaalustavad ja täiendavad teineteist ja tekitavad ehk ka sellist positiivset segadust.

Väga hea. Mina mõtlesin muidugi kahele teatrimaskile. Nutvale ja naervale maskile ja muidugi sealt ka veidi edasi – su mängulisusele olemusele.

Kōik vastused on ōiged. Autori jutt on autori jutt, ta vōib teada küll mingeid fakte, aga see ei tähenda, et ta teab tõde.

Oled mulle kunagi öelnud nõnda: “Ma tean, et maale vaadatakse õige mulje saamiseks pigem kaugemalt, aga ma ei usu, et inimesi ja nende tegusid saab samamoodi eemalt hinnata.” Sa nüüd raamatuga tood kõik oma kunsti inimestele, kes soovivad, väga lähedale. Kuidas sa seda varem öeldut praegu kommenteerid? Kumba pidi on – kas sinu maalid on sündinud mõtlemisele pildivormi andmisest või annavad su maalid sinu mõtlemisele hoo? Viivad olemise teel edasi?

Ilmselgelt käib see üsna võrdselt mõlemit pidi. Et on mõtted, millest teen või vähemalt alustan oma maale, ja siis on valmis maalid või ka nende valmimise käik, mis omakorda tekitab mõtteid. Ja üsna pidevalt ka seda arusaama, et on üsna võimatu ja ka mõttetu püüda pikalt ette näha, kuhu ja kuidas liikuda.

Mõnikord õnnestub päris pikk jupp teha just nii, nagu alul idee ja arusaamine lubasid, aga mõnikord nõuab olukord juba üllatavalt ruttu esimest korrektiivi ja suuna muutust. Või siis on nii, et suures plaanis saab küll esialgsest kavast kinni pidada, kuid detailid tekivad suuresti töö käigus, ning kui öeldakse, et saatan ongi pisiasjades, siis samamoodi on mitte-saatan ehk keegi hea pisiasjades. See tähendab, et just detailid, mitte suurede plaanid ja kavad, otsustavad millegi kvaliteedi ja ajas vastupidavuse.

Kas nüüd, kui raamat valmis, oled rahul?

Ma ei tea, kas seegi raamat võimaldab väga lähivaadet minule või mu töödele. Eks ma püüdnud olla aus ja avameelne, aga kas see õnnestus, ma ei tea.

Mind ennast jäi kummitama Anneli Porri sedastus, et kogu mu loomingul on mingi sünge teine plaan. Ta on seda korduvalt maininud ja paar inimest, kelle vaistu või silma ma usaldan, on öelnud põhimõtteliselt midagi sarnast.

See on midagi, mida ma ka ise ei tea. Ses mõttes, et ma pole seda teadlikult planeerinud ja tihti või enamasti kõige olulisem just nii ilmnebki. Mitte tänu, vaid vaatamata sinu pingutustele.

Ma arvan, et ma ei jäta Annelid rahule ja uurin tema käest seda teemat veel edasi. Jah, ma olen soovinud olla ikkagi tõsiseltvõetav, aga see, mida Anneli mainis, on midagi natuke muud ja see pigem hirmutab mind.

„Kaido Ole ¾“

See raamat koondab kõvade kaante vahele praktiliselt kõik mu senised tööd, alates mõnedest juba talutavatest üle 35 aasta tagustest koolitöödest kuni kõige viimaste maalideni vahetult enne raamatu trükkiminekut. Lisaks on raamatus pikemad kirjutised Kaisa Eichelt ja Eero Epnerilt, minu mahukas vestlus hea sõbra ja kolleegi Tõnis Saadojaga kunstist ja elust ning veidi teistmoodi kokku pandud biograafia Priit Põldmalt ja ateljeevaated fotograaf Tõnu Tunnelilt.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.