Härra, Teile on kiri! Minul jäi see Sinule ütlemata. Ja õigus, me rääkisime tegelikult Teie – Teile on kiri! Piinlik muidugi tunnistada, aga see mu 2016. aasta märkmikust välja rebitud kirjake, mis tegelikult Teid rõõmustama mõeldud, kadus mul ära. Püüdsin seda nüüd uuesti leida, aga mis läinud, see läinud… Selle märkmikulehe loo saan nüüd ikkagi ära rääkida.

Nimelt oli Moskvas pärast üht Kuldse maski etendust festivali väliskülalistele korraldatud õhtu. Läksin rõdule suitsetama ja märkasin, kuidas minuga ühines mulle sealt vastuvõtusaalistki erilisusega meelde jäänud vanem auväärne daam. Punases kübaras. Suitsetasime ja piidlesime teineteist. Siis lõpuks ma söandasin teda kõnetada. Jäime rääkima. Siis selgus, et ta on Teie kursusekaaslane Moskva Riiklikust Teatriinstituudist. Ta rääkis mulle Te targast olekust sellel kursusel. Et olite oma kurususe kõige targem poiss. Teadmistega ja sellise maailmapildiga, mis teistegi tudengite maailmapilti mõjutas. Tasakaalukas olla Te olnud juba siis. Daam oli Moskvas tuntud näitleja. Et see mulle meelde jääks, kirjutas ta oma nime mulle märkmikku, lisas sinna palavad tervitused Teile ja ma lubasin Teile seda kirjakest näidata, kui tekib võimalus. Ei tekkinud…

Nüüd Teist mõeldes tuleb pähe selline mõttekäik: Teie õpetaja oli kuulus lavastaja Anatoli Efros. Ta sai kuulsaks Malaja Bronnaja teatris tehtud vene klassika lavastustega. Vähemasti kirjelduste järgi olid need lavastused julged ja eksperimentaalsed just tõlgenduste poolest. Julguse poolest teha teatrit teisiti kui oldi harjunud, mõelda edasi ja suuremalt. Te tõlkisite oma õpetaja raamatud eesti keelde. Kas saab olla suuremat tänu! Ja siit veel üks seos: Te juhitud lavakooli asutajat Voldemar Pansot õpetasid Moksvas needsamad õpetajad, kes Teie õpetajat Anatoli Efrostki. Ja just teie pöörasite Eesti teatrikoolilaeva nina läände.

Te tulite Eesti teatripilti ajal, millest räägitakse kui eesti teatriuuenduse ajast. Tulite koos Karin Raidi, Jaan Toominga ja Evald Hermakülaga. Koos panite aluse lavastajateatrile. Erinevalt kaasnimetatutest ei olnud Te skandaalne. Hoidsite taskaalu. Lavastaja Urmas Lennuk meenutab: „Kui millestki puudust tunnen Ingo puhul, siis on see pöörasus. Seda oleks tahtnud rohkem õppida. Spontaansust ja pöörasust. Ingo oli selline ratsionaalne ja rahulik. Samas, kui teised lavastajad läksid pööraseks ja kirglikuks, siis ta seda maha ei materdanud. Lihtsalt analüüsis rahulikult ja püüdis seal pragusid ja mõrasid kätte näidata.” Te ajasitegi oma asja rahulikult. Teatris ja koolis. Mul on meeles Te Pärnu lavastus, Kazys Saja „Puutuvid” 1977. aastal. Selline päris kunst, puust, mullast ja elusatest inimestest.

Ja siit jõuan Te õpilaste juurde. Esimesena võiks nimetada Tiit Ojasood, lavastajat, kes juba on muutnud kogu Eesti teatripilti ja teeb seda edasi. Teie õpilane on Mart Koldits, aga ka Linnateatri peanäitejuht Uku Uusberg ja Ugala teatri loominguline juht Tanel Joonas. Teie õpetajapalett on lai. Ei hakka siin üles lugema kõiki näitlejaid, kes on oma esimese õpetuse saanud just Teilt. Piisab, kui nimetada Mait Malmsteni, Märt Avandit, Mirtel Pohlat ja Elina Reinoldi. Nendes kindlasti peegeldub midagi Teist ja see jääb.

Te õpilane Urmas Lennuk meenutab kooliaega: „Tavaliselt tõusis ta pärast etüüdi või katkendi läbimängu püsti, ajas pea kuklasse ja vaatas üles tükk aega. Me nimetasime seda – Ingo vaatab, kuidas Pegasus lendab. Aga siis hakkas analüüs ja arutlemine. Rahulikult rääkis ta kõik oma vaatepunktist ära. Mõnikord täpsustas mõnda asja. Soovitas erinevaid ülesandeid, lahendusi… Selline äärmiselt rahulik ja analüüsiv ja pedagoogiline.”

Panin 2009. aastal Teiega tehtud intervjuule nimeks „Kuidas (l)avastada teatriprofessor Ingo Normetit”. Räägime seal juba Tiit Ojasoost, Te ütlete: „Minule see Tiidu lavastus väga meeldis. Ka sellepärast, et ma ise midagi taolist teha ei oskaks. Teine teatritunnetus, teine keel. Ma olen oma õpilastega mõnigi kord rääkinud pärast nähtut, vahel olen kirjutanud kirja, omavahelise, et mis ma seal nägin. Sellest on palju räägitud, et see on halb õpetaja, kelle õpilased temast paremad ei ole.”

Sealsamas ütlete – ma olen sellest te poetatust palju julgust saanud –, et objektiivsust kunsti hindamisel ei ole olemas.

Juba siis, 2009. aastal juhtisite mind mõtlema põlvkondadest suurelt, öeldes: „Olen sündinud 1946. Tõmban sealt 63 aastat tagasi ja see tähendab aastat 1883. Koidula aeg! Tähendab, et minu noorusaeg on nüüdsete noorte jaoks sama, mis minu jaoks on tsaariaeg. Müütiline asi. Neile ja mulle.

See, möödunud aeg, mis meile tundub otsekui kaasaeg, isegi surnud sõbrad elavad edasi meie kõrval, on noortele müütiline.”

Te püsite ka 21. sajandi tormides, härra Normet.

Ilmus Maalehes.